2011 - minu elu sündmusel sellel aastal

Kuues kokkuvõte. Aasta 2011. Eelmised aastad siit: 2006, 2007, 2008, 2009, 2010. Jälle saab öelda, et aasta oli totaalselt erinev eelmistest. Aga see on ju ainult tore. Järelikult pole ma oma elu ise rutiinseks ja igavaks elanud. Kuigi laste saabudes on vist üsna keeruline üht aastat eelmise sarnaseks elada - nende areng on alatises muutumises.

Jätkates traditsioonilist formaati, siin mõne lõiguna kokkuvõte lõppenud 2011'ndast:

Uued oskused ja elamused:

• Jätkasin õpinguid Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumise magistriõppes, mis mulle aina rohkem meeldima hakkas. Tänaseks on jäänud teha veel üks aine, kolm eksamit ja magistritöö (mille teema ja juhendaja endiselt selgusetud).
• Iga päev omandasin uusi oskusi ja kogemusi väikse lapse kasvatamisel. Sain teada, et kui laps hakkab hoius käima, siis ta _ongi_ pidevalt ja regulaarselt haige, millega hakkamasaamine töölkäivate emade puhul on siiani müstika.
• Proovisin kuidas on joosta poolmaratoni, teha erinevaid aiandusalaseid protseduure, sisustada maja, vahetada valuutat.

Isiklik/kodu:

• Selle aasta vaieldamatu suurliigutus oli uue kodu ostmine (siit ka sellele sündmusele auväärt postituse foto* auhind). Aega läks selle õige leidmisega aga nagu meie sõber Karol ütleb: "Mis kaua tuleb, tuleb suur." Suurem see ost veidi on kui algselt plaanitud (alustasime oma otsinguid suurematest korteritest) aga meie jaoks tegelikult täpselt paras. Ülirahul ja õnnelikud selle otsuse ja valikuga.
• Palju planeerimist teemadel mida kõik veel teha võiks, et kodu oleks veel mõnusam/ilusam/funktsionaalsem. Suurem osa neist plaanidest jäi küll tulevikus täitmiseks.
• Jätkuv õppimine teemal kuidas elada koos väikse suslikuga täitis kõik mu päevad.
• Jätkuv õppimine teemal kuidas leida koos Kristjaniga aega ka paarina aja veetmiseks kui kodus elab väike suslik.

Reisimine:

• Kuigi oli väga reisimisevaene aasta, proovisin siiski ära kuidas on reisida väikse lapsega. Peale proovimist ei olnud ka suurt tahtmist seda ohtralt korrata :)
• Siiski käisime mõneks päevaks Soomes Himosel suusatamas.
• Kevadel jõudsime ka Maltale Kaia-Leenale külla.
• Suur plaan oli ka varakevadel kuskile päikese kätte peesitama minna aga see lükkus erinevatel põhjustel edasi.
• Ohtralt reisisime suvel Tallinna ja Pärnu vahel ja mõnulesime paaris kodumaises spaas maukida.

Sport:

• Kuna pool aastast veetsime uues kodus, kus Harku mets servapidi õue all, oleks olnud patt seda mitte ära kasutada. Rattaga sõitsin vist rohkem kui mõnel viimasel aastal kokku. Joosta oleks kül tahtnud rohkem aga seda tahan ma jätkuvalt aastast aastasse.
• Jõudsin kahele Xdreamile Tallinnas ja Valgehobusemäel.
• Võtsin osa kuuendast Skype'i triatlonist ja jäin naistest (tahaks öelda, et napilt) teisele kohale.
• Proovisin elus esimest korda poolmaratoni joosta ja täitsa suutsingi. 2012 plaan korrata ja oma tulemust ületada.
• Lumelauaga proovisin hüppamist ja täitsa edukalt tuli välja. Maandumisega on natuke keerulisem.
• Maltal käisin kaks korda sukeldumas.
• Sügiseses metsas tuletasin ratsutamist meelde ja olin isegi üllatunud oma traavimisoskustest. Hobune oskas seda ka päris hästi.

Töö:

Jälle üks teema mille arengutest mul aasta tagasi aimugi ei olnud. Kui eeldasin omas peas, et veedan 2011. aasta Eva-Lottaga kodus ja tööst võib-olla ainult õrnalt mõtlen, siis sellest läks täide ainult osa. Kodus ma olin ja ka suurema osa aastast koos lapsega aga juba varakevadest hakkasin servapidi kaasa lööma ka ühes töises projektis. Ńüüdseks on sellest kasvanud välja palju suurem asi kui algselt ette kujutasin. Eks näis kuidas edasi, praegu on väga põnev.

----

Kui aasta kohta veel mingeid üldistusi teha, siis on üheks märksõnaks ilmselt ülekoormus. Samaaegselt õppida, töötada, olla hea ema ja abikaasa ning leida aega ka sportimiseks ja hobideks on ilmselgelt natuke liig. Mingi valdkond võib kergesti teenimatult vähe tähelepanu saada. Aga eks ma üritan omade tõusude ja mõõnadega kuidagi hakkama saada, millestki loobuda ka ei suuda.

Seekord tahaksin panna siia lisaks veel mõned uusaastalubadused, et oleks aasta pärast hea ennast kiita või hurjutada. Nagu meil koolis räägitakse, on lubadustel palju suurem kaal ja tõenäosus teoks saada kui need teha kirjalikult ja/või avalikult.

Ühesõnaga ma kavatsen aastal 2012:

1. Lõpetada magistriõppe;
2. Teha ära A-kategooria load
3. Osaleda Tristar 111 triatlonil (jätan endale vabaduse kas teha seda individuaalses- või meeskondlikus arvestuses)
4. Sisustada Eva-Lotta tuba ja alustada terrassiprojektiga
5. Reisida rohkem kui 2011.a.

* Pildil olev maja on illustratiivse tähendusega ei oma (kahjuks) mingit seost meie uue koduga :)

Murduvad ajad

Keskmisest suurem murdepunkt elus jälle käsil. Eva-Lotta hakkas eilsest paar korda nädalas lastehoius käima ja sellest hetkest algas ka aega kui mina enam 100% (olgush - 98%) oma ajast temale ei ela. Võiks siin ju heietada, et alles see oli kui ta teki sees vääksus.... aga tegelikult on see kõik ju alles algus. Meie väike armas tütar on täiesti valmis selleks, et minna ja vaadata kui tore on teiste lastega mängida. Mina olen täiesti valmis selleks, et jälle osa oma ajast tööle pühendada.

Terve oktoobri ma rähklesin mõtetes, et kuidas edasi. Detsembrist lõpeb vanemahüvitis ning kiirem otsustamine on parem kui hilinenud. Oma rolli mängisid ka ülikoolis praegu käimasolevad ained nagu Karjääri planeerimine ja Motivatsioon ja rahulolu, mis panid enda valikuid kriitilisemalt analüüsima. Ja ma tegin oma otsuse praegu ära.

Ühesõnaga on vist käsil järgmine etapp. Mitte liiga järsu üleminekuga aga siiski piisavalt konkreetne. Liiga palju kah hetkel öelda ei tahaks. Mis pikem tulevik toob, seda ma parem ei hakka mõistatama. Elu on lihtsalt liiga põnev, et talle liigse planeerimisega kaikaid kodarasse visata. Eks paistab.

Üks päris huvitav tõdemus viimastest päevadest - kui töö tundub raske ja ajahädaline, siis võiks proovida seda mõned kuud teha nii, et väike laps hüppab seljas (nii füüsiliselt kui vaimselt). Kui siis ühel päeval see olukord muutub ja reaalselt uuesti rahus keskenduda saab (kasvõi mõne tunni päevas), tundub igasugune töö nagu suurepärane puhkus. Too vahepeal kits tuppa.

SEB Tallinna Maraton

Tegelikult oli mul juba paar aastat tiksunud peas mõte, et mingis lähitulevikus võiks poolmaratoni joosta. Eks see mõte pidi natuke küpsema. Aga nüüd tundus aeg sobiv olevat, kuna sügis oli käes ja jooksuvorm nii s**t, et 10-kilomeetrisele distantsile oleks häbi minna olnud. Nagunii oma headel aegadel tehtud tulemusi ei paranda. Siis jäigi ainult üks võimalus - poolmaraton. Selle kohta võin hiljem rahulikult öelda, et läksin lihtsalt läbi jooksma ja natuke oma piire katsetama. Ja boonuseks on muidugi veel elusalt finishisse jõudmine. Kui veab, siis äkki isegi enam-vähem normaalse ajaga.

Alla kahetunnist aega püüdma ma ei läinud, kuigi see poleks mulle (mõnel teisel ajahetkel) teoreetiliselt mingi kättesaamatu suurus aga arvestades minu suvel joostud kilomeetreid, siis illusioone ma endale tegema ei hakanud. Ohtra lapsetassimisega just jooksulihaseid ei kasvata ja 30-40km kuus ei ole mingi eriline asi millega kekata. Ühesõnaga seadsin endale madala lati, et jaksaks ka üle hüpata.

Eesmärke oli põhimõtteliselt kolm:

1. Distants läbida ja mitte ära surra
2. Mitte kõndida
3. Saada aeg kuskile "natuke peale kahe tunni" kanti

Suhteliselt kõik saavutasin ka. Kui arvestada seitset minutit "natukeseks".

Nooh.. oli raske ka ikka. Olen elus varem jooksnud korraga ca 15km ja see oli päris mitu aastat tagasi. Päris rõhuv oli kümne kilomeetri posti juures mõelda, et 11 on veel ees. Sel hetkel olin veel graafikus mis tempo püsimisel oleks võimaldanud tõesti alla kahe tunni sisse jääda. Raskeks läks 13-14 kilomeetri vahel kus jõud hakkas lõppema aga minna oli veel masendavalt palju. Pirita tee lõpust tundus juba, et no kaugel see finiś siis ikka olla saab, suurem osa on ju tehtud. Oli küll veel minna omajagu, aga kilomeeter teise järel vaikselt see vahemaa ikka vähenes. Huvitav oli ka see, et täpset rada ei teadnud ette ning mingil määral oli põnev keskenduda sellele kuhu ta siis nüüd järgmiseks keerab. Nii palju kui ma sel hetkel suutsin põnevust tunda.

Viimased kolm kilomeetrit olid ikka kuradi rasked, sest jalatallad hakkasid tulitama ja iga samm tundus valus. Riided hakkasid häirima ja üldse kuidagi kõik käis närvidele. Aga no rsk, kui kaheksateist jaksasin ära joosta, ega siis kolm ei jää enam tegemata. Üldse pidasin endaga raskematel rajalõikudel dialoogi, kas tasuks natuke vahepeal kõndida. Aga võitis see kahestunud mina pool, kes arvas, et jalutada jõuab alati, natuke ju veel jaksad joosta küll? Tuli meelde ka kunagise Xdreami tiimikaaslase Märteni kommentaar: "Järjest joosta on tegelikult kergem kui vahepeal kõndida ja siis edasi joosta." Agree (nod).

Püüdsin rajalt ka kaasasolnud telefoniga kerget videot teha, et saaks siia üles panna aga noh... see ei kannatanud erilist kriitikat. Mõtle pildi peale mis hüppab üles-alla nagu loom ja keegi lõõtsutav tüüp üritab midagi kähisedes seletada. Not sexy :)

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilm oli super, rada ja korraldus olid super, kaasjooksjad ja kaasaelajad olid super, joosta oli pool aega tore ja pool talutav. Eks ma siis jälle luban (nagu eelmise postituse lõpuski) rohkem trenni teha ja oma aeg kunagi üle joosta. Väga keeruline see ei tohiks olla ju :)

* pildil koos kahe stardikandist leitud töökaaslasega

Valgehobusemäe XDream

Paar nädalat tagasi otsustasime oma tavalise kambaga Telleri ja Martiniga, et tegelikult polegi ju nii halb mõte sel hooajal veel üks xdream teha. Kui kevadel asendas Tellerit Ahti, siis seekord saime üle paari aasta uuesti oma originaaltiimi (minu jaoks jääb see alati parimaks seltskonnaks kellega metsas rassida) kokku. Mõnus lähedal koht ka - Valgehobusemäel. Tee veel triatlonist hästi meelest.

Eraldistart oli väga mõnus lahendus, ei pidanud rattaga startides rangluumurdude ja kintsu-asfaldi-lihvimisega riskeerides rüselema hakkama vaid sai rahulikult metsavahelisse sihti mudasse sukelduda ja omas tempos ragistada.

Minu jaoks oli raskeim igatahes see, et järjekordselt keskendus rada ratturite oskustele-võimetele ning isegi lühikesel jooksuetapil ei saanud kordagi normaalset jooksusammu teha, sest punktid asusid sügaval soo ja võsa vahel. Aga eks peab siis tulevikus ikkagi seda ratast rohkem garaazist välja ajama hakkama. Seda ma vist luban peale iga xdreami :)

Orienteerumismädzik oli Telleril küll veidi rooste läinud ja ega teda ei aidanud ka meie jätkuvad nõudmised: "Kuhu nüüd?!" "Kaua veel?!" "Vaata juba järgmist punkti!!" Eks mingi pool tunnikest sinna kokkuvõttes kadus aga mis siis ikka. Ainus mis mind rajavalikuliselt isiklikult natuke turtsuma pani oli kanuuetapp kus me tavaliselt rokime nagu loomad ja Villigu elegantsel tüürimisel kümnetest kanuudes mööda kihutame samal ajal kui enamuse tiimide jaoks on mõlamine puhas piin. Seekord oli orienteerumispähkel nii kõva, et hammustasime selle läbi alles siis kui juba liiga hilja ja palju aega kaotatud. A noh pole hullu. Muide meie kanuu liugles nii hästi, et ma alles kaks kilomeetrit peale algust sain aru, et sõidame vastuvoolu.

Lisaülesannetes läks meil väga hästi ja kuigi finishis käisime kaks korda (enne märkamata jäänud lisaülesannet ja peale seda uuesti), saime petanque'i-pallid ämbrisse ilma ühegi trahviringita ning kuuest metsaloomast arvasime ära viis (mismõttes põdral on sellised kiskja-hambad?).

Raske oli küll, nagu ikka, aga meeskond ON väga oluline ja see on meil väga huumorimeelne, positiivne ja (peaaegu) alati üksmeelne. Mis teebki xdreamist mõnusa ajaviite mitte hambad ristis rabamise ja raiumise.

Üks aasta emana

Olen ennast kõvasti tagasi hoidnud, et mitte ohtralt ja emotsionaalselt oma lapsest blogis kirjutama hakata. Ausalt öeldes üks suur põhjus on selles, et maailmas absoluutselt kõigil inimestel on lastekasvatamise ja kõigi seotud põhimõtete osas väga veendnud arvamused (mis minu omadega kokku ei pruugi minna ja ma mingil hetkel TÕESTI ei hoolinud mittekõigevähemastki (lisa)targutamisest nendel teemadel) ja teine suur põhjus on see, et kõik lapsega seotud seigad tekitavad kuhjade viisi emotsioone mida nende tekkimise hetkel kohe kuidagi ei oska objektiivselt hinnata. Ühesõnaga soov omad kobatsemised ja tundepuhangud vaikselt perekeskel läbi elada ja ehk siis kunagi tagantjärgi targemana midagi kirja ka panna. Nagu näiteks nüüd, kui aastaseks saanud Eva-Lottaga esimestel kuudel koos elamine ja kasvamine on piisavalt hästi meeles aga pilk samas natuke objektiivsem ka juba. Ehk asjad mida ma tahaks mäletada ka aastate pärast. Ja võib-olla on Lotsulgi neid huvitav kunagi lugeda. Minul küll oleks.

See pole vist kellelegi üllatus kui mainin selguse mõttes ära, et elu pole peale lapse sündi enam endine. See pole enam isegi endiselaadne. Aga ma pole öelnud, et enne oli parem :) Kindlasti oli elu varem spontaansem, kiirem, riskeerivam, ettemõtlematum, (kohustuste)vabam ja ka lihtsam. Nüüd on ta täpselt vastupidine. Aga elul on uus dimensioon juures. Selline tasand millest mul enne aimugi polnud ja millest ma ka midagi teada ei tahtnudki. Võtan kõik oma varasemad kaasatundvad pilgud karjuvate laste vanemate suunas tagasi. Nad lihtsalt olid juba seal kus mina polnud kunagi olnud ja mille kohta mul ei saanudki arvamust olla. Ühesõnaga jah, karjumine on üsna raskesti talutav (kuigi aja jooksul läheb sellega elamine oluliselt kergemaks) ja vältimatu asi, aga see on ainult üks osa suurest pildist. Pildist, mis paneb elu teistmoodi nägema, piiritut uut armastust tundma ja saama kõikvõimsaks. Ühe väikese inimese meelest on tema vanemad lihtsalt parimad ja ägedaimad ja võimsaimad. Mitte kunagi ei saa keegi teine sind nii põhjatu imetlusega vaadata kui su enda laps oma elu alguses. Ja sinu teha on see, kas sa keerad selle kauni asja tulevikus p**sse või mitte.

Ma ei tea kas Eva-Lotta esimestel elukuudel tundsin mingi sünnitusjärgset masendust või mitte. Ma kindlasti tundsin tohutut soovi olla tema jaoks parim ja see soov tekitas minus väga tugevaid tundeid. Ka väga tugevat stressi. Põhiliselt väljendus see selles, et nägin kõiges ja kõigis hinnangut minu käitumisele. Mulle tundusid kõik pilgud ja heasoovlikud nõuanded totaalse hindamisena. Kui keegi (siin ja edaspidi väljaarvatud Kristjan, sest tema on meie pere liige ja võib alati mida iganes arvata/teha) julges lapse käuksumise kohta midagiGI kommenteerida (ja neid inimesi oli palju, sest KÕIK ju teavad paremini mis lapsel viga on kui tema ema) siis läksin totaalselt blokki. Ühesõnaga vallandus mu ajus iga kord ahelreakstioon. Nagu näiteks: "Võib-olla on tal kõht tühi?" -> tal EI OLE kõht tühi, sest ma tund aega tagasi söötsin teda! -> nonii, nüüd nad arvavad, et ma olen halb ema, sest ei saa momentaalselt aru, mis mu lapselt viga on ja ei saa teda hetkega vait. -> See ei tõesta muidugi ka kellelegi, et ta kõht tegelikult ei ole tühi ja nii ma olen veel näljutajaema kah.

Ikka võttis mõned kuud, et sellisest mõtteviisist täielikult lahti saada ja enda otsuste eest (ka iseenda ees) seisma õppida. Lisaks ei saa muidugi midagi hormoonide vastu, mis lihtsalt teevad naise sel ajal üliemotsionaalseks. Kui siia veel panna juurde kurnatus ja pidevad uued (ning mõnikord veidi hirmutavad) situatsioonid millesse laps arenedes satub, ei ole minu meelest võimalik noore emana pidevalt rõõmus ja roosa olla. Mis omakorda suurendab stressi, sest ühiskond (ja ümbritsevad inimesed) ju eeldavad sinult kõigega toimetulekut, sest:
• Naised, kes lastega kodus on ju PUHKAVAD (lapsepuhkus, daa);
• Naised, kes on nagunii kodus peaksid ju jõudma kodutööd lõdva randmega ära teha;
• VANASTI oli palju raskem ja kõik said hakkama!
• Mul on ju kõik (suurepärased) tingimused olemas!
• Lapse kasvamise vaatamine (?!) on ju puhas rõõm
• Laps ju nii väiksena põhiliselt magab nagunii
• blablabla

Ma võtan siinkohal veelkord mütsi maha ja teen suure kummarduse üksikemade ees, sest vot sellest ma küll aru ei saa kuidas nemad jaksavad. Respekt! Te olete mu kangelased. Sest minul on ikkagi olemas tohutult suur emotsionaalne ja ja praktiline abi Kristjani näol ilma kelleta oleks kordi raskem olnud. Temaga koos asju jagades on suur osa ajast laspe kasvatamine siiski positiivne või siis lihtsalt rutiinne tegevus aga vähemalt mitte depressiivne.

Mõni situatsioon üllatas mind esmakordsel kogemisel ja mõni üllatab siiamaani. Kui näiteks mõni võõras inimene (siinkohal mõtlen ikka täitsa võõraid, keda laps pole varem kohanud), kelle pealelendavast nännutavast reaktsioonist laps ära ehmatab ja nutma hakkab arvab, et olukorra võiks kergesti lahendada nii, et ta võtab mu lapse sülle (?!) Nagu whattafck, kuidas saaks see teda rahustada? Noh ja siis kui süllevõtmise tagajärjel laps loomulikult nagu ratta peal röökima kukub küsitakse, et äkki läks kõht tühjaks? Või tulevad hambad? Endal sul tulevad hambad onju... või siis lähevad. Väga kiiresti, kui sa mu last kohe maha ei pane... Lapsel hakkavad (ümbritsevate tarkade inimeste meelest) hambad tulema alates sellest hetkest kui tal enam gaasivalusid ei ole, onju. Sest millegagi peab ju nutmist seletama. Teate, tegelikult ei pea ka. Kogu aeg ei pea nutmist elu-eest loogiliselt seletama. Ja kogu aeg ei pea laste vanematele abivalmilt nõu andma miks nende laps nutab. Sest, uskuge mind, nad tunnevad oma last palju paremini. Tihtipeale peab lihtsalt lapsel tegema olemise heaks ja mugavaks ja turvaliseks ja leppima, et mõnikord lapsed nutavadki lihtsalt niisama.

Mõned krõbedad küsimused veel õhku rippuma: kuidas teile meeldiks, kui võhivõõras tüüp teid tänaval käperdama kukuks? Või pistaks uksest sisse astudes kõva häälega kisama ja jookseks teie poole? Suht ebameeldiv, onju? Aga miks see peaks lapsele meeldima? Seda enam, et lapse jaoks on enamus situatsioone ja inimesi uued ja võõrad. Ahjaa... ja mis värk selle "titekeele- ja häälega" on? Mul on vist juba lapsepõlvest raskekujuline foobia nännutamise vastu. Ühed esimesed mälestused on külmavärinaid tekitavad tunded inimeste vastu, kes minuga "nagu titega" rääkisid. Nüüd võin küll öelda, et mu lapsele meeldivad kõige rohkem inimesed, kes on rahulikud, rõõmsad ja ei lenda talle kohe peale. Ühesõnaga kes jäävad iseendaks, avaldavad mõõdukat positiivset tähelepanu aga ei keera mingit ülevoolavat baby-mode’i peale kui väikest last näevad.

Tundeid on lapsesaamise ja –kasvamise juures lihtsalt kuhjade kaupa. Seal on segadust, kogenematust, muret, väsimusest tekkinud stressi aga ka hullupööra vaimustust, õnnetunnet, uhkust, vaimustust ja armastust. Ma tegelikult ka saan nüüd aru vanematest, kes lähevad pöördesse oma lapse võimest näiteks terve sein püreega kokku mäkerdada või varbad suhu panna. Negatiivsete tunnetega aitas mul väga edukalt võidelda mõte, et väike laps ei tee kunagi midagi meelega, et lihtsalt sulle närvidele käia või su elu raskemaks teha. Ta lihtsalt ei oska muud moodi ennast väljendada. Ka nutt on väikelapse jaoks ainus võimalus ennast märgatavaks teha ja oma vajadused rahuldatud saada. Kui tited ei kisaks, siis oleks inimkond tõenäoliselt ammu välja surnud.

Hästi võimas on lapse saamise juures veel see kuidas paarist saab järsku pere, kuidas mehest saab isa ja naisest ema. Minu jaoks on lihtsalt imeline tunne vaadata Kristjanit ja Eva-Lottat koos asjatamas, ma ei tea millal ma üldse suudan seda ilma kerge emotsiooni-pisarata silmanurgas teha. Isa-dimensioon teeb mulle oma mehe veel tohutult palju armsamaks. See on vist mingi ürgne tunne, looduse värk, kui tekib teadmine, et olen oma lapse saanud täpselt õige inimesega kes mitte kunagi ei teeks talle haiget.

Kui enne oli elus edasitrügimise idee ainult eneseteostuses, siis nüüd on juurde tekkinud tunne, et tahaks elada nii, et mu lapsel oleks õnnelik elu. Õnnelik selles mõttes, et ma olen alati tema jaoks olemas, teen tema ja Kristjaniga koos võimalikult palju toredaid asju, lasen tal vabalt areneda ja valida oma tee. Isegi uude koju kolimise juures on mu kõige suuremad emotsioonid seotud sellega kui ma vaatan oma last muru peal ringi jooksmas ja liivakastis tigusid söömas :) Kui enne tundus kesklinn lihtsalt ideaalne koht elamiseks, siis nüüd ei näe ma enam mingit soovikübetki korteris olla. Elus on lihtsalt erinevad etapid ja lapse sünniga paratamatult algab üks väga suur uus etapp.

Lapse saamine (minu jaoks igatahes välja arvatud siis rasedus ja sünnitus, olgem täpsed) on tore. Õige inimesega on veel eriti tore. Õigel ajal õige inimesega on supertore. Aga ka sitaks kurnav, hulluksajav ja raske. Siiski kavatsen ma selle kunagi veel ette võtta. Sest - seda hambutut naeratust ja imetlevat pilku ei võida miski. Ja tegelikult ka, kõik negatiivne läheb mööda (gaasid ja unetud ööd ja paistes rinnad ja kõik see kräpp).

Ma armastan teid lõputult, mu kallis pere!

*Foto Doominofotolt

31 ja 1

Sellest aastast algas aeg kui saame Eva-Lottaga koos pidu pidada. Luban pühalikult, et kui ta teismeliseks saab, siis ma oma vanureid tema coolide sõpradega kokku ei sunni.

6.Skype'i triatlon Valgehobusemäel

Uskumatu aga tõsi - juba kuuendat korda võtsid sportlikud Skype'i endised ja praegused töötajad ritta, et teha üks sõbralik triatlon. Risto, kes viimased kaks aastat seda üritust (väga super hästi) korraldanud on kõhkles üsna viimase hetkeni oma osalemises aga õnneks tõmbas ikka trikoo selga ja tuli meiega joonele. Kokku seekord stardis 20 meest ja 5 naist. Suhteliselt stabiilne osalejate arv läbi aegade.

Ilm oli super ilus nagu alati ja natuke liiga palav nagu ka peaaegu alati. Rajad olid muidugi pehmelt öeldes natuke raskemad kui kaks aastat tagasi minu korraldatud Valgehobusemäe triatlonil. Tõus oli tõusus kinni ja eriti rattarada kasutas ikka tõeliselt suusaradade "parimaid" palu ära. Samas oli jälle huvitavam, kuna väiksemaid ringe sõites/joostes oli pealtvaatajatel võistlust palju põnevam jälgida. Minul oli kohal jälle supertore fanclub Oliveri ja Martini näol. Peale võistlust jõudis kohale ka Kristjan, kes minuga samal ajal higistas Elion Cupi Tallinna rattamaratonil Kõrvemaa kandis.

(Triin all paremas nurgas)

Lahe oli see, et esimest korda minu triatloni-ajaloo jooksul oli naiste vahel tõeline rabamine. Kolmekesi Teele ja Kareniga vehkisime üksteisest terve raja jooksul mitu korda mööda ja lõplikud ajad jäid samuti umbes tunniajase võistluse puhul paari minuti sisse. Sellist põnevust pole varem naiste konkurentsis olnud ja minu jaoks isiklikult andis see võistlusele ikka päris palju juurde.

Lõplikult otsustas paremusjärjestuse alles jooks, sest rattas olime pidevalt kõik üksteise vaateväljas ja ajad jäid poole minuti sisse. Ühesõnaga võitis Karen, mina suutsin viimasel jooksuringil napilt Teelest mööda minna ja sain teise koha ning kolmandaks jäi Teele, keda ma tegelikult enne võistlust oma põhiliseks konkurendiks pidasin (kuna ma Karenist ja tema triatloni- ja maratonitreeningutest lihtsalt midagi ei teadnud).

(pildil lõplik naiste võitja Karen mind taga ajamas)

Ei tea kuidas (ja kas ja kelle vedamisel) see lahe üritus ka edaspidi jätkub aga nagu Risto ütles: "Kui 25 inimest ikka joonele saada, siis võiks see traditsioon ikka edasi kesta." Täitsa nõus. Pole just eriti palju asju, mis meie alatimuutuvas firmas kuus aastat vastu oleks pidanud.

*Piltide eest tänud Kajale!

Uus kodu

Esimesed mõtted koduvahetuse teemadel hakkasid peast läbi käima juba enne meie pikka reisi. Siis kui arutlesime, kas oleks mõttekam korteri rendileandmise asemel ta hoopis maha müüa. Hea, et seda tookord ei teinud, sest tõenäoliselt oleksime siis kolinud järgmisesse kohta, kus mõne aja pärast (Eva-Lotta sündimisel) oleks kitsaks jäänud. Nii on meil see idee vaikselt tugevnenud ja jälle nõrgenenud aga umbes poolteist aastat tagasi võtsime asja jälle tugevamalt käsile.

Mitu korda tundus, et nüüd ehk äkki ongi see õige leitud, kuid mingil hetkel jälle selgus mõni tõsiasi, mis pani meid meelt muutma. Saime me siis aru, et neljandal korrusel ilma liftita majas on ikkagi üsna raske lapsekäruga majandada või jõudis meie teadvusesse, et kommunaalkulud on selles majas lihtsalt üüratult kõrged. Või olid pildid tehtud siis nii õige nurga alt, et korter tundus ahvatlev aga kohalejõudes selgus, et terrass avaneb autoparklale ja planeering on täiesti metsas, hinnast rääkimata. Ehk siis meie vaikne kuid järjepidev otsimine jätkus.

Veidi enne ja peale lapse sündi tegime küll väikse pausi, et mitte endale lõputust otsimisest ja võimalikust kolimisest lisastressi ja -koormat tekitada. Talvel aga alustasime jälle uue hooga. Kui jälle mõne juba erutust tekitama hakanud plaani nurka viskasime, püüdsin mõelda, et ju siis see polnud nii mõeldud ja küll see meie kodu ka ise kunagi meie juurde tuleb.

Tuligi.

Kui olin ühel päeval saatnud kõigisse suurematesse maaklerbüroodesse oma soovi ja kirjelduse, sain lisaks absurdsetele ehku peale lahmimistele ka ühe täiesti arvestatava pakkumise. Maakler oli alguses küll salapärane ja ei tahtnud objekti kohta eriti infot avaldada, sest ta polnud kindel, kas müüja üldse veel on huvitatud maja müümisest. Hiljem kinnitas müüja meile, et just samal päeval plaanis ta maja müügist maha võtta ja ise veel mõnda aega sees edasi elada. Ühesõnaga saime oma soovi õigel ajal õigesse kohta edastatud. Ja kui mõned päevad hiljem maja vaatamas käisime oli kohe selge - see on see õige.

Kui Kristjan küsis peale vaatamas käimist autosse istudes minult: "No mis sa arvad, seitsmepallisüsteemis?" vastasin üsna kindlalt: "Seitse." Eks muidugi oli planeeringus ja muus veidi kõrvalekaldeid minu Täiuslikust Unistuste Kodust, mis ma oma peas olin välja mõelnud. Aga reaalselt võttes oli ta sellele ikka üsna lähedal ja kui tahta veel lähemale minna, siis peaks maja algusest lõpuni ise ehitama (mida me olime ka kaalunud, kuid mis tegelikkuses osutus võimatuks).

Järgnesid üsna närvesöövad läbirääkimisnädalad müüja ja pankadega ning lisaks veel pooleteistkuune ooteaeg mil endine omanik ennast ära minema sättis. Aga siis ühel päeval me seisimegi oma majas ja see oligi meie oma ja meie uus kodu.

Tänaseks on sellest hetkest umbes kaks nädalat möödas ja oleme peaaegu kõik kastid lahti pakkinud, enamuse esmatähtsaid asju ja mööblit sisse seadnud ning isegi Eva-Lottal hakkab kolimisstress üle minema. Mis ma oskan öelda, hästi mõnus on. Kui vaatan oma last muru peal ukerdamas või oma aiast maasikaid söömas siis ei tahaks enam mõeldagi, et peaks kuskil mujal elama.

Siin lõpuks ma tunnen, et võiksin kohe palju palju aastaid elada, et see on tõesti Kodu, kus kaua olla ja oma lapsi kasvatada. Mõnus on. Palju toredaid päevi ja aastaid meile siin :)

Malta

Maltale mineku plaan tekkis juba umbes pool või kolmveerand aastat tagasi, kui üsna kaugelt aga tugevalt sugulane Kaia-Leena sinnakolides külalisi kutsuma hakkas. Vist nagu "Sügises" öeldi - ei tasu endale kergekäeliselt külalisi kutsuda, mõni neist ehk on nõnda häbematu, et tulebki :)

Kevade lähenedes otsustasin asja käsile võtta ja piletid ära osta, sest nagu veelkord filosofeerides võib öelda - kui piletid juba ostetud, siis reis juba ära ei jää. Tavaliselt. Kuigi Liibüa põgenikehordid, kes Maltale mingil hetkel kambakat tegema hakkasid ja viimasel hetkel ka Islandi tuhavulkaan, mis purskama otsustas hakata, tekitasid natuke kahtlusi. Aga saime kuidagi väga täpselt sealt tuhapilvede vahelt läbi lipsatud. Läks isegi kergemini kui eelmise aasta vulkaanidega, tänu kellele ma Itaaliast tulles Münhenis öö pidin veetma.

Sellegipoolest veetsime Münhenis oluliselt rohkem aega kui mõnus oleks olnud. Kui minnes saime kahe lennu vahel neli tundi mööda lennujaama hängida, siis tagasitulekul kaks korda rohkem. Jajah, ma tean küll, et no mismõttes siis sellised piletid oli vaja osta. Aga proovige ise Maltale otse- või lühikesevahepeatusegalendu leida. Ostes oli tegelikult mõte vahepeal linna vaatama minna aga see plaan in real life enam nii hea ei tundunudki. Münheni lennujaam nimelt ei asu mitte Münhenis vaid kuskil kesed põlda ja värki ning tegelik linna- ja tagasisõit oleks hullem olnud kui terminalis vegeteerimine. Eriti sellise väikse Lotsikuga, kes meil kaasas oli.

Etteruttavalt võib veel öelda, et meil vedas lennukites tõsiselt. Kõik neli lendu olid 3+3 istmetega lennukites, kus me kolmese istmerea kolme peale endale saime, kuigi Eva-Lottale polnud oma istet muidugi ette nähtud. See aitas muidugi asja kõigi jaoks väga palju kergemaks teha.


Maltal ootas meid mõnus soe aga mitte kuum ilm ja taksojuht Alfred sildiga "TREEN", kes meid Sliemasse Kaia-Leena ja Davide avarasse majja sõidutas. Esimene mulje riigist oli üllatav, kuigi mul erilisi ootusi ja kujutluspilte varem tekkinud ei olnudki. Kui peaksin uuesti mingi väga pealiskaudse hinnangu andma, siis linnapilt jättis mulje Egiptuse, Itaalia, Türgi ja Monaco hübriidist (kuigi ma pole ei Egiptuses ega Monacos käinud) mõnede väga ainulaadsete ja iseloomulike detailidega.


Kaia juures kobisime kõige oma tränaga taksost välja (uskumatu kui palju asju on vaja lapsega reisides) ((ja ma absoluutselt ei pakkinud üle, pigem liiga vähe)) ja kolisime paariks päevaks Maltale sisse.

Kuigi suurt midagi sel õhtul enam teha ei jõudnud, saime juba servast alustada rahvussöökide proovimisega. Ehk siis mu ema näris jänest ja mina kalmaaripastat. Kuivõrd hõrgud olid ka järgnevatel päevadel restoranides proovitud road, jäi minu jaoks malta köögi vaieldamatuks tipuks siiski Kaia poolt teisel õhtul valmistatud ravioolid tomatipastaga. Kuigi ma olen siiani olnud ravioolide suhtes üsna... noh... need pole olnud pastast rääkides ei mu esimene ega ka viies valik, siis need oli lihtsalt SUUREPÄRASED. Pidin ennast tagasi hoidma, et mitte taldrikut lakkuma hakata.

Aga üldiselt on Malta toit (niipalju kui ma jõudsin seda proovida) jällegi kummaline hübriid erinevatest vahemeremaade köökidest. Ning nagu Kaia mainis on portsud tavaliselt hiiglaslikud ja suure tõenäosusega lisandatud kuhja friikartulitega.

Esimesel päeval läksime uudistama pealinna Vallettat, mis Sliemast vaid kümneminutilise laevasõidu laugusel üle lahe. Eva-Lotta tsillis terve selle päeva oma uues rohelises kärus päikesevarju all ja ilmselgelt nautis kogu protsessi. Käisime lisaks vaatamas Malta Experience nimelist Malta ajaloo kokkuvõtet, mis andis hea ülevaate selle uskumatult huvitava ja kireva minevikuga väikse riigi saatusest.

Õhtul organiseerisin Kaia abiga endale järgmiseks päevaks sukeldumistrippi. Kuigi mul ei õnnestunud seda koos kohalike eestlastega teha, sain siiski klubis Starfish Diving plaani tehtud. Järgmisel hommikul meel järjekordselt Alfredi abiga sinna kohale sõitsimegi. Pärast veel tripp läbi terve saare kolisevas sukeldumisdziibis.

Kuigi ma päris hästi ei kujutanud ette kuidas ma koos oma ema ja väikse lapsega sukelduma lähen, saime siiski asjad rahuldavalt ära orgunnitud. Cirkewwa sadamas väga palju vaatamisväärset ei olnud, samas toimusid mõlemad sukeldumised rannast ja sain kahe veeallkäimise vahepeal ka emale ja Lotsule seltsiks olla. Kehvem variant oleks olnud pooleks päevaks kuskile merele kaugele ära kimada.

Viimasest sukeldumisest olid möödas juba uskumatud kaks aastat ja eks kuigi see värk on kõik nagu rattasõit, ei tule see rattasõit päris paari sekundiga tagasi meelde ja kehasse. Sukeldusin 18-kraadises vees, mis võistles siiani külmima 26C kogemusega Great Barrier Reefil. Kalipso oli ka muidugi vastav - kaks kihti ja kokku 10mm. Ma ei vaielnud vastu, sest üks asi on ikkagi korraks karastavaks supluseks sellisesse vette hüpata ja teine asi on nii jahedas vees 40-50 minutit liguneda.

Esimene sukeldumine algas üsna hõredalt kui vettehüppe pidi sooritama üsna kõrgelt, kaljuselt pisikeselt platvormilt ilma võimaluseta kuskilt kinni hoida. Kes on täissukeldumisvarustuses kuskil kunagi kakerdanud, see teab. Ühesõnaga kuigi graatsiline ja tasakaalukas tunne see pole. Lisaks oli vette jõudes mu vöö peal raskuseid selle kalipso kohta vist veidi vähe ja vee alla vajumine ei tulnud samuti väga sujuvalt välja. Alles kuskil 10-15-minutit pärast sukeldumise algust suutsin mingi normaalse enesekindla tunde saavutada, pulss rahunes ja hingamine ka.

Kuigi Malta veealune floora ja fauna pole just kaugeltki troopilisega võrreldav, oli seal teisi põnevaid ja ka naljakaid asju vaadata. Ju vist tuleb ka merepõhi ise põnevaks teha kui loodus midagi väga erilist ei paku. Nii ma nägingi ei-tea-kelle-poolt merepõhja piknikule seatud aiapäkapikke, kes ringis ümber plastist kalaluid ja mänguasju täis taldrikut istusid. Ka püha madonna kuju plastist lilledega ei ole paarikümne meetri sügavusel veealuses rifikoopas just tavapärane tegelane keda kohata.

Teine sukeldumine viis mind ja venelasest noorpoissinstruktorit Lev'i (välismaapäraselt Leo'd) vrakile, mis tõi jällegi mõnusaid mälestusi ja adrenaliini meelde ja meeltele. Vrakki sisse küll eriti ei roninud, ujusime ainult läbi ühe laiema koridori. Kajutites ja muudes ruumides oli näha valgeid kalmaaride mune (marja?) vorstjate narmastena lagedes rippumas.

Õhtul käisime veel vaatamas Kaia töökohta, kus ta mõne päeva nädalas vabatahtlikuna aega veedab. Paws 4 A Cause on heategevuslik teise ringi asjade pood, mis toetab kogu oma sissetulekuga ühte konkreetset loomade varjupaika. Hästi tore ja läbipaistev idee iseenesest. Kaia-Leena just arutles, et Eestis ei ole üldse teada kellele ja kuhu läheb taaskasutuskeskustest ja muudest heategevuslikest poodidest saadud raha.

Viimase päeva lõpu veetsime veel hea veini, merekarpide, jäneseprae ja täiusliku itaalia jäätise seltsis. Veidi enne voodissekukkumist jõudis ka majaperemees Davide Iirimaalt konverentsilt koju ja jõudis meile enne ärasõitu tere öelda.

Muidugi oli lõppkokkuvõttes veidi kahju, et meie tripp nii lühikeseks jäi. Aga eks see oli planeeritud arvestusega mitte oma lahketele võõrustajatele tüütuks muutuda. Lisaks ka selle võimalusega, et kui Eva-Lotta otsustaks reisimisest mitte vaimustuda ja olla väga raskesti käsitletav tüüp, saaks kah hakkama ja jääks ehk mõned närvirakudki alles. Kui oleks ette näinud, et ta nii tsill ja tore on, siis oleks selle reisi paar päeva pikemaks organiseerinud. Aga ka pragu jäi kõigest väga mõnus mälestus ja tekkis suur soov kunagi tagasi minna. See ei teki kaugeltki mitte alati ja iga kohaga ;)

Suured tänud Kaia-Leenale ohtra külalislahkuse, meeldiva seltskonna ja eriti fantastiliste ravioolide eest! Loodetavasti saan talle natuke suvel tagasi pakkuda kui ta Eestisse käima tuleb.

Liiga huvitav

Ma loodan, et see nädal on veidi murranguline selles mõttes, et saan vähemalt kooliga seks aastaks ühele poole. Olen oma elu selgelt liiga huvitavaks teinud ja nüüd tunnen juba mõnda aega kerget kokkujooksmist.

Kõige hullem aeg jäi vist siiski aprilli, kui mitme kodutöö ja eksami tähtajad kokku sattusid, lapsel hakkasid hambad tulema/öösiti valutama, uue koduga seotud asjaajamised võtsid oma jupi närvidest ja ajast ning neljandaks tuli proaktiivne ja asjalik olla veel ühes projektis, millest ma lihtsalt ei suutnud ära öelda. Ühesõnaga - liiga huvitav.

Uue kodu projektist tahaks teinekord veel pikemalt kirjutada aga see saaga pole veel päriselt lõppenud ja mis ma ikka kaagutan enne kui muna käes (nagu Kristjan ütleb). Hetkel kõik enam-vähem ja ootusärev. Unes valin juba uue kodu seinavärve, ärkvel olles siiski asjatan veel paar levelit allpool.

Järgmisel nädalal lähme Eva-Lotta ja minu emaga mõneks päevaks Malta suvesse. Tahaksin seal kindlasti vähemalt ühe või paar sukeldumist teha. Ärevust tekitab veel mõte kuidas Lotsu lennukiga lendamisse suhtub. Aga ega muidu teada ei saa kui ei proovi. Ma ei teagi kas ongi hea, et lennud vahemaandumistega ja korraga tuleb õhus olla ainult 2 tundi korraga. Samas reisimisaeg on sellevõrra kokkuvõttes palju pikem. Eks siis paistab, ette muretsemine pole just kõige viljakam tegevus :)

Kuigi see talv oli külm, liiga lumine ja liiga pikk, sai ta siiski kuidagi uskumatult kiiresti mööda. Vanaks hakkan jääma vist - heietan, kuidas aeg lendab...

Esimene emadepäev

Esimest korda sain minagi täna Pärnus tunda kuidas mu kõige kallimad tulevad mulle voodisse laulma ja lilli tooma. See oli lihtsalt väga armas, mul on maailma kõige ilusam, rõõmsam ja toredam pere!

Kõik need peaaegu kümme kuud koos Eva-Lottaga elamist on mu igapäeva muidugi väga palju muutnud aga nagu me eile Kristjaniga terrassil istudes meenutasime, on täiesti uskumatu, et me aasta tagasi veel teda ei tundnud. Eks ta andis sel ajal endast aeg-ajalt mulle jalaga põide virutades muidugi märku aga meil polnud aimugi milline ta tegelikult on. Mulle meeldib mõelda, et lapsed on meid natuke nagu ise valinud, kui nad kuskilt meile lapseks tulla otsustavad. Aga see pole vist väga jätkusuutlik mõte, sest ega vist näljahädalisse või asotsiaalsesse perre muidu väga lapsi ei tulekski. Siiski ma tasakesi tahaks uskuda, et meie väike Eva-Lotta valis meid ja tuli siia, sest ta arvas, et meil on koos kõige toredam.

Eks ema olla on väga raske ja keeruline aga ka lihtsalt uskumatult võrratu. Need hetked kui laps vaatab sind kui maailma ägedaimat ja kõikvõimsamat inimest, on kirjeldamatult võimsad. Tahaks kõik teha, et see tunne nagu ma oleks parim ema ja aitan teda kõiges, jääks talle eluks ajaks püsima.

Ma olen aru saanud, et mulle väga meeldib ema olla ja ma usun, et oma lapsele ma meeldin ka täitsa hästi. Ja eriti väga meeldib mulle olla oma väikese perekonna üks tähtis liige.

Mu enda emale ja vanaemale ka suured kallistused!

Puhas reklaam - aita leida ostja, saad 2500EURi!

Uue kodu projekt edeneb juba mõnda aega üsna edukalt aga üks asi ei taha hästi positiivset lahendust saada - meie praeguse korteri müük. Huvilisi ja vaatamas käijaid on küll üsna palju aga kindlat ostjat pole veel õnnestunud leida.

Nüüd otsustasingi teha puhast reklaami ja pakkuda sellele toredale inimesele kes meile korteriostja aitab leida tasuks 2500 eurot. Võta endale või jaga sõbraga, vii mõni plaan või reis ellu. Tingimusteks lihtsalt notaritehingu toimumine sinu poolt soovitatud inimesega. Kui soovid ise osta, võid soovi korral sama summa võrra allahindlust saada.

Kuulutuse, info ja rohkem pilte leiab SIIT.

Tallinna Xdream

Kui talvel välja kuulutati, et hooaja esimene Xdream stardib Tallinnast, siis sai minu niigi kindel osalemissoov veelgi kinnitust. Sellist asja juba igal aastal ei juhtu, et "oma hoovis" seiklussportida saab. Tõesti oli lahe, kui iga rada ja tee tuttav aga samas hoopis teise nurga alt paistis.

Vormi poolest olin mina selline noh mitte päris saiavorm aga oma keskmisest level allpool ikka. Kuigi viimane kuu-poolteist olen isegi päris regulaarselt jooksma sattunud ja isegi rattasadulas ei istunud võistlusel esimest korda. Eks võtan seda iseenesest suure saavutusena, et kolmveerand aastat peale lapse sündi sellisest võistlusest osa võtta jaksan ja isegi võistkonnakaaslastega üsna sammu pidada suutsin. Nüüd saab asi ainult veel paremaks minna - suvi on ju ees!

Kuna Teller kooserdab kuskil välismaal ringi, siis oli meil vaja leida asendusliige, kes ka orienteeruda oskaks ja meiega enam-vähem samal tasemel oleks. Martin värbas selleks Ahti, kellega need nõudmised kenasti täidetud olid.

Start Vabaduse platsilt oli 171 B-raja võistkonna jaoks ikka paras mäsu. Esimene punkt keset Raekoja platsi moodustas välikohvikutes õlutlurpavate turistide silme all mitmesajapealise rabeleva külakuhja mida kindlasti oli lõbus pealt vaadata. Aga ise sealt kuhjast punkt kätte saada oli küll üsna keeruline, sest trügimine toimus vihaselt ja kahes suunas - hunnikusse sisse ja sealt välja. Eks alati võib oodata ju rahulikult suurema massi lahkumist aga no kes seda ikka tegelikult teeb :)

Hajutusi ja erinevaid valikuid oli alguses (ja tegelikult üldse terve võistluse jooksul) üsna vähe ja nii jooksiski kogu see kari nagu peata pühvlid vanalinnast läbi sadamaala rataste poole, kohvritega soome turiste kahte lehte lükates.

Rattaetapp polnud ka mingi eriline üllatus - otsejoones Piritale ja sealses metsas paar punkti. Õnneks küll lund oli minu paar päeva tagasi tehtud luurelennust saadik kõvasti vähemaks sulanud. Punktid leidsime ilma suure vaevata, kuigi suure entusiasmiga tegime natuke vigu omavahelises kommunikatsioonikunstis.

Kanuu on tavaliselt meie trump olnud tänu Martini briljantsele tüürimisele, kuid seekord jäi just see osa kõige rohkem kripeldama (ehk tekitas kokkuvõttes kõige rohkem kaotust). Asi polnud üldse selles, et Ahti oleks mõlamises väga kehv olnud nagu ta meile enne kanuusse astumist korduvalt üritas selgeks teha vaid ühe keerulise punkti võtmises. Saatsime Ahti seda joostes võtma ja leppisime ka kokkusaamiskoha kenasti kokku aga siis hakkas punktisuunast järjest ilmuma läbimärgi võistlejaid, kes ei jaksanud ära kiruda, et nende kanuumeeskonnad olid nad üksi sinna saatnud. Väidetavalt ei pidavat seda punkti üldse ilma ujumiseta kätte saama. Meie muidugi ehmatasime ja vehkisime ruttu Ahtit päästma. Mis osutus täiesti mõttetuks, kuna pika edasi-tagasi kühveldamise ja lõputult: "Ahti!"-karjumise tulemus oli see, et Ahti ootas meid kokkulepitud kohas olleks ainult kergelt põlvini märg. Ei tea kuidas tal õnnestus see "ujumispunkt" sellises konditsioonis ära võtta aga igatahes õnnestus. Kokkuvõttes viga vähemalt 15 minutit ja kümmekond kohta.

Vastuvoolu tagasi uhanud, saime maailma kõige vaimuvaesemat ja nürimat lisaülesannet teha ehk suurt palki mööda ringi tassida. Aga no mis teha, ei jätku neid originaalseid ideid iga võistluse igasse ülesandesse.

Kohe kui rattale tagasi saanud, saime ka kaasavõetud lisavarustuse ehk pealampide vajalikkust tunda. Päris täpselt ma aru ei saanudki, kuhu maa alla me sisse ronisime aga fakt on see, et tavapärases olukorras ei julgeks ma elu sees sellisesse punkrisse sisse minna. Ülesanne oli lihtsalt sellest maa-alusest kottpimedast labürindist leida punkt. Seal tegin ka oma kõige blondima liigutuse terve võistluse jooksul. Panin pealambi kenasti pähe, sukeldusin pimedusse ja sain aru, et ma ei näe MITTE MIDAGI, täielik kott. Ähmaselt tajusin veel mingeid varje aga see oli ka kõik. Võttis mitu sekundit segadust, lambi süüdistamist ja poolpaanikat (kuidas ma niimoodi siin ringi pean jooksma?!), et aru saada: mul olid lihtsalt päikeseprillid pähe jäänud.

Tagasisõit Kadrioru piirile rattaalasse ja viimane jooksulõik vanalinnas sisaldasid muidugi Patkuli treppe ja kergelt krampivaid jalgu aga läksid üsna edukalt ja kuigi tempo oli pehmelt öeldes mõõdukas, siis jõudsime Vabaduse platsile tagasi ikka üsna ruttu. Tekkis kuidagi naljakas tunne - kas tõesti ongi läbi? Alustuseks muidugi täiesti paras alla kolmetunnine võistlus teha ja täitsa tore ka, et finishini jõudmine ei tähendanud absoluutset surnuksjooksnud tunnet nagu pikematel võistlustel.

Üks lisaülesanne ootas meid siiski enne finishit veel ees. Tegelikult küll kolm erinevat ülesannet ehk iga võistkonna liige sai valida, mida ta teha tahab (kõik pidid erineva valima) - kas mitme meetri kõrguselt suurele õhkpadjale hüpata, tõukerattaga tiiru sõita või ronimisseinal ronima. Mina sain hüppamisülesande ja kuigi Martin tegi tõukerattatiiru, ei suutnud ka tema hiljem peale finisheerumist vastu panna võimalusele hüpe sooritada.

Igatahes tulemused olid nagu alati - üldarvestuses kuskil kõrgemalpool keskel, segavõistkondadest 18/52 ja vigadest kaotatud aeg ca 15minutit. Sel aastal vast Valgehobusemäe võistlus on veel selline kuhu tõmbaks minema. Aga eks paistab ja oleneb tiimikaaslastest ka. Praegu olen lihtsalt rõõmus, et käisin ja selle toreda rahuldustpakkuva pingutuse ette võtsin.

Himosel

Juba eelmisel talvel, kui mu kasvav kõht lubas ainult väikse ettevaatliku treti Kuutsemäele, ootasin uut võimalust jälle korralikule mäele saada. Sel sügisel võtsin oma pühaks kohustuseks välja mõelda kuhu ja mismoodi täpselt see võiks teoks saada. Organiseerimisasjaolud olid vahepeal üsna keeruliseks muutunud - endaga arvestamist tahtis loomulikult meie väike Eva-Lotta ja teine kindel plaan oli kampa võtta mu nooremad vennad, kellele juba ammu sai üks suusatamaminek ära lubatud.

Väike mõttetöö ja arutamine poiste emaga viiski lõpuks kõiki osapooli rahuldava lahenduseni. Meie võtame poisid mäele ja Liia tuleb reisile kaasa ning vaatab samal ajal Eva-Lotta järele. Nii kooruski sellest poistele ja Liiale jõulukink ja meile võimalus lumemõnusid nautida. Sihtkohaks ja Eva-Lotta esimeseks välisreisiks valisin Himose, kus aastaid tagasi Kristjaniga koos juba paar korda käinud oleme ning kuhu kohalesaamine tundus üsna lihtne. Et oleks lõbusam, segasem ja kambakesi soodsam kutsusin kaasa ka Annela ja Marko. Vabariigi aastapäeva riigipüha võimaldas vaid ühe puudutud töö/koolipäevaga kaks ja pool korralikku mäepäeva.

Ilmateade oli küll veidi hirmutav - järjest -20...-25C ja sinnakanti näitavad temperatuurid panid veidi muretsema suusatamise võimalikkuse üle. Võtsin veel viimasel päeval suusalaenutusest poistele lisaks prillid ning mõtlesime korralikult riietuse läbi. Aga nagu elu näitas oli mu hirm üsna asjatu. Korraliku riietusega, maskide-sallide ja prillidega, ei hakanud oluliselt külm kellelgi isegi esimese õhtu 20-kraadises ilmas. Viimaseks mäepäevaks oli temperatuur juba hoopis mõnusaks läinud ja mul piisas jope all kõigest õhukesest windstopperist ja pikast pesust.

Sõit kohapeale tundus küll kuidagi palju pikem kui ma arvanud olin. Söögi- ja muude väikeste peatustega koos jõudsime oma majakesse umbes kella viieks õhtul. Uksest ukseni läks umbestäpselt kuus tundi.

Kui alguses olid Oliveril (12a) väiksel kõhklused mägede ja üleüldse reisi suhtes, siis iga päevaga üllatas ta aina rohkem. Lõpuks sai temast selline turbo-suusaäss, kes silmagi pilgutamata sööstis alla igast mustast mäest ja kellele meie seltskonnast enam keegi eriti järgi ei jõudnud. Martin (10a) otsustas lumelaua kasuks ja teda sealt küljest ära sai ainult siis kui liftid õhtul kinni pandi. Ühesõnaga täielikest algajatest (kui üks paaritunnine trett eelmisel aastal Kuutsemäel välja arvata) said 2.5 päevaga Himosel tõelised ässad ja seda oli täiesti uskumatu vaadata. Martin tegi viimasel päeval juba lauaga korralikke hüppeid, niisama mäest allalaskmisest rääkimata. Ma ei oska kirjeldadagi kui kohutavalt õnnelik-hämmastunud ma selle kõige üle olen. Super lihtsalt!

Seltskonnaga vedas meil igas mõttes. Annela ja Markoga oli tunne nagu ma teaksin neid juba aastaid ning meil oli väga tore. Kaasaveetud lauamängud küll eriti loosi ei läinud, sest peale pikki mäepäevi, sauna ja õlut oli üliraske ennast veel üleval hoida. Tagasiteel tegime juba plaane järgmiseks aastaks.

Eva-Lottake oli meil muidugi veidi hämmingus ja erutatud kogu sellest pullist ning pidime temaga ehk natuke rohkem vaeva nägema kui tavaliselt. Aga üldkokkuvõttes oli ta siiski väga viisakas ühe seitsmekuuse susliku kohta ja klappis oma hoidja Liiaga suurepäraselt. Miskit tema pärast tegemata ei jäänud ja isegi öösiti sai mööndustega enam-vähem magada.

Himose suusakeskuse kohta oskaks küll ainult kiitvaid sõnu rääkida. Väga heas korras rajad (soojema ilmaga küll täitsa õhtuks oli veidi jääd tekkinud, aga tõesti ainult veidi), peaaegu olematud liftijärjekorrad (üle 2-3 minuti ei pidanud kunagi ootama), mugav piletisüsteem ja üleüldiselt superhea korraldus kõiges. On avatud ka rajad, mida mööda saab mõnusalt läbi metsa läänenõlvadelt põhjanõlvadele suusatada. Igatahes suurepärane koht kui võrrelda näiteks Slovakkia või Tśehhiga, mis pikemate radadega ja odavamate hindadega küll meelitavad aga elamusest oma radade halva kvaliteedi, absurdsete järjekordadega jms reisimõnust raske reisikatsumuse teevad. Ehk siis järgmine kord viib mind ilmselt ka veel Skandinaaviasse, kuhu autoga võimalik minna aga tase sama hea kui Kesk-Euroopas.

Varsti

Lumi on tore küll aga jah... no teate küll. Väike meeleheitlik kevadeootus juba puhiseb nurgas.

Siiski on plaan veel talvemõnusid nautida. Järgmisel nädalal saab teoks meie väike aga loodetavasti tubli suusareis Himosele, mida juba umbes novembrist oodanud olen. Hullupööra tahaks juba laua peale mäe otsa ja pärast lurbata mustikakisselli. Mm... ja siis saunast tulles üks külm õlu lahti koukida.

Eks paistab mis Eva-Lotta oma esimese välisreisi peale ütleb. Aga põhimõtteliselt tema käest (veel) ei küsita ;) Teeme talle asja muidugi nii mugavaks ja toredaks kui suudame aga minemata kindlasti ei jäta. Väiksed siseturismiüritused on näidanud, et oluline polegi _kus_ olla, vaid see, et me Kristjaniga kaasas oleme.

Märtsis oli ka plaan Punase mere äärde suvitama minna aga seoses äsjalõppenud rahutustega lükkub see plaan ilmselt kahjuks sügisesse. Ehk mu sukeldumiskihk jääb veel mõneks ajaks rahuldamata. Aga mis seal ikka, ega ma selle otsa sure.

Muidu on kõik hästi. Tüüp kasvab ja saab mõne päeva pärast seitsmekuuseks. Hiljuti hakkas kõige võimaliku najal püsti tõusma ja siis muidugi ka pikali kukkuma.

Koolis algas uus semester koos huvitavate uute ainetega. Eelmise poolaastaga sain ilusti ühelepoole. Eks see eksamiteks õppimine veidi raskendatud asjaoludel toimus aga sellegipoolest ei olnud miski võimatu.

Igasuguseid huvitavaid plaane on veel aga nendest siis kui servast teoks hakkavad saama. Põnev on!