Tallinna Xdream

Kui talvel välja kuulutati, et hooaja esimene Xdream stardib Tallinnast, siis sai minu niigi kindel osalemissoov veelgi kinnitust. Sellist asja juba igal aastal ei juhtu, et "oma hoovis" seiklussportida saab. Tõesti oli lahe, kui iga rada ja tee tuttav aga samas hoopis teise nurga alt paistis.

Vormi poolest olin mina selline noh mitte päris saiavorm aga oma keskmisest level allpool ikka. Kuigi viimane kuu-poolteist olen isegi päris regulaarselt jooksma sattunud ja isegi rattasadulas ei istunud võistlusel esimest korda. Eks võtan seda iseenesest suure saavutusena, et kolmveerand aastat peale lapse sündi sellisest võistlusest osa võtta jaksan ja isegi võistkonnakaaslastega üsna sammu pidada suutsin. Nüüd saab asi ainult veel paremaks minna - suvi on ju ees!

Kuna Teller kooserdab kuskil välismaal ringi, siis oli meil vaja leida asendusliige, kes ka orienteeruda oskaks ja meiega enam-vähem samal tasemel oleks. Martin värbas selleks Ahti, kellega need nõudmised kenasti täidetud olid.

Start Vabaduse platsilt oli 171 B-raja võistkonna jaoks ikka paras mäsu. Esimene punkt keset Raekoja platsi moodustas välikohvikutes õlutlurpavate turistide silme all mitmesajapealise rabeleva külakuhja mida kindlasti oli lõbus pealt vaadata. Aga ise sealt kuhjast punkt kätte saada oli küll üsna keeruline, sest trügimine toimus vihaselt ja kahes suunas - hunnikusse sisse ja sealt välja. Eks alati võib oodata ju rahulikult suurema massi lahkumist aga no kes seda ikka tegelikult teeb :)

Hajutusi ja erinevaid valikuid oli alguses (ja tegelikult üldse terve võistluse jooksul) üsna vähe ja nii jooksiski kogu see kari nagu peata pühvlid vanalinnast läbi sadamaala rataste poole, kohvritega soome turiste kahte lehte lükates.

Rattaetapp polnud ka mingi eriline üllatus - otsejoones Piritale ja sealses metsas paar punkti. Õnneks küll lund oli minu paar päeva tagasi tehtud luurelennust saadik kõvasti vähemaks sulanud. Punktid leidsime ilma suure vaevata, kuigi suure entusiasmiga tegime natuke vigu omavahelises kommunikatsioonikunstis.

Kanuu on tavaliselt meie trump olnud tänu Martini briljantsele tüürimisele, kuid seekord jäi just see osa kõige rohkem kripeldama (ehk tekitas kokkuvõttes kõige rohkem kaotust). Asi polnud üldse selles, et Ahti oleks mõlamises väga kehv olnud nagu ta meile enne kanuusse astumist korduvalt üritas selgeks teha vaid ühe keerulise punkti võtmises. Saatsime Ahti seda joostes võtma ja leppisime ka kokkusaamiskoha kenasti kokku aga siis hakkas punktisuunast järjest ilmuma läbimärgi võistlejaid, kes ei jaksanud ära kiruda, et nende kanuumeeskonnad olid nad üksi sinna saatnud. Väidetavalt ei pidavat seda punkti üldse ilma ujumiseta kätte saama. Meie muidugi ehmatasime ja vehkisime ruttu Ahtit päästma. Mis osutus täiesti mõttetuks, kuna pika edasi-tagasi kühveldamise ja lõputult: "Ahti!"-karjumise tulemus oli see, et Ahti ootas meid kokkulepitud kohas olleks ainult kergelt põlvini märg. Ei tea kuidas tal õnnestus see "ujumispunkt" sellises konditsioonis ära võtta aga igatahes õnnestus. Kokkuvõttes viga vähemalt 15 minutit ja kümmekond kohta.

Vastuvoolu tagasi uhanud, saime maailma kõige vaimuvaesemat ja nürimat lisaülesannet teha ehk suurt palki mööda ringi tassida. Aga no mis teha, ei jätku neid originaalseid ideid iga võistluse igasse ülesandesse.

Kohe kui rattale tagasi saanud, saime ka kaasavõetud lisavarustuse ehk pealampide vajalikkust tunda. Päris täpselt ma aru ei saanudki, kuhu maa alla me sisse ronisime aga fakt on see, et tavapärases olukorras ei julgeks ma elu sees sellisesse punkrisse sisse minna. Ülesanne oli lihtsalt sellest maa-alusest kottpimedast labürindist leida punkt. Seal tegin ka oma kõige blondima liigutuse terve võistluse jooksul. Panin pealambi kenasti pähe, sukeldusin pimedusse ja sain aru, et ma ei näe MITTE MIDAGI, täielik kott. Ähmaselt tajusin veel mingeid varje aga see oli ka kõik. Võttis mitu sekundit segadust, lambi süüdistamist ja poolpaanikat (kuidas ma niimoodi siin ringi pean jooksma?!), et aru saada: mul olid lihtsalt päikeseprillid pähe jäänud.

Tagasisõit Kadrioru piirile rattaalasse ja viimane jooksulõik vanalinnas sisaldasid muidugi Patkuli treppe ja kergelt krampivaid jalgu aga läksid üsna edukalt ja kuigi tempo oli pehmelt öeldes mõõdukas, siis jõudsime Vabaduse platsile tagasi ikka üsna ruttu. Tekkis kuidagi naljakas tunne - kas tõesti ongi läbi? Alustuseks muidugi täiesti paras alla kolmetunnine võistlus teha ja täitsa tore ka, et finishini jõudmine ei tähendanud absoluutset surnuksjooksnud tunnet nagu pikematel võistlustel.

Üks lisaülesanne ootas meid siiski enne finishit veel ees. Tegelikult küll kolm erinevat ülesannet ehk iga võistkonna liige sai valida, mida ta teha tahab (kõik pidid erineva valima) - kas mitme meetri kõrguselt suurele õhkpadjale hüpata, tõukerattaga tiiru sõita või ronimisseinal ronima. Mina sain hüppamisülesande ja kuigi Martin tegi tõukerattatiiru, ei suutnud ka tema hiljem peale finisheerumist vastu panna võimalusele hüpe sooritada.

Igatahes tulemused olid nagu alati - üldarvestuses kuskil kõrgemalpool keskel, segavõistkondadest 18/52 ja vigadest kaotatud aeg ca 15minutit. Sel aastal vast Valgehobusemäe võistlus on veel selline kuhu tõmbaks minema. Aga eks paistab ja oleneb tiimikaaslastest ka. Praegu olen lihtsalt rõõmus, et käisin ja selle toreda rahuldustpakkuva pingutuse ette võtsin.