Malta

Maltale mineku plaan tekkis juba umbes pool või kolmveerand aastat tagasi, kui üsna kaugelt aga tugevalt sugulane Kaia-Leena sinnakolides külalisi kutsuma hakkas. Vist nagu "Sügises" öeldi - ei tasu endale kergekäeliselt külalisi kutsuda, mõni neist ehk on nõnda häbematu, et tulebki :)

Kevade lähenedes otsustasin asja käsile võtta ja piletid ära osta, sest nagu veelkord filosofeerides võib öelda - kui piletid juba ostetud, siis reis juba ära ei jää. Tavaliselt. Kuigi Liibüa põgenikehordid, kes Maltale mingil hetkel kambakat tegema hakkasid ja viimasel hetkel ka Islandi tuhavulkaan, mis purskama otsustas hakata, tekitasid natuke kahtlusi. Aga saime kuidagi väga täpselt sealt tuhapilvede vahelt läbi lipsatud. Läks isegi kergemini kui eelmise aasta vulkaanidega, tänu kellele ma Itaaliast tulles Münhenis öö pidin veetma.

Sellegipoolest veetsime Münhenis oluliselt rohkem aega kui mõnus oleks olnud. Kui minnes saime kahe lennu vahel neli tundi mööda lennujaama hängida, siis tagasitulekul kaks korda rohkem. Jajah, ma tean küll, et no mismõttes siis sellised piletid oli vaja osta. Aga proovige ise Maltale otse- või lühikesevahepeatusegalendu leida. Ostes oli tegelikult mõte vahepeal linna vaatama minna aga see plaan in real life enam nii hea ei tundunudki. Münheni lennujaam nimelt ei asu mitte Münhenis vaid kuskil kesed põlda ja värki ning tegelik linna- ja tagasisõit oleks hullem olnud kui terminalis vegeteerimine. Eriti sellise väikse Lotsikuga, kes meil kaasas oli.

Etteruttavalt võib veel öelda, et meil vedas lennukites tõsiselt. Kõik neli lendu olid 3+3 istmetega lennukites, kus me kolmese istmerea kolme peale endale saime, kuigi Eva-Lottale polnud oma istet muidugi ette nähtud. See aitas muidugi asja kõigi jaoks väga palju kergemaks teha.


Maltal ootas meid mõnus soe aga mitte kuum ilm ja taksojuht Alfred sildiga "TREEN", kes meid Sliemasse Kaia-Leena ja Davide avarasse majja sõidutas. Esimene mulje riigist oli üllatav, kuigi mul erilisi ootusi ja kujutluspilte varem tekkinud ei olnudki. Kui peaksin uuesti mingi väga pealiskaudse hinnangu andma, siis linnapilt jättis mulje Egiptuse, Itaalia, Türgi ja Monaco hübriidist (kuigi ma pole ei Egiptuses ega Monacos käinud) mõnede väga ainulaadsete ja iseloomulike detailidega.


Kaia juures kobisime kõige oma tränaga taksost välja (uskumatu kui palju asju on vaja lapsega reisides) ((ja ma absoluutselt ei pakkinud üle, pigem liiga vähe)) ja kolisime paariks päevaks Maltale sisse.

Kuigi suurt midagi sel õhtul enam teha ei jõudnud, saime juba servast alustada rahvussöökide proovimisega. Ehk siis mu ema näris jänest ja mina kalmaaripastat. Kuivõrd hõrgud olid ka järgnevatel päevadel restoranides proovitud road, jäi minu jaoks malta köögi vaieldamatuks tipuks siiski Kaia poolt teisel õhtul valmistatud ravioolid tomatipastaga. Kuigi ma olen siiani olnud ravioolide suhtes üsna... noh... need pole olnud pastast rääkides ei mu esimene ega ka viies valik, siis need oli lihtsalt SUUREPÄRASED. Pidin ennast tagasi hoidma, et mitte taldrikut lakkuma hakata.

Aga üldiselt on Malta toit (niipalju kui ma jõudsin seda proovida) jällegi kummaline hübriid erinevatest vahemeremaade köökidest. Ning nagu Kaia mainis on portsud tavaliselt hiiglaslikud ja suure tõenäosusega lisandatud kuhja friikartulitega.

Esimesel päeval läksime uudistama pealinna Vallettat, mis Sliemast vaid kümneminutilise laevasõidu laugusel üle lahe. Eva-Lotta tsillis terve selle päeva oma uues rohelises kärus päikesevarju all ja ilmselgelt nautis kogu protsessi. Käisime lisaks vaatamas Malta Experience nimelist Malta ajaloo kokkuvõtet, mis andis hea ülevaate selle uskumatult huvitava ja kireva minevikuga väikse riigi saatusest.

Õhtul organiseerisin Kaia abiga endale järgmiseks päevaks sukeldumistrippi. Kuigi mul ei õnnestunud seda koos kohalike eestlastega teha, sain siiski klubis Starfish Diving plaani tehtud. Järgmisel hommikul meel järjekordselt Alfredi abiga sinna kohale sõitsimegi. Pärast veel tripp läbi terve saare kolisevas sukeldumisdziibis.

Kuigi ma päris hästi ei kujutanud ette kuidas ma koos oma ema ja väikse lapsega sukelduma lähen, saime siiski asjad rahuldavalt ära orgunnitud. Cirkewwa sadamas väga palju vaatamisväärset ei olnud, samas toimusid mõlemad sukeldumised rannast ja sain kahe veeallkäimise vahepeal ka emale ja Lotsule seltsiks olla. Kehvem variant oleks olnud pooleks päevaks kuskile merele kaugele ära kimada.

Viimasest sukeldumisest olid möödas juba uskumatud kaks aastat ja eks kuigi see värk on kõik nagu rattasõit, ei tule see rattasõit päris paari sekundiga tagasi meelde ja kehasse. Sukeldusin 18-kraadises vees, mis võistles siiani külmima 26C kogemusega Great Barrier Reefil. Kalipso oli ka muidugi vastav - kaks kihti ja kokku 10mm. Ma ei vaielnud vastu, sest üks asi on ikkagi korraks karastavaks supluseks sellisesse vette hüpata ja teine asi on nii jahedas vees 40-50 minutit liguneda.

Esimene sukeldumine algas üsna hõredalt kui vettehüppe pidi sooritama üsna kõrgelt, kaljuselt pisikeselt platvormilt ilma võimaluseta kuskilt kinni hoida. Kes on täissukeldumisvarustuses kuskil kunagi kakerdanud, see teab. Ühesõnaga kuigi graatsiline ja tasakaalukas tunne see pole. Lisaks oli vette jõudes mu vöö peal raskuseid selle kalipso kohta vist veidi vähe ja vee alla vajumine ei tulnud samuti väga sujuvalt välja. Alles kuskil 10-15-minutit pärast sukeldumise algust suutsin mingi normaalse enesekindla tunde saavutada, pulss rahunes ja hingamine ka.

Kuigi Malta veealune floora ja fauna pole just kaugeltki troopilisega võrreldav, oli seal teisi põnevaid ja ka naljakaid asju vaadata. Ju vist tuleb ka merepõhi ise põnevaks teha kui loodus midagi väga erilist ei paku. Nii ma nägingi ei-tea-kelle-poolt merepõhja piknikule seatud aiapäkapikke, kes ringis ümber plastist kalaluid ja mänguasju täis taldrikut istusid. Ka püha madonna kuju plastist lilledega ei ole paarikümne meetri sügavusel veealuses rifikoopas just tavapärane tegelane keda kohata.

Teine sukeldumine viis mind ja venelasest noorpoissinstruktorit Lev'i (välismaapäraselt Leo'd) vrakile, mis tõi jällegi mõnusaid mälestusi ja adrenaliini meelde ja meeltele. Vrakki sisse küll eriti ei roninud, ujusime ainult läbi ühe laiema koridori. Kajutites ja muudes ruumides oli näha valgeid kalmaaride mune (marja?) vorstjate narmastena lagedes rippumas.

Õhtul käisime veel vaatamas Kaia töökohta, kus ta mõne päeva nädalas vabatahtlikuna aega veedab. Paws 4 A Cause on heategevuslik teise ringi asjade pood, mis toetab kogu oma sissetulekuga ühte konkreetset loomade varjupaika. Hästi tore ja läbipaistev idee iseenesest. Kaia-Leena just arutles, et Eestis ei ole üldse teada kellele ja kuhu läheb taaskasutuskeskustest ja muudest heategevuslikest poodidest saadud raha.

Viimase päeva lõpu veetsime veel hea veini, merekarpide, jäneseprae ja täiusliku itaalia jäätise seltsis. Veidi enne voodissekukkumist jõudis ka majaperemees Davide Iirimaalt konverentsilt koju ja jõudis meile enne ärasõitu tere öelda.

Muidugi oli lõppkokkuvõttes veidi kahju, et meie tripp nii lühikeseks jäi. Aga eks see oli planeeritud arvestusega mitte oma lahketele võõrustajatele tüütuks muutuda. Lisaks ka selle võimalusega, et kui Eva-Lotta otsustaks reisimisest mitte vaimustuda ja olla väga raskesti käsitletav tüüp, saaks kah hakkama ja jääks ehk mõned närvirakudki alles. Kui oleks ette näinud, et ta nii tsill ja tore on, siis oleks selle reisi paar päeva pikemaks organiseerinud. Aga ka pragu jäi kõigest väga mõnus mälestus ja tekkis suur soov kunagi tagasi minna. See ei teki kaugeltki mitte alati ja iga kohaga ;)

Suured tänud Kaia-Leenale ohtra külalislahkuse, meeldiva seltskonna ja eriti fantastiliste ravioolide eest! Loodetavasti saan talle natuke suvel tagasi pakkuda kui ta Eestisse käima tuleb.