Enesemotivatsioon peaks olema midagi eriti head

See oli kuskil sügaval talvel, kui unistasin, et prooviks selle magistritöö ikkagi lõpuks ära teha. Aga lisaks ohtrale feimile ja sullile, mis magistrikraadiga kaasneb (right) tahtsin endale midagi ilusat preemiaks välja mõelda. Eks siis kerkiski mu ajust jälle välja tunne kui väga igatsen oma Itaalia-reise, mida enne Eva-Lottat sai ikka mõned tehtud. Espetsiaalselt loomulikult nimetaksin (tähtsuse järjekorras) sellega kaasnevaid võlusid nagu: 1. kvaliteetaeg Carolaga, minu armsa õega, keda mul kunagi pole olnud (ehk juriidilis-sugupuuliselt onutütrega), 2.  fantastilised maitseelamused alkoholisisaldusega ja ilma, 3. lihtsalt kaunis ja kaootiline elu-olu, mis kaasneb Itaalias viibimisega. Samuti kinnitas mu armas abikaasa, et midagi kokku ei kuku kui ma mõne päeva kodust eemal viibin. Suured tänud talle selle eest.

Ebausk ei lubanud pileteid enne kaitsmist ära broneerida aga peale seda ei takistanud mind enam miski. Üle-eelmisel neljapäeval lahkusin töölt õhtul otse lennukile ja esmaspäeval saabusin tagasi. Selline väike eest ja tagant väljavenitatud nädalavahetus, mis lasi mul Toskaanas vedeleda täpselt kolm pikka päeva. Naersime Carolaga, et kliima tundub sel aastal olevat Eesti ja Itaalia vahel välja vahetatud. Kui siin põhjamaal oli samal ajal kena päike ja 20+ soojakraadi, siis mina pidin kügelema 10-kraadises tuules ja vihmas.  Täpselt sama hästi oli mul vedanud paar nädalat varem Londonis, kus KÕIK kaasasolnud riided pidin teineteise peale selga venitama, et veidi sooja saada. Harjumaa päikese all tundub sel aastal tõesti kõik hoopis parem olevat. Tõsi, teen nüüd veidi liiga - pühapäeval kella 13-17 vahemikus oli siiski väga ilus ilm ja saime oma proseccot mere ääre väliterrassil nautida. Salli pidi küll kaela jätma.

Aga mis see veidi tuult ja vihma ühele eestlasele teeb, peaasi on ikka hea seltskond ja mõnus ajaviide. Selle üle saab ainult õnnelik olla, et mul oli võimalus mõlemat nonstop nautida.

Põnevaid uusi elamusi sain ka. Näiteks reedel, kui Carola veel päeval ohtralt tööd rabama pidi ja kõik poed ning asutused on lõuna ajal (ehk siis 13-16) kinni, avastasime ühe akna, mille taga elu käis - juuksurisalongi. Ühiselt lõunalt kontori poole tagasi jalutades ja heietades kuidas ma võiksin need tööpäeva lõpuni jäänud kolm tundi sisustada, otsustasingi itaalia juuksurite osavust proovida. Nagunii oli juba ammu vaja minna. Muidugi keegi seal sõnagi inglise keelt ei osanud ja Carola pidi mu soovid salongitegelastele edasi tõlkima.

Kui värv oli pähe määritud, loivas noor hiiglasliku blondeeritud tukaga juuksur riiuli juurde ja tõi mu ette lauale munakella, mis hakkas 35 minutit tagasi tiksuma. Et ma ikka saaks selgelt aru kaua mul vaja veel oodata. Väga lihtne ja loogiline lahendus iseenesest.

Üleüldiselt ei olnud juuksuritel kuhugi kiiret. Vaikselt lonkisid mööda salongi ringi, tassisid mingeid purke ja kamme ühe laua pealt teise peale. Aeg-ajalt kogunesid kambakesi mõne kliendi juurde ja hakkasid kätega veheldes arutama, et kuidas midagi täpsemalt tegema peaks. Kõigi tegevusi tehti kas aegluubis (nt värvimine, kõndimine) või kohutava kiirusega (lõikamine, rääkimine). Peale seda kui mind peapesutooli oli paigutatud, hakkas mu juuksur rahulikult minu kõrvalistuva kliendi pead pesema. Kui see sa valmis, siis võttis järgmise ette, kes jälle ei olnud mina. Kui mu kael hakkas ebamugavast asendist juba krampides värisema, siis lõpuks tuli ka minu kord. Ning kuna ma itaalia keeles oskan põhiliselt paari sõna (vaffanculo, cugina, ciao) ja ühtegi neist ei pidanud ma mõistlikuks kasutada, siis otsustasin teha mida eestlased nagunii kõige paremini oskavad - oodata ja kannatada. Ah, ei olnud asi tegelikul üldse hull, lihtsalt teistmoodi huvitav.

Reede õhtul tuli ju mu uut lokitud ja värskelt värvitud pead kuskile luftitama minna. Ronisime Carola kandilise musta Fiatiga mööda kahe meetri laiust mägiteed mõned kilomeetrid üles ja jõudsime pisikesse aga populaarsesse restorani, mille terrassilt avanes imeline vaade alla orgu.

Ma ei hakka parem kirjeldama _kui_ head toidud seal olid ja millised mõnusad lisasuupisted sellega kaasnesid. Veinist rääkimata. Mis ongi Itaalia juures oluline - veini juuakse peaaegu terve päeva jooksul. Lõunasöögi kõrvale natuke, aperitivo juurde veel klaasike, õhtusöögi juurde loomulikult ka. Noh ja ega keegi siis sellepärast autoga sõitmist ära ei jäta. Kuigi ametlikult on lobatud 0.5 promilli, ei näinud ma kedagi kes selle normi üle eriliselt muretseks. Samas ei ole ka näha inimesi, kes otseselt nii palju korraga jooks, et igasuguse autosõiduvõime kaotaks.

Sel õhtul võttis tegelikult siiski veidi kõhedaks, kui Carola hiljem sellestsamast mägiteest pool pudelit veini joonuna pedaal põhjas alla kihutas, et meelad kõrvallaua italjaanod meile järgi ei jõuaks. Nimelt õhtustasime restoranis teisel pool klaasseina viiest noormehest koosnevast grupist, kes üsna pea hakkasid meie poole ohtralt kelmikaid pilke saatma. Entusiastlikult surusid nad vastu meid eraldavat klaasi paberitükke, millel telefoninumbrid ja sõnumid: "Lets go dancing!" ning toredad pilte käest kinni hoidvatest kriipsujukudest. Kui me eriliselt vedu ei võtnud, otsustasid nad ära oodata kuni lahkuma hakkame ning tegid ukse peal veel ühe kiire katse meid  rajalt maha võtta. Kahjuks ei läinud ka siis õnneks ja oma pettumust väljendasid nad kilomeeter mööda mägiteed allpool. Nad olid oma auto teetaskusse parkinud, sellest välja roninud ja täpselt sel hetkel kui meie auto tulede valgusvihk neid valgustama ulatas, lasid kõik oma püksid alla ja näitasid meile oma mehiseid itaalia buttcracke <3 .="" p="">

Ale (Carola armas elukaaslane) restorani Egisto Bros on iga kord omaette elamus tagasi tulla. Personal seal eriti ei vahetu ja kõik need värvikad tegelased on alati sama toredad nagu viimasel korral uksest välja astudes. Hästi armas on iga kord tunda sooja ja sõbralikult tögavat vastuvõttu. See on nagu Carola itaalia-laiendatud-pere ja restoran ise nagu staap või keskpunkt kuhu kõik asjassepuutuvad inimesed iga päev mitmeid kordi satuvad, aega veedavad, kus on alati tore ja saab nalja.

Ei ole vist olemas palju kohti, mis Itaalias mulle ei meeldiks. Mulle meeldib juba lihtsalt autoaknast välja vaadates nautida kõike mis silma jääb. Nunnusid väikseid külakesi, iidseid mõisaid, istandusi ja mägesid, ajaloolisi linnu, armsaid kohvikuid ja restorane. Mulle lihtsalt üliväga meeldib see riik, kus elatakse küll modernset elu aga omamoodi ikka traditsioone järgides, elegantses lohakuses. Samas ei ole ma kindel kas tahaks seal elada ja töötada, sest bürokraatia ja asjaajamine tunduvad olevat kohati keskaega kinni jäänud.

Pühapäeva veetsime mõnusalt õues ja nautisime peaaegu-rannamõnusid. Päevitama oma helesinist keha küll sirutada ei saanud, kuna eelmise päeva ilm lihtsalt ei andnud mingit lootust, et asi nii drastiliselt muutuda võiks ja varustust polnud lihtsalt kaasas. Aga rannas saab muudki teha nagu näiteks surfareid vaadata, merest püütud head kraami süüa ja külma jooki nautida. Carolaga bondimisest rääkimata. Mulle meeldib eriti väga temaga aega veeta just Itaalias, sest siis ei pea ma teda teiste eesti sõprade ja sugulastega jagama (evil).

Sama päeva õhtul jõudsime teha tiiru veel Luccas, mis minu poolt varem külastamata kuid kindlasti väärib seda, et kunagi veel tagasi minna. Väga mõnus keskaegne linnake, mida ümbritseb paarikümne meetri laiune linnamüür mille peal saab täies pikkuses 4-kilomeetrise jalutuskäigu teha. Linn oli mõnusalt elav, keskväljakul esinesid artistid ja inimesed voogasid rõõmsalt ringi. Hästi tore surisev lõpp mu tripile.

Igatahes olid need kolm päeva super mõnusad ja nautisin iga hetke. Enesemotivatsioon peabki olema midagi sellist mille peale ka tükk aega hiljem mõnus muhelus näole tuleb ja silmad udusse tõmbuvad. Aitäh, armas Carola, selle nädalavahetuse eest! Sa oled väga kallis ja järgmisel aastal näeme jälle. Küll ma enda jaoks põhjuse välja mõtlen :)

Done is better than perfect

Sellest, kui ajalehes TLU magistriõppe kuulutust nägin, on möödas peaaegu kolm aastat. Olin viimast kuud lapseootel ja üsna tõsises mures oma aju kärbumise pärast kiiresti lähenevas mähkme- ja piimamaailmas. Otsisin midagi, mis sunniks mind aeg-ajalt kodust välja minema, annaks mu enesearengusse midagi juurde ja laseks vähemalt paar korda nädalas tunda ennast võrdsena võrdsete seas. Mul oli raske end mõelda inimeseks, kes saab ennast paar aastat järjest määratleda ainult emana.

Kui sellest plaanist Kristjanile rääkisin, ei öelnud ta alguses midagi, ilmselt oli veidi imestunud. Siis ma tõenäoliselt rääkisin umbes midagi sarnast nagu eelnev lõik kokku võttis. Kui üldse keegi, siis tema teab, et ma oleksin ülepeakaela lapinduses-nibunduses varsti lühisesse läinud. Ja siis ta ütles, et okei, kui sa seda tahad, siis ma toetan sind ja teen kõik et sind aidata. Aga ainult ühel tingimusel – sa pead selle kooli ära ka lõpetama, pooleli ei tohi jätta.

See lause laiemas mõttes hakkas mind alati rasketel hetkedel tagumikust hammustama. Mitte ainult Kristjan vaid veel mitmed inimesed olid mind Eva-Lotta hoidmisega, heade sõnadega ja ka päris otseselt koolitöödega aidanud. Tundsin, et kui ma selle teema pooleli jätaks, siis veaksin neid kõiki alt. Nii ma siis vaikselt edasi pusserdasingi. Aine aine ja eksam eksami haaval.

Sisseastumas käisin umbes nädal enne lapse sündi. Pressisin ennast Tallinna Ülikooli suure auditooriumi tooli ja laua vahele, mille istmevahe oli kitsam kui Easyjetis. Kügelesin seal kuidagi poollamavas küliliasendis üle kahe tooli ja üritasin ebamugavustundest hoolimata eksamit kirjutada. Kaks kuud hiljem panin põlvikud jalga, võtsin astrid kätte ja läksin esimesse loengusse.

Alguses ei olnudki väga keeruline. Laps magas üsna tihti ja palju ning jõudsin oma koolitöödega üsna kenasti hakkama saada. Kuna Tallinna Ülikool asus meie selleaegsest kodust 5-minutise autosõidu kaugusel, siis kihutasin pikemal loengute vaheajal teda koju söötma. Kahju oli küll veidi sellest, et vahetundides toimuv sotsialiseerumine läks minust suures osas mööda.

Mida aeg edasi, seda raskem oli leida aega õppimiseks. Hilisõhtustest aegadest jäi väheks, et kohustuslikku kirjandust läbi jõuaks lugeda ja pikemaid raskemaid kodutöid teha. Püüdsin leida alternatiivseid võimalusi, et kooliasjade jaoks aega leida. Kärutasin lapse pargis magama, istusin ise pargipingil ja lugesin. Talve saabudes ei saanud seda enam teha. Hakkasin konspekte diktofoni peale lugema ja neid jalutades kuulama. Püüdsin last magama tupsutades teise käega raamatut hoida ja lugeda. Mõnes igavamas või kergemas loengus kirjutasin teiste ainete kodutöid. Kuidagi ikka said need ained ükshaaval tehtud.

Teine aasta oli palju keerulisem. Õnneks muutusid loengud hõredamateks ja aineid oli vähem. Aga me kolisime linna teise otsa elama ja loengusse jõudmine iseenesest hakkas nõudma keerulist logistikat. Saime Kristjaniga kell viis tema kontori juures kokku, vahetasime autod ja tema sõitis koos lapsega koju tagasi, mina tema autoga kooli. Teinekord said vanaisa ja vanaema Eva-Lotta poolel teel üle võtta ja õhtuks enda juurde viia. Mõnikord tuli Kristjani vend meie juurde seda tunniajast tühimikku täitma mis minu äraminekust Kristjani kojujõudmiseni tekkis. Igal nädalal erinevad skeemid. Aga kuidagi päev haaval õnnestus aina edasi minna.

Teisel aastal muutus ka minu töö Transferwise’is palju intensiivsemaks. Vabad hetked ja hilisõhtutunnid kulusid pigem tööle kui õppimisele. Ööpäevas oli kogu aeg liiga vähe tunde. Puhkusest ei julgenud isegi mõelda. Hea kui suutsin püstijalu mitte magama jääda. Ja siis muidugi veel need haigused…. Eva-Lotta suutis oma esimesel hoiuskäimisetalvel viiest kuust umbes kolm ja pool tõbine olla.

Teine kevad tuli ja sellega koos tekkis tunne, et ka kõige parema tahtmise juures ei suudaks ma oma lõputööd valmis kirjutada. Selle jaoks aja leidmine tundus lihtsalt absurdne. Kopp oli kohutavalt ees. Ained olin suutnud ära teha aga see viimane teejupp näis ilma mingi valguseta tunneli lõpus. Otsustasin natukeseks aja maha võtta ja sügisel uuesti olukorda hinnata. Sügisel muidugi tundus, et aega veel kevadeni on.

Selle aasta veebruaris oli otsustamise koht. Kui kohe oma jalgu tagumikust välja ei võta, siis jääb ka sel kevadel lõpetamata. Aastaga oli Transferwise ja minu töö kasvanud veel kümme korda suuremaks. Eva-Lotta oli talvel jälle väga palju haige. Maratonhaigused, millest näiteks üks algas kõritursega, jätkus köha ja nohuga, edenes kõrvapõletikuks ja lõppes haiglas kriitilises seisundis tilguti all rotaviirusega. Viis nädalat põdemist ja selle ajal üritamist ka tööga hakkama saada. Ka ma ise olin palju haigem kui üldse kunagi mäletan ennast olnud olevat. Seda, et ühe talvega kolm korda siruli võtab, ma ei mäleta.

Ma otsustasin proovida. Sest vähemalt olen ma siis endast kõik oleneva teinud. Ja kui ei õnnestu, siis ei õnnestu. Võtsin kümme päeva õppepuhkust ja terve selle aja andsin minna nii suure tempoga kui vähegi jaksasin. Pärast seda oli umbes kolmveerand tööst valmis. Faking suur töö on see magistritöö. Ma tõesti ei kujutanud ette, et nii raske saab olema. Et kõik veel eriti ebamugav oleks, suutsin endale saada juhendaja, kelle panus seisnes ühes kolmerealises e-mailis minu töö kohta, millest midagi uut teada ei saanud ning allkirjades esilehele, mis lubasid mul kaitsma asuda.

Aga. Asi edenes. Kristjan sundis mind ennast igal vabal nädalavahetusel ja õhtul kokku võtma ja edasi tegema. See oli lõpuks lihtsalt uskumatu eneseületamine aga ma ikkagi tegin, raisk. NIng siis ühel ilusal päval oli tunne, et nüüd vist ongi valmis. Enam-vähem oligi. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Olin püüdnud teha valmis asja, mida ei peaks tulevikus häbenema ja mis täidaks kõiki vajalikke nõudeid aga samas ei tahtnud ma pingutada grammigi rohkem kui minimaalselt nende eesmärkide saavutamiseks vajalik.

Eelmise nädala neljapäeval astusin komisjoni ette, tegin oma ettekande, võtsin vastu kriitikat ja küsimusi, vastasin nii hästi kui oskasin. Pärast seda läksin poodi ja ostsin endale uued riided, sest olin läbi ja märg nagu kalts. Aga siis ma sain aru, et see ongi läbi. Mingi asi, mis ligi kolm aastat mu elus kõige muu kõrval ruulis ja tähelepanu nõudis, sai nüüd otsa. Mis tähendab, et mul on nüüd rohkem aega teiste asjade jaoks! Mis tähendab, et ma ei vedanud alt kõiki neid kes mind aitasid! Olen neile alati tänulik. Nagu ka oma südametunnistusele, kes mulle vahepeal täiega piitsa andis.

Magistriõpe iseenesest ei ole midagi kontimurdvat, see on huvitav ja põnev, annab palju uusi dimensioone ja tausta tööellu. Aga ma ei kombineeriks seda enam kunagi tööga startupis ja pisikese lapse kasvatamisega. Õnneks vist kunagi ei satu ma ka enam uuesti sellise valiku ette. Igatahes.. tehtud! (whew) Kui oskaks, siis teeks ühe salto. 

End of an era

Täna toimus meie endise kodu ostu-müügi tehing ja meie panime ukse oma selja taga korralikult kinni. Olime seda hetke päris ammu oodanud ja kui ka väike nostalgiakrõks korraks läbi käis, ei olnud see ammu enam meie kodu. Pea kaks aastat tagasi kolisime sealt ära ja läbikäinud üürnikud ei olnud tema vastu just hellad. Kuigi tegime talvel veel ühe korraliku remondi, ei valinud me enam värve oma eelistuste vaid võimaliku uue omaniku eeldatava maitse järgi. Selle mõttega on saanud harjuda juba väga kaua ja nüüd oli tõesti värskendav see lugu lõpuks sulgeda.

Seal oli meie jaoks väga palju toredaid ja meeldejäävaid hetki. Kuidas me Kristjaniga esimesse ühisesse koju astusime, endale üle võimete laenu võtnuna ja lootuses, et küll need palgad ka ükskord tõusevad. Kuidas me seinu värvisime ja ruloosid tellisime ja nende pärast oma kooselu esimesed nurgad maha lihvisime.  Kuidas me lahkusime aastasele reisile ja jätsime korteri üürnike hooleks ja kuidas tagasitulles õnnelikult asju sahtlitesse tagasi ladusime. Need kümned peod ja koosolemised, südamepuistamised ja veinijoomised sõpradega. Kuidas me sünnitusmajast koju tulime ja väikse Eva-Lotta tema voodisse tõstsime. Need lõputud ööd kui temaga mööda tube jalutasime kui ta magada ei tahtnud. Need kaissupugemised diivani peal ja vanniskäigud peale rasket tööpäeva. Jalutuskäigud Kadriorus ja lugematud jooksu-ja rattakilomeetred ümbruskonnas. Need on armsad mälestused ja esimene ajajärk meie pere ajaloos.

Head aega, kodu, suur kallistus sulle!

Mitu korda ma ühte ja sama meest pean maha lööma?

Eile oli mu viimane päev Skype'is. Ehk siis mitte just traditsioonilises mõttes aga põhimõtteliselt küll. Eile lõikasin need viimased juhtmed läbi mis mind selle ettevõttega sidusid. Naljakas oli "lahkuda" kolmandat korda sama tööandja juurest. Esimest korda aastaks reisile (kui ma ei olnud kindel, kas tagasi kuskile tulla on), teist korda lapsepuhkusele ja kolmandat korda siis lõplikult. Esimest korda lahkudes peeti isegi natuke kõnet, oli tort ja palju-palju kallistusi. Teist korda oli ka tort ja natuke väiksemas mahus kallistusi. Eile oli ka tort aga mitte minu jaoks. Skype tähistas parasjagu üheks Eesti parimaks tööandjaks valimist. Sain tükikese seda sümboolset torti ja kallistusi oli ainult paar. Vaikselt libistasin uksekaardi ära ja olingi lõplikult väljas. Paarkümmend meetrit hiljem käisin libedal teel siruli. Loodetavasti mitte sümboolselt :)

Koolilaps Triinu magistritöö küsimustik - palun anna mulle hoogu! :)

Olen lõpuks jõudnud oma asjadega niikaugele, et hirmsa tuhinaga üritan mõnda aega pooleliolnud asja ära lõpetada, ehk oma magistritööga valmis saada. Iga päev jõuan 2-3 korda järeldusele, et ma ei saa seda nagunii õigeks ajaks valmis ja samapalju kordi otsustan vähemalt minna anda niikaua kui vähegi jaksan/saan. Äkki ikka õnnestub...

Kui alguses tahtsin uurida seda, kuidas virtuaalseid meeskondi kõige paremini juhtida ja mis osas see erineb tavalisest üle-laua-juhtimisest, siis sellest heast plaanist ei tulnud küll midagi suurt välja Tallinna Ülikooli õppejõudude entusiasmi puudumise tõttu.

Ehk pidin paindlikumaks hakkama ja võtma ette hoopis juhtimisega ja kommunikatsiooniga rahulolu erinevused tavalistes ja virtuaalsetes meeskondades. Kah päris põnev uurimine ilmselt.
Just hetk tagasi sai valmis ka küsimustik, mille alusel saan siis hakata hooga uurima ja analüüsima ja järeldusi tegema.

Kui tulemused huvitavad või soovid niisama osa võtta minu aitamisest, siis olen supertänulik, kui leiad aega vastata küsimustikule (võtab aega vahem kui 10 minutit, just proovisin :)). Ning kui soov teada saada, milleni ma oma uurimusega jõuan, siis lisa küsimustiku lõppu oma e-maili aadress.

Londonis ei ole kevad

Ärireisid on saanud peale Eva-Lotta sündi hoopis uue tähenduse. Püüan neid hoida võimalikult lühikeste ja harvadena. Kuid loomulikult on inimestega näost näkku kohtumine alati väga kasulik ning informatsioon liigub kõige paremini ikkagi vestluste mitte e-mailide kaudu. Seega on aeg-ajalt lennukisse istumine lihtsalt vajalik.

London on minu jaoks olnud linn, kus liigun tavaliselt koridoris lennujaam-kontor-hotell mõningate põigetega äriõhtusöökidele. Olen ainult paar korda paarikümnest Londoniskäigust saanud ka veidi rohkem ringi vaadata ning ka siis ainult turistina Big Beni vaatama jõudnud. Seekord siis jälle mitte. Ning kõige põnevam osa igast linnast – kuidas elavad need kes seal elavad – jääb mulle ikka kaugeks.

Ma ei orienteeru Londonis üldse. Suudan metrood ja ronge kasutada vajalikesse kohtadesse kohtadesse jõudmiseks kui mulle on varem enam-vähem selgeks tehtud kuidas ma sinna jõudma peaks. Aga see linn on minu jaoks hoomamatult suur.

Seekord õnnestus lühikese kuid huvitava tripi jooksul lisaks tööteemadele näha ka kahte põnevat üritust.  Esimene neist viis retroklubisse bowlingut mängima meie äripartneritega CurrencyCloudist. Alati on huvitav kohtuda inimestega, kes virtuaalselt juba ammu tuttavad kuid nägu veel küljes ei ole. Tundus, et keegi kohaletulnutest polnud selle mänguga suur sõber ja nii rabelesime oma skooridega kuskil 80 ja 100 punktises vahemikus.  Iga juhuslik strike sai ülevoolava aplausi ja võitja suutis lõpuks välja visata tagasihoidlikud 124 punkti. Olin varasest ärkamisest (UK aja järgi kell 3 öösel), pikast pingelisest tööpäevast ja paarist joogist üsna kiiresti väga väsinud. Hiljem hotellitoas oleksin vanni peaaegu magama jäänud. See hakkab Londonis juba traditsiooniks saama.

Teisel õhtul õnnestus mul sattuda Kriss Sooniku loungerie kevadkollektsiooni esitlusele, mis oli varustatud Viru õlu (kas tõesti on nad veel elus? Või jõime 2008’nda aasta laojääki?), Vana Tallinna ja Viru Valgega (mille kuuldavasti olid Krissi vanemad kohvrites Eestist kaasa võtnud). Olin küll veidi teisiti seda üritust ette kujutanud. Näiteks moeetendusena mõnes śikis baaris või klubis, mis õhtu edenedes peoks üle läheb. Tegelikult toimus see butiigilaadses poes Wolf & Badger kus kaunid pesus loomamaskidega modellid jalutasid riiulite ja inimeste vahel ringi. 

Mulle tuletas see üritus meelde „näituseavamist“, mis tihti USA seriaalides toimub – inimesed hängivad, vaatavad üksteist,  minglivad joogid näpus. Siis läheb neil kõht tühjaks ja nad lähevad tänavale söögikohta otsima. Nii oli. Tore oli muidugi kohata ka mõnda vana head sõpra ja kuulda eestlaste elust Londonis. Pärast vaatan siis Krissi kodulehelt selle kollektsiooni ka päriselt üle.

Londonis ei ole kevad ja vinge tuule ning kerge vihma abil abil suutsin nüüd ka keskmisest närusema haiguse hankida. Imestasingi juba mitu nädalat, et kuidas mul on õnnestunud siiani terveks jääda kui kõik ümberringi kordamööda põevad. Kodusolemise päevadenorm on siiski juba ammu täis saanud Eva-Lottat põetades. Ehk pean ennast kuidagi karmide vahenditega terveks peksma ja tööle vedama.

Maoaasta algas - räägitakse, et pidi kerge ja mõnus aeg olema. Vaatame.

*pildil ei ole mina

Uus jooksusõber

Kui olin korduvalt (pooltulutult) üritanud leida aega, et regulaarselt spordiklubisse jõuda ja teist samapalju üritanud ennast sundida vihma tuule ja lumega õue jooksma minema, siis lõpuks avastasin ootamatult, et tegelikult on ju veel üks võimalus. Täiesti realistlik kuigi kallis variant on endale ju koju jooksulint osta ja siis ei tohiks ükski vabandus enam piisavalt pädev olla.

Lindi peal joosta mulle meeldib. Teinekord isegi rohkem kui õues ja olen seda oma elus sadade kilomeetrite kaupa teinud. See on nii ülilihtne - astuda lindile, keskenduda näiteks filmile või telesaatele ja lasta jalgadel märkamatult kilomeetreid mõõta. Küpsetasin seda mõtet mõnda aega peas ja lõpuks otsustasin tegutseda, kuna erilisi vastuväiteid ei osanud tuua.

Ma ei teadnud paar nädalat tagasi jooksulintidest suurt midagi peale selle, et neid on mootoriga ja ilma. Mis kriteeriumid veel rolli mängivad, oli suhteliselt tume maa. Eks tuli hakata uurimistööd tegema ja ennast kurssi viima.
Lõpuks jäid minu jaoks olulisemateks omadusteks üles:

• mootori võimsus + maksimaalne jooksukiirus (maksimaalne kiirus algas 13 km/h ning tippmudelitel viskas pikalt üle 20km/h)
• jooksuala suurus (mida suurem ala, seda mugavam on joosta)
• ühilduvus pulsivööga, programmid, kasutajate eelseadistamine
• jooksuala pehmendus/amortisatsioon (osadel lintidel ei ole mingid pehmendust ja nii on oht jalgu/põlvi vigastada suurem)
• mõõdud (kuigi alguses mõtlesin, et on oluline jooksulindi võimalikult väikseks kokkuvolditavus, sain hiljem aru, et mida väiksem ja kompaktsem seda kepakam ja ebakindlam on masin joostes)
• mõningal määral oli plussiks ka kaldenurga suurus ja võimalus seda elektriliselt jooksu ajal reguleerida
• võimalik, et hakkan kasutades hindama ka kõlareid, ventilaatorit, joogitopsi hoidjat jms mugavusfeatuure.
• ning loomulikult kättesaadavus (Eestist), garantii ja hind. 

Kõigepealt tuuslasin läbi kõik Eesti spordipoodide ja spordivarustuse edasimüüjate kodulehed ning palusin ka mõned hinnapäringud. Valik oli üsna kesine, lausa üllatavalt kesine ja ma ei suutnud ära imestada, et isegi vähegi talutavate näitajatega baasmudelite hinnad vehkisid üle (minu jaoks) aktsepteeritava taseme. Rääkimata muidugi eesti müügimeeste fantastilisest müümisoskusest, kes leiavad jätkuvalt, et juba võimalus nende käest (ükskõik mis hinnaga) osta peaks kliendi pisarateni tänulikuks tegema.

Ühesõnaga, ei läinud kaua kui oma otsingudiameetrit laiendama hakkasin. Sest ma lihtsalt ei tahtnud maksta väga palju ja saada väga vähe. Eestis aga on see tihti ainus võimalus. Klõbistasin kaks õhtut mööda Amazoni ja püüdsin leida spordipoodi, kes oleks nõus kaupa ka Elbooniasse saatma. Lõpuks leidsingi müüja ja mudeli, mis igati sobivad tundusid. Delivery cost Eestisse oli küll 200£ aga ka seda arvesse võttes sain 2x parema asja 2x odavamalt kui siit kohapealselt müüjalt. Ainus (võimalik) miinus on see, et kuigi osaliselt kehtib garantii samamoodi nagu UKs (eluaegne garantii raamile, mootorile ja selle osadele) ei saa ma kasutada 3-aastast mehhaaniku tasuta kojukutsumise teenust :) Ehk kui midagi juhtuma peaks, siis on ilmselt veidi keerulisem majandada kui kohapealt ostetud tootega.

Minu uus sõber peaks varsti kohale jõudma ja ootan seda nagu laps jõuluvana. Tüübil siis sellised (põhi) omadused:

• Mootor 2.5 HP / 4.0 max
• Kiirus 0.5-20km/h
• Jooksuala suurus 51cm x 140cm 
• Tõus 0-15%
• Eelprogrammeeritud, personaalsed ja pulsist lähtuvad programmid
• Japaljumuudägedat

Võtsin ühendust otse müüjaga ja sain ilma küsimata (juba ennegi soodsast) hinnast veel 100£ allahindlust. Lisaks palusin võimalust maksta ülekandega  läbi Transferwise'i ja tänu sellele võitsin (võrreldes alternatiivse krediitkaardimaksega) veel ca 50£. Profit.

Ühesõnaga praegu olen väga rahul selle diiliga, loodetavasti ootavad meid ees rohked pikad toredad trennid. Tundub, et varsti ostan Eestist ainult süüa ja bensiini. 

2012 - minu elu sündmusel sellel aastal

Kui proovisin leida läbivat joont (seitsmendast arhiveeritud*) möödunud aastast, siis leidsin neid nii palju, et oleks võimatu panna mingigi rõhk kuskile ühte kohta. 

Eks ma proovisin teha jälle võimatut - toppida oma ellu kõik tore korraga: laps, töö ülehelikiirusel arenevas ettevõttes, kvaliteetaeg abikaasaga, sport, reisimine, magistriõpe, maja sisustamine ja veel mõned hobid. Nagu teada on multitasking alati hea võimalus keerata p***i mitu asja korraga! Eelisjärjekorras muidugi iseennast. Nii ma siis suutsingi teha mõnda asja enam-vähem ja teisi jälle kehvemini. Kas keegi võiks mulle õpetada kuidas mitte tahta teha hästi kõiki asju korraga? 

Kui arvasin eelmist aastat kokku võttes, et olen liialt palju ette võtnud, siis ei teadnud ma mis mul veel ees. Nüüd kardan, et 2013 tuleb veel... intensiivsem. Huhh.

Oma eesmärke eelmisest aastast täitsin üsna suurte mööndustega, kuigi midagi sai ikka tehtud. 

1. Ma EI lõpetanud magistriõpet, kuigi sain kõik ained sooritatud. See pagana lõputöö on lihtsalt väga Suur Ettevõtmine ja hetkel olen suutnud kokku panna 2 lehekülge teooriat. Juhendaja on vist ka. Kevad on järgmine tähtaeg.
2. Ma tegin ära A-kategooria load! See oli tõesti eesmärk mille suutsin ka täita. 
3. Ma EI osalenud Tristar triatlonil, sest ma lihtsalt olin sellises saiavormis, et tundus julm minna sinna ennast tapma. Arvasin, et selle eesmärgi kirjapanemine kuidagi motiveerib mind aga mõju oli üsna vastupidine. Vaatame, kas triatlonid mind tulevikus enam üldse kutsuvad.
4. Eva-Lotta tuba sai sisustatud, check. Terrassiprojekt on samuti tehtud aga see on otseses mõttes projekt. Ehitajat ei leidnud. St ei leidnud ehitajat, kelle hinnapakkumine poleks kaheks päevaks sõnatuks võtnud.
5. Reisimine ei tulnud jälle eriti välja. Käisin küll paar korda töö asjus Londonis ja kevadel ka Belgia-Luxembourgi tripil aga jah... selle puudumine on asi mis tõsist igatsust tekitab. Ehk õnnestub sel aastal paremini.

Ühesõnaga ei olnud just megaedukas "aastaplaan poole aastaga" aasta. Siiski vist võib öelda, et 70%-liselt on eesmärgid täidetud. Et ennast paremini tunda :)

Uued oskused ja elamused: 

• Aasta alguses sain enam-vähem tehtud oma magistriõpingud, kuigi lõputöö on jäänud liiga kauaks venima. Vaatame mis edasi saab.

• Lõpetasin vähemalt ühe asja - õppisin (uuesti) sõitma mootorrattaga ja seekord sooritasin ka esimese proovimisega vajalikud eksamid.

• Avastasin enda jaoks maanteeratta ja proovisin ta ka ühel võistlusel kurjaks ajada.

Isiklik/kodu:

• Eva-Lotta on kasvanud fantastiliselt ilusaks, targaks, rõõmsaks ja aktiivseks lapseks. Imetlen, kuid ka väsin tema tegemistest iga päev. Siiski on 90% vaeva asemele beebieast tekkinud märkamatult 90% rõõmu. Lapsed on uskumatult võimsad tegelased.

• Päris palju tegemist oli uue kodu sisustamisega. Tänaseks on nii Eva-Lotta tuba kui kontor/külalistetuba saanud mööbli ja funktsionaalsuse. Suvel oli ka aias väga palju tegemist. Kuigi oli ülimalt näruse ilmaga suvi. Nüüd saab ainult paremaks minna.

• Oma endise kodu otsustasime remondiga värskendada ja lõpuks üürnike käest edasi uutele omanikele toimetada. See projekt on alles algusjärgus ja loodetavasti lõpeb kiiresti ja edukalt.

Reisimine:

• Paar lühikest tiiru Londonis

• Pikk nädalavahetus Belgias-Luxembourgis, mille põhieesmärk oli Mari-Liisi ja Daniele pulm. Lisaeesmärgid näidata Kristjanile seda kanti kus paar aastat tagasi veerandkohaga elasin ja külastada Anneleeni ning Stevenit.

• Siseturismi harrastamine on veidi edukam olnud. Nii perena kui paarina on mitu spaad meid näinud.

Sport:

• Ideed olid kõvasti suuremad kui reaalsus lõpuks kujunes. Oli vist üle pika aja (va raseduseaeg) üks kõige kehvem spordiaasta. 

• Aasta alguses suusatasin küll Harku metsas rohkem kui kunagi varem. Sel talvel pole veel suuski alla saanud (häbinäguees). Lumelauaga jõudsin vaid korra Otepääle.

• Triatlonidel jäi vaatamata eesmärkidele käimata. 

• Poolmaratonil surin ka pooleldi ära.

• A noh vähemalt tegelesin moto"spordiga", ehk sain mootorratta selga päris palju kordi. Jäärajal sain proovida kuidas on ralliautoga kihutada. Kardiga õnnestus vist ka paar korda teistega joonele panna. Wakeboarding Pärnu jõel oli ka äge.

Töö:

• Väiksest asjast on saanud juba päris suur ja sel aastal läheb kindlasti veel hullemaks. Loodetavasti jaksan sammu pidada. Õppinud olen tööalaselt rohkem kui viimase 5-6 aasta jooksul kokku. 

Lubadusi seekord ei anna ja eesmärgid jätan oma pähe. Vaatame mis sellest kõigest saab :)
Blogisse sisse logida oli juba täitsa piinlik. Kuidagi ei julge lubada, et 2013 tihemini siia satun. Lihtsalt liiga palju on asju mis veel kõvemini mu tähelepanu järgi karjuvad. Ju siis on lihtsalt selline aeg.

*Eelmised aastad siit: 2006, 2007, 2008, 2009, 2010, 2011.

Poolmaraton Sügisjooksul

Eks siis tuli minna kui tuli minna. Olin ennast juba eelmisel sügisel või talvel kirja pannud ja mingit olulist kehalist või vaimset vabandust kah ei täheldanud nii et... tuli minna. Kuigi jooksuvorm oli seitsmepallisüsteemis kuskil kolme kandis. Kahju tõesti aga järjekordselt polnud mingi kõvem jooksusuvi. Või kas oli üldse mingi suvi?

Aga starti ma ennast vedasin ja finishisse ka. Kuigi see oli mu elu raskem jooks ja ilmselgelt 5 kilomeetrit liiga pikk. Ei päästa mind isegi rahulik aeglane algus, sest lõpp on nagunii aeglane ja parem siis juba väike pingutus ajal kui ma selleks võimeline olen. Maratonid jäävad minu poolt küll puutumata kui just elus mingi periood ei teki kus enda ja jooksu jaoks liiga palju aega üle saab olema.

Ilm oli tuuline ja autos kesklinna poole sõites korrutas Sky Plusi maratonisaade pidevalt, et pange ikka miski pikkade varrukatega asi selga. Mina muidugi olin T-särgis ja muutusin veidi murelikuks. Pidingi kiire ostu tegema kohalikust Sportlandi telgist ja hea oligi, sest muidu oleksin olnud suurema osa raja jaoks alariietunud. Muidu läks riietusega täitsa kümnesse, miski seljas/jalas/peas pinda käima ei hakanud ja see ongi kõige tähtsam. Oma vanurtossudele tegin selle jooksuga ka viimase väärika lõpu. Puhaku nüüd rahus või siis ehk kuskil Xdreami mutta võtan nad veel kaasa.

Mis seal ikka pikalt-laialt seletada - pidasin kenasti vastu kuni umbes viieteistkümnenda kilomeetrini ja siis tuli peale mingi üleüldine error: lisaks põlvedele ja päkkadele hakkas valutama selg, talle järgnes pea ja süda kippus pahaks minema. Kerge värin kasvas vaikselt suuremaks lõdisemiseks nii et hambad hakkasid tasakesi plagisema. Otseselt nagu külm ei olnud aga külmavärinad jooksid mööda keha oluliselt kiiremini kui mina mööda asfalti. Paksu Margareta juures joogipunktis tahtis mingi meditsiinitöötaja mu rajalt ära lohistada ja pidin ennast kokku võtma ning pahupidi silmad jälle jõuga õigesse asendisse suruma. Sain ikka loa jätkata. Ühesõnaga ei olnud see lõpp sugugi tore. Võrreldes eelmise aastaga, kui viimased 2 kilomeetrit lausa mingi uue kerge hooga läksid.

 Ehh... ega jah, rõõmus olla sellise tulemuse üle oleks veidi naljakas. Aga arvestades asjaolusid ei ole muidugi ka üllatav, et ära vajusin. Eelmise aasta tulemus tundus piisavalt madal, et ületada kuid nagu näha saab ka kehvemini :) Tuleb lihtsalt veel vähem jooksmas käia.

Esimene maanteerattavõistlus Tabasalus

Paar päeva tagasi võtsin Kristjanil sõnasabast kinni kui ta nädalavahetuse plaanidest rääkides poolnaljaga ütles, et pühapäeval lähed ju Tabasallu rattarallile. Ilus ilm, ratas olemas, miks mitte.

Juba kevade paiku soetasin endale pool varase sünnipäevakingina Kristjanilt, pool iseendalt, uue ilusa valge sõbra kellega otsustasin proovida ka teistsugust rattasporti MTB kõrval. Algselt oli see küll mõeldud ideega võtta osa triatlonist või paarist aga ideid on alati rohkem kui nende teostuseks aega ja võimalusi. Nüüd siis vähemalt vastu sügist viisin ta lõpuks väärikale ringile ja sain ka ise teada mida tähendab maanteerattavõistlus.

Kui stardis oodates pakkus Kristjan ajaks 1:15 (39km), siis mõtlesin, et ta ikka hindab mind kõrgelt üle. See tähendaks ju keskmist kiirust üle 30km/h terve distantsi vältel ja see tundus üsna utoopiline. Aga sel hetkel ei teadnud ma veel mida tähendab grupissõit. Eks mul väike ettekujutus muidugi oli aga mitte võistlussituatsioonis ja pigem teoreetiline.

Aga juba esimese mõne kilomeetri jooksul moodustus minu ümber (või siis mina moodustusin nendega koos) väike 5-6 liikmeline grupp ja nii me koos sõitsime ning korjasime eest ja tagant tasapisi liikmeid juurde. Enne Türisalu tõusu oli kamp juba paarikümneliikmeline ja liikus edasi nagu kiirrong 35-37km/h. Niisuguses rühmas sõites pole kiiruse hoidmine iseenesest väga hull pingutus, küll aga nõuab päris fokusseeritud keskendumist see, et mitte kellelegi tagant sisse sõita või muud viga teha. Türisalu pangale üles jõudmine ei olnud samuti sellises massis väga raske, kuid ülesjõudnuna vajusin hetkeks grupist välja ja mõne sekundiga oli tekkinud paarikümnemeetrine vahe, mida järgmise kilomeetri jagu rabasin tagasi sõita.

Varsti saabus ka joogipunkt, milles tegin oma selle võistluse suurima vea - hakkasin jooma. Kuigi otsest vajadust ei olnud peatuda, sest joogipudel oli mul veel peaaegu täis. Ühesõnaga selle liigutusega kaotasin oma grupi lõplikult ja valmistusin juba poolt teed üksi ukerdama.

Aga varsti tekkisid kuskilt kaks noormeest Hawaii Expressi ja rattaprofi särkides ning teatasid, et nad tulid mulle appi ja võtku ma aga tuulde. See oli väga üllatav aga armas ja tore ning ma ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Suutsin vahepeal tekkinud mõõnast jälle üle saada ning kiiruse jälle 30 kanti tõsta. Viimasel kolmel kilomeetril keerasid poisid ära teisi päästma ja mul jäi ainult neid kõvasti tänada ning veel silmad krillis finishisse pingutada. Uskumatu, ilma nendeta oleksin ilmselt 15km enne lõppu täitsa sooda olnud ja 20-ga lõppu törtsutanud.

Aeg tuligi 1:15 ja keskmine kiirus ca 31km/h. Mis oli parem kui uneski oskasin näha. Minu jaoks tähendas see maksimaalset elu-eest väntamist kogu selle tunni ja veerandi vältel. Aga eks ma õppisin seda, et grupist mahajäämine võrdub raske pingutuse muutumisega üliraskeks ja mingi joogitops ei ole seda väärt (kui just endal jook otsas pole). Ja seda, et uskumatult toredaid inimesi on ikka olemas, kes ühe alatreenitud blondi hea meelega finishisse veavad :)

ABC

Lõpuks ometi see 2007. aastal alustatud projekt lõpetatud. Täitsa hea tunne. Kuigi aega võttis, siiski asja sai ja kuna ma ei tahtnud enne kaagutada kui muna käes (nagu Kristjanile meeldib öelda), jäi ka minu kogemus kuni lubade kättesaamiseni täna hommikul jooksvalt mu enda teada.

Aga kui mu autokoolide ja -õpetajate kogemus oli siiani valdavalt negatiivne ning kergelt ahistav-shovinistlik, siis lõpuks leidsin ka õpetaja, kes tõepoolest oma õpilasi hästi ja inimestena kohtles. Suur tänu talle selle eest. Motokaru kooli soovitan kerge südamega kõigile.

Ega see mingi ähhähää ei olnud muidugi. Vahepeal sissekirjutatud ümberpõige ei tulnud mul välja sugugi loomulikult, rääkimata kunagi ohtralt kukkumist ja läbikukkumist põhjustanud tõusust ning aeglasest sõidust (jah, neist kõige lihtsamaist asjadest). Lõpuks eksamil kepsu väristades tundus nagu oleksin üldse esimest korda platsile sattunud. Kõrvaklapist peale linnatiiru Keila vahel kommentaari: "Eksam sooritatud." kuuldes, ei suutnud seda kõrva uskuda. Nüüd siis vaikselt ja rahulikult praktiseerima. Igatahes hea, poolik asi sai kokku. Järgmine täht on D. Või siis ikkagi pigem mitte, las ta jääb :)

---

Istusin täna kontori koridoris betoonpõrandal telefonitsi distantskoosolekut pidades oma jalad surnuks ja kui pärast hooga püsti tõusin, käisin sinnasamasse nätaki kummuli. Arvuti lendas tükke pritsides teise nurka. Mõlemad jäime lõpuks ellu aga pmst minu hetkeseisu tööl kirjeldab see olukord päris kenasti.

Doominofotos

Jätkasime traditsiooni ja Eva-Lotta kaheaastaseks saamise puhul käisime jälle Doominofotos oma väikest pere jäädvustamas.

Kollane elu

Elu on praegu kollane. On suvi. On puhkus. On päike. Eva-Lotta on küll paras väike My ja arvab aeg-ajalt, et kes see muu ikka selle karja juht on kui tema. Aga nii säravat, tegijat ja armast last pole mina veel kohanud. Muidugi arvab iga ema nii, aga see ongi asja võlu. Elu on kollane, sest sügis, talv ja kevad olid hoopis muud värvi ja need olid pigem lõputute haiguste ja raskete ööde värvid.

Kui ma loen endale antud 2012 aasta lubadusi, siis peaks ütlema, et poole aasta peal ma ei ole kaugeltki graafikus. Aga mis seal ikka, jääbki äkki järgmisesse ka midagi. Mõni asi siiski edeneb vaikselt ja visalt.

Spordiga sain jälle sõbraks kevadel ja meie majja tuli ka uus sale ja kiire jalgratas, kes metsamudaste radade asemele maantekiirusega vaheldust pakub. Siiski ei jõua ma ringile nii tihti kui tahaks aga see on juba igipõline mure.

Üks aasta sai uues kodus elatud ning ma ei kujutaks ettegi, et ma ei saaks käia Eva-Lottaga rattaga ümber kvartali sõitmas, liivakastis mängimas või peenralt maasikaid otsimas. Selline väike suslik lihtsalt vajab ruumi enda ümber. Mina vajan ka seda tunnet, et saangi uksest õue astuda ja murule pikali visata. See kodu tuli meile küll täpselt õigel ajal.

Kõik on ümberringi hästi ja uus sügiski ei hirmuta enam nagu eelmine. Paljud asjad on paika loksunud ja kui ma saaksin valida, siis lapsed võiksid sünnist peale umbes kaheaastased olla :)

Mari-Liisi ja Daniele pulm Luxembourgis

Põhjus, miks Eva-Lotta aprilli viimasel nädalavahetusel üksi koju jäi, oli üks eesti-itaalia pulm Luxembourgis. Minu armas klassiõde, Kirbubändi (meie põhikooliaegne rahvamuusikaansambel) ja kamba Blue Sailor asendamatu liige Mari-Liis otsustas, et on leidnud oma elu armastuse itaallasest Daniele's ja kutsus sõbrad ja sugulased seda tähistama.

Ma olen ammu oodanud põhjust, et saaks Kristjanile näidata seda väikest armast linna, kus töö tõttu kümneid kordi käima olen pidanud. Lisaks olen veidi abstraktsemalt oodanud aega, kui saaksime kahekesi ilma lapseta midagi teha. Ehk isegi natuke reisida.

Nii et kui oli juba kolm väga head põhjust, ei olnud enam varianti minemata jätta. Vanemad lubasid kordamööda Lotsuga hakkama saada ja kui meile midagi olulist rääkimata ei jäetud, said ka. Usun ka, et 24-tunniste vahetustega saab ilusti ära majandada kui vahepeal veini juua ja välja magada :)

Kui juba sinnakanti minek oli, siis otsustasime korraks ka oma sõpradele Anneleenile ja Stevenile Belgiasse külla põigata. Seda enam, et neil vahepeal oli väike tütar Ines sündinud ja nad ise terve perega uude majja ja uude linna elama kolinud.

Hommikul Belgiasse jõudes otsustasime, et Brüsselit oleme mõlemad juba küllalt näinud ning lähme veedame oma päeva hoopis Brugge's. See on armsa vanalinna ja kanalitega linn üsna ranniku lähedal ning minu jaoks oli see teine kord sinna sattuda. Viimati õnnestus see mul 13 aastat tagasi. Kuigi ilm oli kehvapoolne ja ma toppisin selga kõik võimalikud kaasavõetud riided, ei häirinud see eriti. Kahekesi rongiga sõita ja jalutada tundus imeline. Sattusime juhuslikult Picasso maalide ja joonistuste näitusele ning veetsime seal paar tundi. Mul tekkisid tõepoolest flashbackid meie pika reisi aega, kus aeg ei tähendanud kellaaega vaid lihtsalt voolas, olles kord hommik kord õhtu... Siiski ei saanud kellaaega päris ära unustada, kuna olime lubanud Anneleeniga Torhout'i rongijaamas kell pool kuus kokku saada.

Belgias võivad emad lapsega koos kodus olla kõigest neli kuud ja peale seda pannakse need pisikesed viieks terveks tööpäevaks nädalas hoidu. Vanematel ei ole õigust olla lapse haiguse korral nendega haiguslehel ja kui laps haigeks jääb, tuleb võtta korralist puhkust või leida (näiteks suguvõsast) keegi hoidja. Töötaja lapsepuhkus ei ole midagi sellist, et töötaja kaobki aastateks kuskile ära. Pigem suhtutakse sellesse kui natuke pikemasse tavapuhkuseesse ning mõni kuu töölt puudumist organiseeritakse olemasolevate jõududega ära, sest nagunii on töötaja varsti kohe tagasi.

Ma ei taha mõelda kuidas need pisikeste beebide emad magamatuna ja kurnatuna tööl käivad ja veel vähem nende laste peale, kes imetillukesena ainult paar tundi päevas oma vanematega saavad veeta. Ühesõnaga, ma ei tahaks seda teemat väga kommenteerida. Aga kui keegi ever julgeb öelda, et Eesti riik ei hoolitse korralikult väikeste lastega perede eest siis... siis tahaks küll kommenteerida.

Kuigi Ines on Eva-Lottast kolm kuud noorem, on tal varsti juba õde või venda oodata. Oskan ainult kõike head soovida ja loodetavasti kulgeb lapseootus Anneleenil edaspidi veidi kergemini. Meie külaskäigu ajal näis tal küll üsna raske olevat. Siiski oli tore näha nende uut kodu ja armsat perekonda, kuigi meie külaskäik jäi üsna põgusaks ja järgmisel hommikul asusime juba Luxembourgi poole teele.

Ma tahtsin väga näidata Kristjanile ka seda hotelli, kus väga palju oma öid veetsin, seda superpehmet voodit ja mõnusat vannituba. See tunne, et miski on mulle kunagi tähtis või siis vähemalt mingil poolkohustuslikul moel oma olnud, ning siis saan ma seda aastaid hiljem ka Kristjaniga jagada, pole uus. Olen saanud talle näidata maja kus Belgias peale keskkooli elasin, millises spordisaalis korvpalli mängimas käisin ja kus pargipingil koduigatsust tundsin. Alati on see ikka nii tore. Nüüd sain teda viia Luxembourgi restoranidesse kus palju kordi varem käinud ja tänavatele kust kümneid kordi omaette mõtiskledes jalutanud. Näidata Grundi, kus tihti jooksmas käisin ja kontorit, kus istusin.

Esimest korda läksin ja kasutasin ära oma tasuta joogi voucheri hotelli katusekorruse baaris. Varem ma lihtsalt polnud suutnud võtta kätte, astuda välja oma hotellitoast ja minna üksi baari dringile. Kuidagi niru tundus ja üldse mitte mugav. Nüüd koos Kristjaniga peale Bodegas hiigelsteigi söömist oli see aga väga mõnus.

Tseremoonia algas juba hommikul kell 11 ja seega hullupööra kaua magada ei saanud. Siiski veidi kauem kui tavapärane seitsmene äratuskukk meil laseb. Kirikuni jõudmiseks tegi taksojuht küll päris suure poogna, kuid ehk siis nii oli otsem (right).

Mari-Liis oli enne abiellumist astunud oma tulevase abikaasaga koos katoliku usku ning tseremoonia põhineski katoliku kiriku traditsioonidel. Valdav osa kahetunnisest üritusest toimus itaalia keeles ning kuigi Mari-Liis oli teinud ära suure töö ja osa tekstist eesti keelde tõlkinud, läks enamus siiski kaduma (põhiliselt seetõttu, et kuigi tekst oli ees, ei osanud selles järge pidada ning samuti oli see kirja pandud oluliselt lühemal kujul). Umbes poolteist tundi peale algust tundus, et polnud kõige parem mõte 15-sentimeetristel kontsadel sellele peole tulla, kuna istuda sai tseremoonia ajal vaid vahepeal põgusalt. Eks samas oli huvitav näha kuidas mujal maailmas asjad käivad, kuid enda pulmas tundus 15-minutiline paaripanek küll täpselt paras.

Pruudi kleit oli lihtsalt imeline ja sobis nii tema olemuse kui figuuriga kui valatult. Haapsalu salli stiilis kalasaba-kleit jättis armsa, sensuaalse ja eestiliku mulje. Täpselt sellise nagu Mari-Liis ongi. Tundus nagu oleks Daniele on just äsja temasse hullupööra ära armunud ja need pilgud oma kaunile pruudile olid täpselt need mida ühes pulmas näha ja imetleda tahaks.

Esimest korda nägin ka päriselus seda, kuidas pruutpaarile kirikust väljudes riisi kaela visatakse ja topsikud (küll õnneks vaid lehtedest tuutud) tagantjärgi. Pulmaauto oli ka eriti nunnu, kuigi kahjuks kõik külalised sinna peale ei mahtunud ja pidid ise tee peopaika leidma.

Linnulennult oli see üsna lühike maa, kuid kuna laulatus toimus linna "ülemisel" korrusel ja pidu all, siis ilmselt me päris kõige otsemat teed ei saanud valida (mis oleks olnud otse kaljuseina mööda alla) ning kõmpsisime Nelli ja Kristjaniga päris pika maa maha enne kui peokohta kohale jõudsime. Õnneks olin kotti pistnud ka teised suss-kingad, tänu millele ei pidanud pulmapidu paljajalu jätkama.

Mäletan, kui esimest korda Mari-Liisiga Luxembourgis kokku saime, siis viis ta mind just sinna kanti jalutama ja näitas seda hoonet, mille sisehoov nii kena ja huvitav tundus. Ta rääkis, et seal peetakse tihti pulmi ja teisi sarmaseid üritusi, ise teadmata, et kunagi saab see ka temal endal teoks. Märkimisväärne on ka see, et sama hoonekompleksi juures kohvikus saime kokku Mari-Liisi, Nelli ja Liisiga kolm aastat tagasi, kui andsin neile üle iseenda pulma kutsed. Palju mälestusi selle paigaga!

Pidu algas welcome-dringiga, mis kestis ligi kolm tundi ja mille kestel ei lastud vahuveiniklaase pooleldigi tühjeneda. Kiired kelnerid suutsid nii osavalt klaasi peale paari lonksukest täis valada, et raske oli tähele panna millal see juhtus. Mingil hetkel hakkas tunduma, et tegemist on magically isetäituvate klaasidega, mida polegi võimalik tühjaks juua. Lisaks fantastilised suussulavad suupisted pluss vanade sõpradega minglimine 25-kraadises soojuses... mmmõnus.

Eestlased on ilmselgelt liiga ära harjutatud pulmadega kus korraldatakse kõik lõbustused ja meelelahutus nende eest ära. Itaallased jälle teavad, et kui tahad, et midagi toimuks, tuleb seda ise teha. Nii kujunesidki etteasted-meelelahutusnupukesed väga itaalia-keskseks ja eestlased tundsid kerget muret ja piinlikkust, et need poolt suurt midagi polnud ettevalmistatud. Aga noh… nii lühikese etteteatamisega tanutamist või Kirbu-bändi comebacki ei korralda ka ja nii jäigi domineerima itaallaste ülemvõim. Aga eks eesti pulmades on iga eestlane käinud ja oligi huvitav vaadata kuidas see ka teiste juures käib. Noh ja eks tegelikult on ju vahepeal tore naerda selle üle kuidas itaallasest peigmees Google Translatorist itaalia-eesti suunal läbilastud Romeot ja Juliat tsiteerib. 

Tantsida me küll nii kaua ei jaksanud kui ennast korralikult käima tõmmanud itaallased, kuid hästi tore ja lõbus õhtu oli. Pulmades on kohe selline romantiline atmosfäär, et ka ülejäänud kohaletulnud paarid tunnevad ennast nagu uuesti armunud.

Tee koju tagasi algas juba järgmisel hommikul ning mida lähemale kodule, seda tugevamini hakkasin tundma kui väga ma ikka Eva-Lottat igatsesin. Juba Tallinnas olles ja autos kodu poole sõites hakkas süda ärevusest põksuma nagu mingi väga suure sündmuse eel. Lots oli ka igatahes väga rõõmus meid nähes ja ei näidanud välja oma pettumust selle üle, et ta mitmeks päevaks üksi koju olime jätnud. Eks tal oli ka tore vahepeal teistmoodi hoolega hoitud olla.

2011 - minu elu sündmusel sellel aastal

Kuues kokkuvõte. Aasta 2011. Eelmised aastad siit: 2006, 2007, 2008, 2009, 2010. Jälle saab öelda, et aasta oli totaalselt erinev eelmistest. Aga see on ju ainult tore. Järelikult pole ma oma elu ise rutiinseks ja igavaks elanud. Kuigi laste saabudes on vist üsna keeruline üht aastat eelmise sarnaseks elada - nende areng on alatises muutumises.

Jätkates traditsioonilist formaati, siin mõne lõiguna kokkuvõte lõppenud 2011'ndast:

Uued oskused ja elamused:

• Jätkasin õpinguid Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumise magistriõppes, mis mulle aina rohkem meeldima hakkas. Tänaseks on jäänud teha veel üks aine, kolm eksamit ja magistritöö (mille teema ja juhendaja endiselt selgusetud).
• Iga päev omandasin uusi oskusi ja kogemusi väikse lapse kasvatamisel. Sain teada, et kui laps hakkab hoius käima, siis ta _ongi_ pidevalt ja regulaarselt haige, millega hakkamasaamine töölkäivate emade puhul on siiani müstika.
• Proovisin kuidas on joosta poolmaratoni, teha erinevaid aiandusalaseid protseduure, sisustada maja, vahetada valuutat.

Isiklik/kodu:

• Selle aasta vaieldamatu suurliigutus oli uue kodu ostmine (siit ka sellele sündmusele auväärt postituse foto* auhind). Aega läks selle õige leidmisega aga nagu meie sõber Karol ütleb: "Mis kaua tuleb, tuleb suur." Suurem see ost veidi on kui algselt plaanitud (alustasime oma otsinguid suurematest korteritest) aga meie jaoks tegelikult täpselt paras. Ülirahul ja õnnelikud selle otsuse ja valikuga.
• Palju planeerimist teemadel mida kõik veel teha võiks, et kodu oleks veel mõnusam/ilusam/funktsionaalsem. Suurem osa neist plaanidest jäi küll tulevikus täitmiseks.
• Jätkuv õppimine teemal kuidas elada koos väikse suslikuga täitis kõik mu päevad.
• Jätkuv õppimine teemal kuidas leida koos Kristjaniga aega ka paarina aja veetmiseks kui kodus elab väike suslik.

Reisimine:

• Kuigi oli väga reisimisevaene aasta, proovisin siiski ära kuidas on reisida väikse lapsega. Peale proovimist ei olnud ka suurt tahtmist seda ohtralt korrata :)
• Siiski käisime mõneks päevaks Soomes Himosel suusatamas.
• Kevadel jõudsime ka Maltale Kaia-Leenale külla.
• Suur plaan oli ka varakevadel kuskile päikese kätte peesitama minna aga see lükkus erinevatel põhjustel edasi.
• Ohtralt reisisime suvel Tallinna ja Pärnu vahel ja mõnulesime paaris kodumaises spaas maukida.

Sport:

• Kuna pool aastast veetsime uues kodus, kus Harku mets servapidi õue all, oleks olnud patt seda mitte ära kasutada. Rattaga sõitsin vist rohkem kui mõnel viimasel aastal kokku. Joosta oleks kül tahtnud rohkem aga seda tahan ma jätkuvalt aastast aastasse.
• Jõudsin kahele Xdreamile Tallinnas ja Valgehobusemäel.
• Võtsin osa kuuendast Skype'i triatlonist ja jäin naistest (tahaks öelda, et napilt) teisele kohale.
• Proovisin elus esimest korda poolmaratoni joosta ja täitsa suutsingi. 2012 plaan korrata ja oma tulemust ületada.
• Lumelauaga proovisin hüppamist ja täitsa edukalt tuli välja. Maandumisega on natuke keerulisem.
• Maltal käisin kaks korda sukeldumas.
• Sügiseses metsas tuletasin ratsutamist meelde ja olin isegi üllatunud oma traavimisoskustest. Hobune oskas seda ka päris hästi.

Töö:

Jälle üks teema mille arengutest mul aasta tagasi aimugi ei olnud. Kui eeldasin omas peas, et veedan 2011. aasta Eva-Lottaga kodus ja tööst võib-olla ainult õrnalt mõtlen, siis sellest läks täide ainult osa. Kodus ma olin ja ka suurema osa aastast koos lapsega aga juba varakevadest hakkasin servapidi kaasa lööma ka ühes töises projektis. Ńüüdseks on sellest kasvanud välja palju suurem asi kui algselt ette kujutasin. Eks näis kuidas edasi, praegu on väga põnev.

----

Kui aasta kohta veel mingeid üldistusi teha, siis on üheks märksõnaks ilmselt ülekoormus. Samaaegselt õppida, töötada, olla hea ema ja abikaasa ning leida aega ka sportimiseks ja hobideks on ilmselgelt natuke liig. Mingi valdkond võib kergesti teenimatult vähe tähelepanu saada. Aga eks ma üritan omade tõusude ja mõõnadega kuidagi hakkama saada, millestki loobuda ka ei suuda.

Seekord tahaksin panna siia lisaks veel mõned uusaastalubadused, et oleks aasta pärast hea ennast kiita või hurjutada. Nagu meil koolis räägitakse, on lubadustel palju suurem kaal ja tõenäosus teoks saada kui need teha kirjalikult ja/või avalikult.

Ühesõnaga ma kavatsen aastal 2012:

1. Lõpetada magistriõppe;
2. Teha ära A-kategooria load
3. Osaleda Tristar 111 triatlonil (jätan endale vabaduse kas teha seda individuaalses- või meeskondlikus arvestuses)
4. Sisustada Eva-Lotta tuba ja alustada terrassiprojektiga
5. Reisida rohkem kui 2011.a.

* Pildil olev maja on illustratiivse tähendusega ei oma (kahjuks) mingit seost meie uue koduga :)