Tempo maas

Eelmisel talvel heietasime Kristjaniga mõtteid kuidas ma tõenäoliselt paarikuise kodus olemise tagajärjel peast plahvatama ja võimalikult kiirest tööleminemisest unistama hakkan. Nüüd imestan kuidas mul sellised mõtted juba aasta peale rattale tagasiastumist tekkida võisid. Sest aasta reisides oli ju näidanud kuidas aeg lihtsalt hakkab ühel hetkel aeglasemalt käima. Nüüd saan täiesti rahulikult öelda, et mul jälle ei olnud õigus. Kuigi teen oma peas suuri plaane hetkeks kui ükskord töömaailma tagasi astun, ei igatse ma praegu absoluutselt kiirustamist. Ei teagi miks ma arvasin, et see juhtub.

Lugesin hetk tagasi Eva-Lottat magama pannes, et mida närvilisem, kiirem ja stressirohkem on inimese elu, seda haavatavam ta on. Ma ei mäletagi enam hetke kui miski mind nii rivist välja lõi, et rahu mu sees oleks kõikuma löönud. Lihtsalt hea on kulgeda, vaadata oma lapse kasvamist, nautida õppimist ja olla hea naine oma mehele.

Ega aeglasem elu ei tähenda uimerdamist või laisklemist, ma lihtsalt naudin kõigi asjade rahulikumalt tegemist, väikeste asjade võlu. Hästi mõnus on hommikul vaikselt ärgata ja vaadata oma last mind nähes laialt naerma hakkamas. Jalutada mööda märga tuulist Kadriorgu ja kuulata tonga muusikat. Tulla koju sooja ja teha midagi head süüa. Mõelda kõiki mõtteid mille jaoks varem aega ei olnud.

Ma tean, et see on lihtsalt üks periood mu elus. Aeg, mida kunagi täpselt sellisel kujul pole enam võimalik kogeda. Mul on nii hea meel, et saan kõike seda just praegu nautida ja ei unista millestki muust. Kõigel on oma aeg. Igal ajal on oma tempo.