Rändom backpacker

Ma nägin teda juba Frankfurdis boardingu ajal. Eristus selgelt 90%-liselt ülikonnastatud (või siis reisi ajaks mugavamalt brändikampsunisse mähkunud) pankuritest ja paarist ärahellitatud vinguvate lastega perekonnast. Ehk siis tüüpilisest Luxembourgi suunduvast seltskonnast. Kulunud matkasaapad, multifunktsionaalsed püksid, ilmselt kuskilt Aasia turult soetatud paljutähenduslik T-särk, aktiivselt kasutatud väike seljakott cabin-pagasiks, kapsaks loetud raamat käes. Ühesõnaga – backpacker.

Mul tekkis täiesti vastupandamatu soov temaga paar sõna vahetada ja võib-olla Luxi kohta mingit asjalikku nõu anda. Selline tiriv tõmme, nagu oleks ootamatult avastanud, et kõrval seisev inimene kuulub samasse salaühingusse kui minagi. Et minu valge sall, viikis mantel ja läpakakott on ainult noh... mitte maskeering aga... noh, et ma tean, mida ta tunneb.

Bussis lennukist terminali sõites istus ta juhuslikult minu kõrvale ja ma koostasin peas elu-eest lauset, mis sobiks vestlust avama aga ei tunduks totakas. „Tere, ma vaatan, et sa reisid?“ (right, kes meist ei reisi – me oleme lennujaamas!) „Tere, ma mõtesin, et küsin: kas sa oled backpacker?“ (kas seda võiks kuidagi negatiivselt mõista? Miks ma seda eeldama peaks, tal ei ole ju seljakotti?) ÄÄÄ! Lühike bussisõit saigi läbi ja mina jõllitasin ikka vaikides enda ette nagu süte peal.

Otsustasin, et kui ta pagasilindilt seljakoti võtab, siis on asi selge ja ma raudselt ütlen talle midagi. Küsin vähemalt, et kaua ta reisinud on ja kas ta vajaks mingit abi, kas saan talle midagi soovitada. Seljakott tuligi lindilt. Esimesena. Priority pagas. Poiss haaras selle kiirkõnni pealt ja lahkus väljapääsu suunas. Mina jäin närviliselt jalaga vastu maad tatsutades oma kohvrit ootama.

Oleks ta korrakski peatunud, kelleltki midagi küsinud, kasvõi ATMist raha võtma jäänud. Ta siirdus otsejoones taksode juurde ja hakkas ühte neist sisse istuma. Hm, mõtlesin, sellises kohas on takso huvitav valik, eriti kui 30 meetrit eemalt viib buss keskusesse 20x odavama hinnaga. Kehitasin õlgu ja istusin järgmisesse taksosse. Alles siis sain aru, et taksojuht juhatabki teda hoopis busside poole. Damn, vaatasin heitunult taksoaknast välja. Ju siis polnud meil ette nähtud tutvuda.

--

Tänasin mõtlikult oma viietärnihotelli receptionisti kes teatas, et mind kui loyal customer’i on upgrade’itud sviiti. Huvitav, kas see poiss tundis ennast eile õhtul hostelivoodis või couchsurfingu diivanil õnnelikumalt kui mina seal udupeenes hästilõhnavas toas? Kahe otsaga asi, onju.

Lõpuks ometi - pulmareis otsustatud/broneeritud

Tänase seisuga on lõpuks kindel kuhu ja millal oma pulmareisi teeme. Kaks nädalat Kariibi mere ääres Dominikaanis ootamas. See ilma puhkuseta järjest töötamine on kergelt ajudele hakanud käima ja mingil külmal sügisõhtul otsustasime, et tuleb minna kiirelt enne kui Kristjanil auditihooag jälle täie auruga käima läheb. Nüüd siis on kindel, et kaks nädalat enne jõule pluss paar päeva enne üle ookeani lendamist Londonis veedame mõnusalt koos.

Natuke naljakas on küll pulmareisile minna neli kuud peale peo toimumist aga mina arvan, et praegu on just see täpselt paras aeg. Igatahes tuleb mõnus lebotamine rannal, all inclusive'i korralik ärakasutamine ning ehk ka mõned kergemad meelelahutused nagu sukeldumine-surfamine. Mingisuguseid metsikuid elamusi seekord otsima ei lähe.

Ohh, raske on tööle keskenduda... 3,5 nädalat veel kontoris (millest ühe veedan ilmselt jälle Luxis) ja siis puhas (sun).

Machinarium

Olin (ja olen) suur Amanita Design'i poolt loodud veebimängude austaja. Need on lihtsalt nii kaunid ja huvitavad, et köidavad ka minusugust absoluutset-videomängu-pohhuisti. Paari päeva eest tuli mu postkasti tore uudis, et Samorost 1 ja Samorost 2 järglane Machinarium on peale mitmeaastast ootamist valmis saanud. Nüüd tuleb ainult üks mõnus õhtu leida kui selle mõistatuste lahendamise kätte saab võtta.

Ajavahe naljad

Jõudsin Londonisse, et ühte uut protsessi/süsteemi tutvustada ja üritasin kõiki vajadusi rahuldades mingeid koosolekuid kokku panna. Vajadused olid päris erinevad, sest kuigi suurem osa meie marketingitiimist asub Londonis ja said mind kenasti f2f näha, siis lisaks pidin vaatama kuidas USA ja Aasia tiimidega ühisele nõule jõuaksime. Nii palusidki osad neist ennast koosolekule sisse helistada ning teise osaga sai telefonikonverentsi kokku leppida.

Igatahes magasin mina öösel õndsat und hotellis kui mu telefon voodi kõrval helises. Segaduses vaatasin kella, mis näitas veidi 2 läbi. Helistas "unknown number". Võtsin vastu ja kuulsin küsimust: "Kas koosolek on alanud, miks te mind sisse ei helistanud?" Võttis umbes kaks minutit selginemist ja seletamist enne kui aru sain, et helistab üks tsikk Singapurist, kelle olin lubanud kella kahesesse koosolekusse sisse helistada. Ta pani kergelt 12-tunniga õigest ajast mööda. Kui ta aru sai, et kell on 2AM mitte PM, siis oli minul naljakas ja temal vist ülimalt piinlik.

Hommikul oli meilboxis pikk vabandus. Ausalt öeldes kui seda poleks olnud, siis poleks mul öine kõne meeldegi tulnud. Ajavahe rõõmud.

Ida-Euroopa kirvemõrtsukas

Eile oli mul au jällegi tõsta Eesti kui Ida-Euroopa psühhopaatide ja mõrvarite kodupaiga mainet välismaalaste silmis. Teil on kõigil kodus relv, onju?

Kõik sai alguse sellest, et 3 tiimikaaslast ühest ontlikust Kesk-Euroopa väikeriigist (ma ei hakka nimesid nimetama) tulid meile terveks nädalaks külla. Kuna finantsosakond on Eestis liiga väike, et omavahel tiimiüritust korraldada, siis tuli ju olukorda ära kasutada ja midagi ägedat välja mõelda.

Ausalt öeldes ei ole neid üldse raske rahuldada. Piisab laua reserveerimisest Boccas ja kõik on kohe õnnelikud. Aga ma tahtis seekord midagi veidi ägedamat ette võtta kui niisama laua taga hõõrumine ja kaastöötajate klatśimine ning asusin hoogsalt üritust planeerima. Kõik välised tegevused jäid tormise ilma tõttu valikust eemale ning ausalt öeldes see kitsendas variante päris kõvasti. Igasugused bowlingud-asjad ma jätsin samuti välja, sest tõesti oli soov midagi põnevat teha.

Nii ma olingi üsna vaimustuses kui sattusin Tondi lasketiiru peale ja tulistamine erinevatest relvadest kõlas täpselt nagu midagi piisavalt põnevat ja teistmoodi. Rääkisin oma ideest ka teistele ja asi kiideti üksmeelselt heaks. Selge - mõeldudtehtud.

Kohapeale jõudes küsisid nad minult, et kas me laseme ikka päris relvadest ja kui ma vastasin, et muidugi jah, siis nad ikka veel arvasid et ma teen nalja. Tundus, et idee minna lasketiiru võrdus nende jaoks õhupüssist õhupallide puruks plõksimisega või midagi sellist. Kui ikka korralikult kohale jõudis, et tegelikult ka laseme päris relvadest päris kuulidega millega noh... võib teoreetiliselt ka surma saada, vajusid välismaalased ikka täiesti näost ära.

Kaks naist tardusid hetkeks paigale ja vaatasid silmad punnis kuidas ma relva laen aga siis hakkasid tiiru ukse poole tagurdama ja varsti muutud vaikne tagurdamine juba kiirkõnniks. Ainus seltskonnas olnud mees vaatas mind ja meie teist väikest blondi raamatupidajat ning otsustas asjale ikka võimaluse anda. Kuigi nelja soovitatud padruni asemel laadis esialgu relva ainult ühe: "Just to try."

Nii me siis jäimegi ainult kolmekesi ja tulistasime oma aja ikka täis. Käisin vahepeal vaatamas, kas kallid töökaaslased veel hingavad või äkki on südari saanud aga klaasseina taga värisedes tundsid nad ennast vast veidi paremini.

Ühesõnaga oli vaatamata minu õilsatele kavatsustele tegemist hoopis ühe suure FAILiga. Ma loodan, et nad said oma hingamisrütmi tagasi kui nad pärast rahustuseks Kristiine Keskusesse shoppama viisin. Suure Zara sildi peale läksid silmad küll kohe särama.

Igatahes sain oma õppetunni. Järgmine kord broneerin Boccas laua ja jätan meist mulje kui tsiviliseeritud inimestest. Kuigi vist damage is done...

Töötan nagu looom

Hõh, mulle ei meeldi need posititused mis halavad kui palju kellelgi tööd on ja et ikka raske'n'stuff. Vot ja sellepärast polegi kirjutanud, et muud nagu polegi. Pärast aasta aega järjest töötamist on nüüd siis lõpuks stress kätte jõudnud. Kas võiks sellest järelduse teha, et tööstress on võrdelises tasakaalus puhatud ajaga. Et kui ma puhkasin aasta, siis olin sama kaua stressi vastu immuunne?

Viimasel ajal said ka mõned ägedad plaanid vastu tahtmist vastu taevast lennata ja ega see just ei motiveeri. Eelmisel nädalal Luxis toimus ühekorraga nii palju, et hotell-kontor-hotell-kontor-tsüklist välja ei saanudki. Isegi kõige parema tahtmise juures poleks suutnud midagi toredat veel kavasse mahutada. Praegu ka käib möll sama hooga edasi "On Hold" hunnik muudkui kasvab, sest ülikiireid asju sajab aina peale. SOX audit, tavaline vaheaudit, omanike vahetus, kvartali lõpp - kas peaks veel midagi mainima. Nendest asjadest igaüks isesesvalt oleks võimeline edukalt okupeerima terve tööaja, rääkimata siis veel omavahel kampa võtmisest. Lisaks siirdub ülemus kaheks nädalaks puhkusele ja saatis mulle mitmekülgse mitmepunkti-ja faililise Status Update'i. Et ma siis vahepeal üle võtaks või nii.

Otsustasin, et aitab pullist, peab mingi puhkuse vahepeal võtma. Tentative plaan broneerib paar nädalat detsembri algusest. Mis pole küll eriliselt kaval aeg, sest lennuhinnad väljendavad pühaderõõmu ja sama teevad hotellid. Eks paistab. Peab midagi välja mõtlema, juhe säriseb juba hirmuäratavalt.

Lisaks õhinal plaanitud suusareisi kuupäevi endale teadvustades sai selgeks, et midagi on viltu. Märtsi esimene nädal eeldab tõenäoliselt jälle mägede asemel Luxi kontoris sahmimist. Ma lihtsalt pean leidma mõne vaba hetke ja alternatiivse plaani välja mõtlema.

Aga jah... plaani mis sa plaanid - elu teeb ikka omad korrektiivid.

Anname rendile oma Pärnu korteri

Suvehooaeg läbi ja otsime oma armsasse korterisse Pärnus toredat üürilist. Kuna siiani oleme seal aeg-ajalt nädalavahetusi veetmas käinud ainult meie, näeb korteris kõik välja (ja ongi) peaagu täiesti tuliuus. Just sel nädalavahetusel võõpasime ilusaks ka suure 23-ruutmeetrise terrassi, kus isegi päikeselistel sügispäevadel ja varakevadel mõnus tuule eest varjus pikutada. Rendime välja, sest talvel satume sinna väga harva ja kahju lasta korteril niisama tühjalt seista.

Kuulutus siin www.city24.ee/ID:627690.

Lonely Planeti sooduskampaania

Endale osutus see väike vihje hiiglama kasulikuks, siis jagan ka teistega - Lonely Planetil on hetkel käimas sooduskampaania, mis võimaldab osta kolm raamatut kahe hinnaga ja üleüldiselt soodsamalt kui Eesti raamatupoodidest. Lisaks tasuta kohaletoimetamine. Minge śoppama :)

Ise lahkusin veebipoest kolme raamatuga, mis läksid kokku maksma 570krooni. Eks siis paistab millal käiku lähevad, lähikuud näevad ette küll ainult puhtakujulist rabastamist tööl. Aga oleks vale väita nagu kiusatust juba poleks. Eilne ema poolt kokkupandud Austraalia-roadtripi filmi vaatamine ei olnud kah eriti abiks. Selle tunde igatsus, et kõik teed on valla ja ise otsustan igal hommikul uuesti millisesse suunda näo keeran, ei ole kuhugi kadunud. Pigem muutub iga päevaga tugevamaks. Reaalsus aga lööb teisest küljest suure lainega sisse.

Uuh... valikud, valikud...

Ühepoolne suhe

Kogu see koondamine ümberringi ja muu kama ärritab mind mõnes mõttes aina rohkem. Kuigi õnnekombel töötan sellises firmas, mis kokkutõmbumise asemel jõudsalt laieneb ja personalinumbreid hoogsalt kasvatab, näen ma oma sõprade ja tuttavate pealt pidevalt kuidas erinevad firmad majanduslangusele reageerivad. Finantsala inimesena huvitab see mind ka professionaalses mõttes - milliseid samme on võimalik astuda ja kuidas keegi olukorda enda kasuks pöörata suudab.

Aga ma ei tahtnud mitte masust üldiselt rääkida, vaid erutusin paar päeva tagasi hoopis ühest konkreetsest mõttest. Sellest kuidas töötaja ja tööanda suhe on nii kuradi ebaõiglaselt tööandja poole kaldu, et mõnikord lausa valus vaadata. Siinkohal tahaks mainida, et minu praegune töökoht on äärmiselt inimsõbralik ja olen paljudest protsessidest vägagi vaimustatud. See aga muidugi ei tähenda, et võiksin kindlalt väita nagu mu tööandja mingi suurema kõrgema eesmärgi nimel ei oleks valmis osasid oma töötajaid päevapealt ohverdama. Seda ei saa mitte ühegi firma kohta öelda ja ei peagi saama.

Suhe iseenesest vajab kahte osapoolt ja suhtetüüpe on iseenesest miljon. Üsna lihtne reegel on ka see, et üks hea suhe ilma usalduseta ei püsi. Mõlemal poolel peavad olema teineteise suhtes õigused ja kohustused ning lisaks midagi sellist mida saab pidada austuseks või õiglaseks kohtlemiseks. Ühesõnaga hea suhe vajab õigustatud alust arvata, et teine pool sind ebaausalt ära ei kasuta.

Eestlane on üleüldiselt oma õiguste nõudmisel üks eriliselt tuim tüüp. See pole muidugi kellelegi mingi uudis. Kui ikka täielik perse majas, siis äärmisel juhul läheb suure platsi peale ja hakkab laulma. Nojah. Muul juhul põhimõtteliselt teise eestlasega kampa ei võta, sest soov iseenast heas valguses näidata on lihtsalt nii suur. Tuleb meelde anekdoot põrgukatlas keevatest eestlastest keda polnud vaja valvata, sest tirisid teised kohe põhja tagasi. Tundub nagu eestlased kardaks ikka mingit Big Brother'it, kes iga eksisammu jälgib ja kõigile piiriületajatele nõelad küünte alla pistab. Ja oh seda häbi pärast - siis ju teised naeravad kah veel.

Kui uus töölepinguseadus ilma ametiühingutepoolsete ettepanekute arvessevõtmiseta julmalt vastu võeti, üritas küll käputäis inimesi väikse streigipoisi üles tõmmata aga see vaibus lühikeste tundidega. Inimestesse on kuidagi sisse kodeeritud sõnum, et nemad ei saa nagunii midagi muuta ja kui muuta ei saa, siis miks oma nahk turule viia, parem omaette nurgas edasi kõpitseda ja rihm koomale tõmmata. Ma ei väida üldse, et töötuskindlustusmakse tõstmine oli vale ja ebaõiglane aga sellega pidi kaasnema ka suurem kindlus töötuksjäänutele. Win-win ühesõnaga või siis vähemalt Kompromiss.

Mis mind absoluutselt ärritab on aga hoopis see, kuidas mõned firmad majandusolukorda ettekäändeks tuues lihtsalt julmalt oma töötajatele "ära teevad". Okei, kui ikka ilge jama on, siis tulebki personalipoliitika, töötajad ja nende palgad kriitilise pilguga üle vaadata. Täiesti õiglane kui mõned ümberkorraldused ette võetakse näiteks firma ja ülejäänud töökohtade säilimise nimel. Aga kui kaugelt on näha, et tegelikult ikka ei ole enam asi nii hull, käive juba tõuseb, tööd on ja firma säilimine pole enam ammu ohus, siis vaatavad paljud omanikud uuesti numbritele otsa ja mõlevad: "Oh, päris lahe, hakkab juba sujuma... aga võtaks rahval veel veerandi võrra palka maha, siis saaks mitu head aastat sellevõrra paksemaid dividende kätte." Vot sellel hetkel võiks mingi tagasihoidlik vimm ju ometi prahvatada.

Ei saa ju ometi lõputult ilma tegeliku aluseta majanduslanguse vabanduse taha pugeda. Praeguseks on tagasikäik sees olnud juba umbes aasta ja kõik vähegi arukad ettevõtted sobivad ümberkorraldused ära teinud. Mittearukad või ennast lõhki laenanud firmad pankrotti läinud. Ma arvan, et tänaseks ei ole vaja enam nii agaralt alla kirjutada kõigile kärpeplaanidele ja palgavähendustele, mis lauale sajavad. Äkki tasuks kaastöötajatega teema üles võtta ja natuke olukorda analüüsida. Kas tõesti pole teil mingit sõnaõigust või on see lihtsalt pseudoprobleem, mille ise endale tekitate?

Ühesõnaga on kurb vaadata kuidas inimesed, kes aastaid oma pingelise töö pärast antidepressante võtavad, oma laste koolilõpetamistelt puuduvad ja üleüldiselt tervise ning eraelu kvaliteedi tööle ohverdavad, ei leia, et neil oleks õigust hakata vastu ebaõiglasele käitumisele tööandja poolt. Sest ÄKKI kolleeg kõrvallauast on "lojaalsem" ja kirjutab kõrvad ludus kõigele alla. Aga proovige - võtke kätest kinni, kutsuge teine osakond ka kampa ja minge vaadake mis siis juhtub, kui tööandja aru saab, et tal on tegemist korraliku vasturindega.

Schueberfouer, wingwoman'ing ja murduvad uudised Luxembourgis

Ei olnudki siin ammu käinud. Pulmade puhul anti vahepeal üks vaba kuu(algus) ja alles esimesel koolipäeval saabusin jälle siia, oma teise kontorisse. Kuud sulgema ja raporteerima. Nagu ikka.

Tegelikult saab "nagu ikka" öelda vist viimast korda, sest muuhulgas jõudis eelmisel nädalal meieni uudis, et on tehtud järjekordne diil ja 65% mu armsast töökohast on siirdunud endise ema eBay käest uutele omanikele. Algab niisiis kolmas peatükk selle firma loos ja mulle isiklikult samuti. Startup, eBay korporatsioon ja nüüd siis riskikapitalistid. Eks lähitulevik näitab mis see minu jaoks tähendab.

Täna näiteks, kui asjalikult tuhinal eBayle raporteid vorpisin, liugles kohale ülemuseülemus ja uuris kaugel ma olen. Kui ütlesin, et päris kaugel, siis mainis ta unelevalt aknast välja vaadates: "Seekord jääb kõne ära." Kõne, millega lõpeb meie igakuine aruandlus - kõne eBay finantsosakonnaga. "Aga eks me ikka teeme oma raportid lõpuni," vastas ta, küsimust mu silmist lugedes. Järgmisel kuul on juba kõik hoopis teisiti. Keegi veel ei tea, kuidas.

Aga täiesti teistel teemadel - seekord õnnestus mul Luxis viibida iga-aastase megaürituse Schueberfouer'i ajal (jah, ma kontrollisin selle sõna õigekirja kolm korda, enne kui julgesin valmis trükkida), mis toimub siin juba sadu aastaid. Esimene ametlik Schueberfouer oli juba 1340ndal aastal ja pikalt-pikalt oli selle põhiline eesmärk anda kaupmeestele võimalus kord aastas ühel hiigelsuurel laadal oma toodangut müüa. 18ndal sajandil hakati laadal lisaks loomade- ja põllumajandussaaduste müügile ka meelelahutust pakkuma. Hakati pidama kontserte, esinema tulid erinevad artistid, näidati eksootilisi loomi, hiljem tekkisid juba täismahus tsirkusetrupid. 20nda sajandi algusega saabusid karussellid, restoranid, tantsusaalid ja varieteed. Tänaseks ongi saanud sellest pigem üks suur lõbustuspark, kus rahvas ohjeldamatult vorsti, fish'n'chipse ja komme vitsutab ning hiljem katsetab hulludel atraktsioonidel, kas suudab seda kõike ka endal sees hoida.

Sellel üritusel on (peale kala ja friikartulite õgimise) terve hulk traditsioone, millest paljudest mul pole loomulikult õrna aimugi. Aga üks naljakamaid on "lammaste rongkäik" (Hämmelsmarsch), kus dekoreeritud lambaid aetakse mööda laata ringi spetsiaalse Lambamarsi saatel. Kusjuures seesama Lambamarss oli kuni aastani 1859 ka Luxembourgi hümn. Lambad muidugi ise sellisest tramburaist suurt vaimustatud ei ole ja ma ei ole päris kindel, kas see ei võiks mingil moel kategoriseeruda ka loomapiinamiseks. Aga noh... parem kui vardasse aetud saada, eksole. Kuigi ega ka see pole nende staarlammaste puhul muidugi välistatud.

Igatahes on tegu selle väikse riigi ühe suurima rahvapeoga ja seda on ka igast otsast näha. Sattusin sinna ise viimase nädala jooksul kaks korda ja sain süüa ilget paksu rasvast vorsti, sama rasvaseid kartulipannkooke, juua õlut ja vahuveini mustsõstra(?)siirupiga, käia paaril atraktsioonil, võita ühe mängujänese, näha 1900ndal aastal toodetud filmi kirurgi toimetamistest (muuhulgas eemaldati ühel tüübil nüri noaga nüsides vasak munand), jaurata töökaaslastega ja arendada meeldivat vestlust Pille ja Reinuga. Väga lahe oli.

Aga ma kuidagi olen oma ajaarvestusega väga sassi läinud. Kahe Schueberfoueri-külastuse vahele jäi veel paar üritust. Võtsin kolleegi kutsest kinni, otsustasin vaatamata kõhklustele jah-inimest mängida ning siirduda reede õhtul Luxembourgi peale pidutsema. Kuigi Luxembourgi ööelu kohta olen ainult iroonilisi kommentaare kuulnud, ei pidanud ma ausaltöeldes üldse pettuma. Täiesti lõbus oli ja see tõepoolest eksisteeris. Kuna minu öine ringituustimine siinkandis on piirdunud kolleegidega peale pidulikke õhtusööke kuskile "edasi" minemisega, siis pean tunnistama, et klubidesse pole ma siiamaani veel sattunud. Või noh... klubi on siin üsna raske defineerida, kui osad paigad sellised pool-baar-pool-klubi-hübriidid on.

Kõige kummalisem minu kui eesti klubide naisolevuste ülikõrge kontsentratsiooniga harjunud inimese jaoks oli siinne absoluutne naistedefitsiit. Seevastu kenasid viisakaid stiilselt riietatud mehi oli kobarate kaupa (ilmselt need kobarad olid ka just saabunud mingitelt äriõhtusöökidelt). Isegi minu käest, olles stabiilselt kolme meessoost sõbra poolt ümbritsetud, jõuti kaks korda telefoninumbrit küsida. Naljakas oli ka see, et nägin õhtu jooksul kahte tuttavat, kuigi mu (mittetöökaaslastest) tuttavate kokkuarvutamiseks siinkandis ei lähe isegi kalkulaatorit tarvis. Hiljem sain ringiga kommentaari: "Heard you were a wingwoman ;)" Eks see umbes nii oligi. Igatahes lõbus, täitsa võiks kunagi korrata.

Seda, et ma järgmisel päeval kella viieni magasin (väikse vaheärkamisega, kui peavalu trotsides hommikusööki kugistamas käisin), ei tahaks väga rõhutada. Küll aga näiteks seda, et suutsin ennast kokku võtta ja jooksma minna. Sellega küll mu tervislikud tegevused laupäevaks jälle piirdusid, sest õhtul oli Mari-Liis mind enda itaallasest boyfriendi juurde külla kutsunud, kus meie ülesandeks jäi martiinit, mozzarellat, limoncellot ja veini libistada samal ajal kui poiss-sõber köögis oivalist pastat kokkas ning vahepeal hoolitsemas käis, kas meil on ikka piisavalt veini ja kas muusika on sobiv. Lihtsalt hea õhtu oli. Meenutasime oma fantastilist rahvapilliansamblit ja paljusid kooliaegseid seiku. Itaallane poleks ka kõige parema tahtmise juures meie hüsteeriliste naerupahvakute vahele kõõksutud lausetest midagi aru saanud. Vahepeal ta küll üritas järge pidada, kuid me olime vist natuke liiga omas maailmas :)

Nüüd peaksin välja mõtlema, kuidas ma oma pagasisse töökaaslaste käest saadud sünnipäeva- ja pulmakingituse ära mahutan. Seda nad polnud ilmselgelt väga hästi läbi mõelnud, et Villeroy&Bochi serviis on küll oivaline aga niisama lihtsalt käsipagasisse ei supsa. Lisaks on veel kuskile vaja toppida lõbustuspargist võidetud jänes ja kaks hooga śopatud mantlit (ma oleks muidu ära külmunud, ausalt!). Nojaa, eks ma homme leiutan.

Kuidas (pikas perspektiivis) hea töökoht saada

Praegu on kooliminemise aeg ja koos sügisega õhus uute alguste tunne. Olen paar korda mõelnud kuidas ja millised tehtud ning tegematajäetud asjad on minu isiklikku ja teiste ümberkaudsete inimeste karjääri mõjutanud. Alates ülikooli astumisest kuni selle hetkeni, kui on juba võimalik valida paljude heade variantide vahel.

Käisin paar aastat tagasi oma ülikoolis rääkimas noortele tudengitele peaasjalikult kooliaegse praktika teemal, kuid teisest küljest tahtsin neile öelda seda, mida keegi mulle ülikoolis polnud rõhutanud ja ise omal nahal katsetama pidin. Aga see on ainult üks tahk. Mitu korda olen juurelnud ja arutlenud endamisi selle üle mis ikkagi tagab hea karjääri. Mida saab teha õigesti ja mida valesti, et kümme aastat pärast ülikooli oleksid jõudnud sinna, kuhu soovisid. Ehk teha seda, mis meeldib ja saada selle eest väärilist tasu. Erinevalt mitmel pool netis ja mujal kräunuvatest inimestest, usun ma kindlalt, et inimese õnn on tema enda teha.

Mulle omaselt struktureerida armastades panen siia punktid, mis mind on aidanud ja ka teemad, mida ise valesti olen teinud. Loomulikult ei taotle absoluutset tõde ja muu disclaimer siia, aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on neid punkte järgides võimalik saavutada hea karjäär.

• Vali ülikoolis õppimiseks keeruline ala. Sa oled keskkoolist tulnuna kindlasti palju altim sama soojaga (intensiivselt) edasi õppima kui paar aastat vahele jättes. Teisest küljest ei peaks ala olema liiga spetsiifiline, mis paljud karjäärivalikud kohe ära blokib. Ideaalne oleks veel see, kui ala nimi on "tavainimesele" arusaadav, kuid kergelt aukartustäratav. Näiteks matemaatika, statistika, füüsika, informaatika, arhitektuur, suvaline tehnoloogia - peaasi, et teema ei oleks liiga lihtne ega liiga kitsas. Spetsialiseeruda jõuab alati. Kui võimalik, ära mine kergema vastupanu teed ja astu sisse ärikorraldusse või haldusjuhtimisse.
• Alati saab oma tehnilisemat laadi bakalaureusediplomit täiendada üldise MBAga, vastupidi on palju keerulisem. See, et ülikooli ajal näiteks füüsikat õppida on palju raskem kui majandust kaalub ennast kuhjaga üles järgneva mitmekümne aasta jooksul, kui sinu vastusele õpitud eriala osas tunnustavalt noogutatakse mitte ükskõikselt õlgu ei kehitata;
• Vali diplomitööks teema, mis haakub tulevase spetsialiseerumisega ja millest õppejõud vähe teavad. Nii saad oma haridusele lisaväärtust ja lõputöö kaitsmine on palju lihtsam. Kui komisjon tunneb, et nad pole antud teemas väga pädevad, ei suuda nad ka keerulisi ja detailseid küsimusi esitada. Tulemus on suurepärane hinne ja korralik punkt esialgu hõredas CVs.
• Kindlasti käi ülikooli ajal praktikal. Vali selleks (kui võimalik) suur, tuntud nimega firma. Suurtes firmades on tõenäoliselt erinevad koolitusprogrammid, võimsad infosüsteemid ja protsessid. Kõik need arendavad "suurt pilti" väga palju rohkem kui esmapilgul uhke ametinimetusega koht väikefirmas. Tuntud firma praktikakohana jääb CVs kohe silma ja annab eelise konkurentsis.
• Eelmisest punktist tulenevalt - eelista esimestel tööaastatel ametikohti, mis ka tulevikus CVsse kirjutades head ja asjakohased välja näevad. Eks on uhke värk küll luua sõbraga kahepeale väikefirma, pusserdada seal midagi ja lasta trükkida kallile paberile visiitkaardid ametinimetustega CEO ja Member of Board. Pikas perspektiivis sellega kaugele ei lenda, kui on soov jätkata palgatöötajana ja mitte jäädagi iseendale tööandjaks. Palju usaldusväärsemana mõjub inimene, kes pole kohe ülikoolist väljudes asunud tillukese firma Finantsdirektoriks või Tegevjuhiks vaid teinud esimesed sammud anaüütiku või assistendina.
• Kui võimalik, proovi teha ettevõttesisest karjääri. See on alati hea märk, kui juba aasta või paariga sind samas firmas veidi edutatud on. Võib järeldada, et oled hinnatud töötaja ning hea kolleeg.
• Ära tõmble pidevalt töökohti vahetades ainult parema palga poole trügides. See, kui esimese kolme karjääriaasta jooksul on sul juba viis töökohta olnud, äratab alati kahtlust. Ka siis, kui iga järgnev töökoht sulle endale parem tundus. Järelikult sa pole stabiilne, usaldusväärne ja mine tea, äkki lasti kuskilt vahepeal hoopis lahti.
• Ära jää liiga pikalt ühe koha peale pikutama. Tasakaal selle ja eelmise punkti vahel on väga oluline. Kui inimene jääb viieks või seitsmeks aastaks oma esimese tööandja juurde (kuigi võib-olla vahepeal natuke edutatud saades) ei ole seegi märk ideaalsest töötajast. Küpsema ja kogenuma töötaja puhul on see tavaliselt pluss aga päris verinoore algaja puhul mitte. Noorus on aeg saada kogemusi ja edasi liikuda, muidu lähevad teised mööda.
• Ümbritse ennast tarkade ja edukate inimestega. Kui su ümber töötavad targad ja pädevad inimesed, siis on palju tõenäolisem, et nad haaravad ka sind oma tegemistesse ja kogemustesse kaasa.
• Ära kujuta ette, et tead kõike. Sa tead alguses väga vähe, tegelikult ka. Kuigi mõni kolleeg võib tõepoolest ka pikemal analüüsimisel osutuda mitte kõige teravamaks pliiatsiks, siis enamus kaastöötajatest lihtsalt on sinust (vähemalt alguses) targemad. Parem vaata, õpi ja küsi küsimusi selle asemel, et lahmida ja ülbitseda. See ei vii kuhugi, täiendab ainult sinu noore kuke mainet.
• Eesti on väike. Igal alal on oma ringkond, kes tihtipeale teineteist tunnevad. Pole mõtet pettusega edasi pürgida, see tuleb nagunii välja. Käia ringi ja tuututada kui kõva mees sa oled, samas oma tööga seda mitte tõestades tuleb ühel päeval sulle ringiga negatiivselt kätte. Positiivsete asjadega on samamoodi. Igas firmas on keegi kes tunneb kedagi kes tunneb sind. Telefonikõned: "Tsau, kuule sa töötasid selle inimesega koos, milline ta oli?" on pea iga värbamisprotsessi osaks.

Jätsin meelega välja kõik isikuomadustest ning muudest subjektiivsetest asjaoludest tulenevad faktorid. Need siin on täiesti puhtalt teadlikud valikud mida on võimalik igal noorel teha ning sobivad ka ennekõike neile, kes üleüldse soovivad oma karjääriga kuskile jõuda. Nagu näha, on suurema osa inimeste eesmärgiks leida piisavalt stabiilne ja soe koht, mille hubases udus aastaid mööda saata. Nendele ma kahjuks nõu ei oska anda.

Flashpacking

Telleri blogist sattusin mööda linke ja otsinguid edasi ühe huvitava teemani, mida polnud kunagi endale varem teadvustanud. Kuigi see pole maailmas just teab mis verivärske teema, aga minu jaoks oli ta seda küll. Nimelt backpackingul ehk seljakotirändamisel on tegelikult olemas mitmeid alajaotusi või tüüpe ja kolinal tundsin ennastki ühes alajaotuses ära.

Flashpacking - defineeritud lihtsustatult kui backpacking lihtsalt suurema eelarve ja paremate vahenditega kui traditsiooniline (kõiges) võimalikult odavalt läbi ajada püüdev seljakotirändamine. Ega see mingi ideaalne termin iseenesest ei ole, sest tal on potentsiaali hakata tekitama vabameelsete rändurite vahele "klassivahesid" aga mis seal ikka, aitab siiski reisivormi olemust veidi defineerida.

Mis siis eraldab backpackerit flashpackerist:

• Flashpacker on harilikult vanem (üldjuhul üle 25a);
• Tal on rohkem raha, kuna harilikult on ta selle ise aastate jooksul teeninud ning teinud teadlikult otsuse võtta paus tööalases karjääris (võrdluseks - harilik backpacker ei ole kunagi karjääris kuigi kaugele jõudnud, ta oli enne reisile minekut kas üliõpilane või verinoor lihttööline);
• Tal on üsna kallis ja korralik varustus. Flashpackerid kasutavad palju elektroonikat, neil on tavaliselt kaasas digifotokas, iPod, mobiiltelefon, sülearvuti jms träna;
• Tavalised hostelid sobivad majutuseks, kuid eelistatakse veidi paremaid tube (konditsioneeriga, privaatsed ja oma vannitoaga toad);
• Nad püüavad transpordi ja majutuse pealt maksimaalselt kokku hoida, kuid atraktsioonidele ja ekstreemsematele hobidele kulutavad muretult. Kui tekib tahtmine süüa väga head sööki, siis võib astuda sisse kenasse restorani kuigi suurem osa toidukordadest möödub ikkagi odavates kohalikes urgastes.

Loomulikult ei saa otseselt mingit piiri nende kahe tüübi vahele tõmmata, sest kõigil ränduritel on omad sissetulekuallikad, mugavusvajadused ja stiil. Samas on tore teada, et selline reisivorm on levinud ning levib aina rohkem.

Tundsime isegi ennast oma pikal tripil olles vahel veidi imelikult, kui mõnikord jutu sees tuli välja, et me ei ööbigi dormides ning ei tegele ainult imeodavate või tasuta meelelahutustega ja selle peale silmi pööritati. Mis seal ikka, meie reis ja vahendid. Miks peakski oma võimalusi ja vajadusi alla suruma ja peitma. Reisida on lahe ja eriti lahedaks teeb selle võimalus muretu olla.

Mõned lingid ka: wikipedia - backpacking, The Flashpacker (Breaking Travel News), USA Today artikkel

Pühajärve Triatlon 2009

Tänaseks päevaks on ka juba Pühajärve Triatloni kõige raskemalt üle elanud võistlejad taastunud ning mina mitu korda hoogu võtnud, et selle suve üks äge sündmus üles tähendada. Ehk siis 8ndal augustil 2009 toimus Pühajärve Triatlon võistlusdistantsidega ujumine 1,9km, ratas 90km ja jooks 21km. Üksi kogu selle võistluse läbiteinute kohta ei oska muud öelda, kui RESPECT ja teha ühe suure kummarduse. Sellisest asjast mina aga esialgu isegi ei unista. Aga mine sa muidugi tea, äkki kunagi tuleb kunagi tulevikus mingi hoog peale, ma otseselt ei välista seda, aga tõenäosus on siiski üsna väike.


Õnneks on minusuguste jaoks, kes kõike ei taha korraga ette võtta, olemas võimalus osaleda meeskondlikus arvestuses, kus kolme peale koormuse ära jagada saab. See on ka vist ainus võimalus lihtsurelikel startida koos tõeliste staaridega nagu Jaan Kirsipuu, Pavel Loskutov või Andrus Veerpalu. Meie tiimi pani Risto kokku juba kevadel. Nendest kolmest alast (arvestades distantse) istub mulle ujumine kaugelt kõige paremini ja tundus, et selle abil meie tiim segavõistkonnaks registreerida, sobis ka poistele. Sergei sai ülesandeks poolmaraton läbi teha ja Risto loomulikult näitas taset rattas.


Käisin vahepeal ujumise vormi ka testimas ja mõned korrad peale seda ka trenni tegemas aga ilmselgelt ei olnud minu ettevalmistused pingutuselt võrreldavad Sergei ja Risto omaga. Tundsin ennast selles mõttes natuke kehvasti, kuigi oma eesmärgi ja teistele väljakäidud võimaliku aja ujusin ilusti välja. Lihtsalt sellisel võistlusel olin oma 40 minutiga 1,9 km kohta ikka üsna tagumises otsas. Kui järgmisel aastal peaks sama võistluse plaani võtma, siis luban poistele vähemalt 5-7 minutit parema aja välja ujuda. Lisaks kavatsen organiseerida ujumiskalipso, ilma milleta olin konkurentide seas ilmselges vähemuses ja veidi ebasoodsamas olukorras.


Esimesel ringil alustasin vaikselt, üritades mitte massile "alla" jääda. See mul ka täiesti õnnestus, kuna erilisi ambitsioone esiritta trügida ei olnud algusest peale. Kuigi vesi oli eesti mõistes üsna soe (ca 22C), mõtlesin ka selle peale, et vees tuleb olla ikkagi üsna pikka aega ja loodetavasti ei teki krampe, mis mulle vahest jahedas vees ikka probleemiks on olnud. Lappasin rahulikult krooli ja kuigi suurem osa grupist oli üsna pea lainetesse kadunud, sahmis ka minu lähiümbruses nii mõnigi ujuja. Teise ringi lõpupoole ujus minust üle individuaalvõistluse esigrupp, kelle start oli meist 10 minutit varem ja kes juba ujumist lõpetamas olid. Alguses ei saanud aru, kust selline torpeedode kamp mulle kõrvale on tulnud aga nende rohelisi ujumismütse nähes sain pildi kokku.


Teise ringi keskel hakkas keha ilmutama kergeid väsimuse märke ja ma tundsin, kuidas pinnal libisemise asemel keha vildakaks hakkab vajuma. Üks põhiline asi ujumistehnika juures ongi see, et keha tuleb hoida pinnaga paralleelselt vee peal ning tänu sellele võita minimaalsest veetakistusest mis vähegi annab. Väsimuse tekkides või vale tehnikaga ujudes vajuvad jalad rindkerest allapoole vee alla ja nii on enda edasiviimiseks kuluv energia ka hoopis suurem, sest veetakistus muutub palju tugevamaks. Pidin endale pidevalt meelde tuletama, et jalgu on vaja liigutada ja seda ikka kõvasti. Korralikku üle-kolme-tõmbe hingamist ei suutnud saavutada kuni lõpuni, kuigi mitu korda proovisin. Hingasin kogu aeg ainult vasakult, igasugune muu rütm ajas kohe kõik segamini. See on nüüd küll puhtalt harjutamise asi ja täiesti lihtsalt külgetreenitav. Basseinis pole probleemi olnud, peab ka avaveekogudes rohkem harjutama.


Kergelt hakkasid ca 500m enne lõppu tekkima ka krambikesed sääremarjadesse aga õnneks midagi hullemat välja ei arenenud. Naljakas oli hoopis see, et ühel hetkel ei suutnud ma enam sõrmi koos hoida. Sõrmed olid lihtsalt nii väsinud, et tahtsid hirmsasti harali minna. Pärast tagantjärgi valutasid just sõrmed kõige rohkem. Midagi täiesti uut, mida ei osanud ette näha ega karta. Siiski võtsin veel jõu kokku ja tempo nii üles kui veel jaksasin ning pidasin lõpuni vastu. Rohkem oleks suutnud tõesti vaid varem rohkem treenides.


Aga kuigi ma just otseselt oma tulemusega ei hiilanud, läks meie tiimil võistluse edenedes aina paremini. Risto kimas rattaga nagu püssikuul ja sõitis välja imetlusväärseid ringiaegu. Täitsa uhke tunne oli sellisesse võistkonda kuuluda. Keskmine kiirus üle 35km/h Otepää mägistel teedel on minu jaoks ulmevaldkonda kuuluv saavutus aga temal möödus nii 90 kilomeetrit ajaga 2:35. Võimas. Sellega parandasime oma positsiooni tunduvalt, kuigi protokollist täpselt võidetud kohti välja lugeda ei anna.


Viimasena lippas rajale Sergei, kes oma poolmaratoni ajaks oli meie tiimichatis kevadel prognoosinud umbes 1:40. Tegelikkus oli aga veel 2 minutit parem ja nii me suutsime täita ka suhteliselt raskestisaavutatavana tunduva ideaal-eesmärgi - läbida Pühajärve Triatlon kolme peale ajaga alla 5 tunni.


Lõpuprotokollis olime võistkondadest ajaga 4:56 kohal number 24 (kokku 50 lõpetajat) ja üldarvestuses 40 (kokku 178 lõpetajat). Segavõistkondadest saavutasime 4nda koha, kaotusega teisele kohale 7 ja kolmadale kõigest 4 minutit. Ise olin sellisest tulemusest üsna üllatunud aga mu tiimikaaslased olid tõesti nii kõvad, et tegelikult ei tohiks siin väga suurt üllatust olla. Lihtsalt sellistel võistlustel ei tea kunagi täpselt ette üldist taset. Sergei küll enne Pühajärvele sõitmist mainis, et segavõistkondadest on kindel ainult võitja, teistega annab isegi võistelda aga mina muidugi ei julgenud teda sel hetkel uskuda.


Igatahes oli üks ideaalsete tingimustega ja ideaalilähedaselt korraldatud võistlus. Vägev värk ja mina olen ülimalt rahul. Suur (bow) ka mõlemale tiimikaaslasele. Te olite mõlemad super!


*Ülemisel pildil tiim SKYPE koosseisus Sergei Anikin, Risto Reinpõld ja mina õnnelikult finishis peale 5 tundi rabamist.

Tüdrukutega - viimased vallalisehetked

Nimi lendas ära