Rannamauk XDreamil

Juba kuskil Aasia sügavustes (ma ei mäleta, kas juba Balil või alles Vietnamis) võttis minuga ühendust koduse XDreami võistkond, kellega paar korda varemgi koos oleme rahmeldanud ja kuna nende naisliige oli otsustanud viimasest sügisesest etapist loobuda, siis küsisid nad lootusrikkalt, et millal ma täpselt tagasi jõuan. Esimene oktoober tundus hea variant, sest XDream toimus ju alles viiendal. Täitsa paras aeg, et jõuaks korralikult lennukist maha tulla, riided ära vahetada, rattal kummid täis pumbata ja ongi. Ma ei tea, kas tundus asi liiga kaugel või liiga põnev, aga meeltesegaduses olingi nõus. Hiljem küll mitu korda kirusin ennast ja teisi, nad aasta otsa spordist ainult unistanud rannamaugu ära räägitud said. Hoiatasin küll, et ma pole see, kes varem ja et võin poolel teel ära surra, aga see tundunud kedagi karvavõrdki heidutavat.

Isegi veel laupäevasel peol kontoris, vaatasin nördinult Tellerit ja lootsin, et ta veiniga liialdama kukub või muul põhjusel otsustab, et pole ikka nii väga vaja sinna Viitna kanti sahmima minna. Tema loomulikult oleks meist ka elu pohmakaga kiiremini jooksnud, sest viimasel ajal on tüüp lausa hullupööra hakanud trenni tegema. Nii ma siis otsustasingi 12-paiku koju jõudes, et pole midagi, olen ka hullemaid asju elus teinud. Nagu näiteks ilma treenimata A-raja ära lõpetanud. Küll poolsurnu- ja poolkülmununa, aga ikkagi finishisse jõudnud. Mis seal siis ikka, annan endast parima ja veedan ühe põneva pühapäeva.

Rattal oli küljes veel number eelmisest XDreamist, kummid tühjad ja muud osad hakkasid ka vaatamata õlitamisele võistluse ajal haledalt kräunuma. Aga vastu pidas. Palju raskemas olukorras oli pärast mu enda tagumik, aga mitte sellest ei tahtnud ma täpsemalt rääkida.

Kui Martin autoga kohale jõudis, selgus kohe, et ta on maha unustanud kiivri, mille asenduseks ka kuskilt midagi võtta polnud. Vaatamata kiivrihankimisoperatsioonile ja hilinemisele, lasti meil oma rattad siiski rattaalasse paigutada ning kaheksa minutit enne starti olime ilusti stardis. Teiste Skype’i võistkondadega tegin veel nalja, et ma loodan, et lisaülesandeks on võetud power-päevitamine, siis on mul kindel konkurentsieelis nende ees.

Stardis oli võistkondade hajutamiseks üles pandud ühekilomeetrine mudane jooksulõik, millele järgnes kohe kanuuetapp. Kanuus oleme Martini ja Telleriga juba ammu täheldanud, et koostöö sujub kuidagi väga hästi ja tiimina sobime väga hästi selle tegevusega kokku. Kuid varem polnud meil õnnestunud seda väga hästi ära kasutada, kuna kanuuetapp on tavaliselt alles siis, kui võistkondadel juba jooksu või rattaga vahed sisse on tehtud ja kedagi püüda palju keerulisem. Seekord saime juba alguses hästi minema ning aina paremaks läks. Laveerisime kiiresti paljudest kanuu-ummikutest mööda ja parandasime oma kohta pidevalt. Lõpuks karjus keegi kaldalt, et oleme 24-ndad! Ma ei suutnud seda uskuda, ma pole kunagi XDreamil nii ette saanud, isegi korraks mitte. Nii ees ei olnud ka suuremat tunglemist ja saime rahulikult oma sõitu teha. Püsisime (ja läksime möödagi) mitme suure laia meestevõistkonnaga paadil ning meeleolu oli täiesti ülev.

Kanuust välja ronides saime lisaülesande ka päris edukalt tehtud ning ainult poolteist minutit trahvi enne, kui ratastele ronisime. Seda me tegime juba rekordiliselt 11ndalt kohalt!

Ratta-alas vaatasin hämmeldunult ringi. Kui tavaliselt on minu kohalejõudes vähemalt pooled tiimid läinud, siis seekord seisis enamus rattaid veel oma kohtadel. Tirisin suure ähmiga rattapüksid tagurpidi jalga, kiivri pähe ja kimasin ruttu teistele järele. Teller valis esimeseks shortcut’iks kohe läbi mõnesajameetrise soolõigu. Ma veel küsisin, et kas sa ei mäleta enam oma eelmist rattaga soos müttamist (mis oli olnud äärmiselt moraalitappev üritus), aga ta arvas, et nalja peab ikka saama. Eks me omajagu aega selles mudas ikka kaotasime, aga otseselt polnud hullu, leidsime punkti kiiresti üles ja sõitsime edasi. Rattas me loomulikult hakkasime kanuus võidetud edu kaotama, kuid otsustasime, et vahet pole mis edasi saab, oleme ikkagi väga tublid.

Jooksuetapp oli seekord meie jaoks liiga keeruline, sest juhendis oli öeldud, et järvepunktid tuleks võtta järvede suuruse järjekorras. Kaardilt puudusid rajad ja kõrgusjooned ning selle asemel tuli orienteeruda ainult järvede järgi. Hindasime ühe pikliku järve ümmargusest suuremaks ja võtsime punktid ära. Veidi kõhklev-kahtlev tunne jäi küll sisse, aga müttasime peale seda läbi kohati vööni ulatuva muda ja vee rataste poole tagasi. Mingit väga head kiirust meie tiim joostes küll arendada ei suutnud ja Tellerist oli natuke kahju, kui ta minu ja Martini ümber põrkas nagu Duracelli jänes ja üritas meid kuidagi kiiremini liikuma aidata. Ma luban pühalikult, et järgmine kord jooksen XDreamil vähemalt kaks korda parema tempoga. Aga nagu ma vaikselt omaette mõtesin – aasta otsa laiselnud inimese kohta polnudki asi _nii_ hull.

Viimane rattaetapp oli juba tõeliselt raske. Õnneks me otsustasime ainult mööda korralikke teid sõita ja mitte mingeid kavalusi jäbi soode ette võtta, kuid isegi siis oli läbi lagedaid tuuliseid välju vändata päris raske. Punktid leidsime jälle väga kiiresti ja edukalt üles, sellega pole kunagi varem nii vähe probleeme olnud ja järsku jõudsimegi ootamatult finishisse. Vahepeal rattaetapi keskel hakkasime juurdlema oma järvepunktide järjekorra üle ning avastasime, et tegelikult oli legendis punktide järjekord olemas. Ehk vale punktini jõudes oleks võinud kerge vaevaga kontrollida, kas oleme ikka õiges kohas. Meie seda sel hetkel tähele ei pannud ja nii väntasimegi lõpuni teadmisega, et saame selle jama eest hunniku trahviminuteid.

Finishisse jõudsime ajaga 4:02 ja ausalt öeldes kujunes sellest vist isegi koos trahviga minu kõige edukam XDream läbi aegade. Lihtsalt tänu kanuuetapil rokkimisele suutsime ka hiljem paljude tiimide ees oma edu säilitada ning vaatamata minu olematule vormile päris hästi lõpetada. Igatahes kadus igasugune kahetsus oma otsuse ees täiesti ära, kui imekaunist päikeselist eesti metsa nägin ja võistluse-eelne mõnus ärevus sisse tuli. Ma tahan kindlasti kevadeks oma lihased kõvasti kurjemaks ajada, et siis juba ka rattas ning jooksus enda tulemusega sama rahul olla kui kanuusõiduga.

Eniveis, kui trahvi ei oleks saanud, siis oleks segavõistkondadest 6ndaks jäänud ja kokku 137 lõpetanud võistkonnast 34nda koha saavutanud. Aga Xdreamis ei loe "oleksid" ning nii olemegi oma tunniajase trahviga lõpuprotokollis ägedal 99ndal kohal.

Ja muidugi - aitäh Tellerile ja Martinile, kes minusse vaatamata korduvatele hoiatustele siiski uskusid.