Uus kodu

Esimesed mõtted koduvahetuse teemadel hakkasid peast läbi käima juba enne meie pikka reisi. Siis kui arutlesime, kas oleks mõttekam korteri rendileandmise asemel ta hoopis maha müüa. Hea, et seda tookord ei teinud, sest tõenäoliselt oleksime siis kolinud järgmisesse kohta, kus mõne aja pärast (Eva-Lotta sündimisel) oleks kitsaks jäänud. Nii on meil see idee vaikselt tugevnenud ja jälle nõrgenenud aga umbes poolteist aastat tagasi võtsime asja jälle tugevamalt käsile.

Mitu korda tundus, et nüüd ehk äkki ongi see õige leitud, kuid mingil hetkel jälle selgus mõni tõsiasi, mis pani meid meelt muutma. Saime me siis aru, et neljandal korrusel ilma liftita majas on ikkagi üsna raske lapsekäruga majandada või jõudis meie teadvusesse, et kommunaalkulud on selles majas lihtsalt üüratult kõrged. Või olid pildid tehtud siis nii õige nurga alt, et korter tundus ahvatlev aga kohalejõudes selgus, et terrass avaneb autoparklale ja planeering on täiesti metsas, hinnast rääkimata. Ehk siis meie vaikne kuid järjepidev otsimine jätkus.

Veidi enne ja peale lapse sündi tegime küll väikse pausi, et mitte endale lõputust otsimisest ja võimalikust kolimisest lisastressi ja -koormat tekitada. Talvel aga alustasime jälle uue hooga. Kui jälle mõne juba erutust tekitama hakanud plaani nurka viskasime, püüdsin mõelda, et ju siis see polnud nii mõeldud ja küll see meie kodu ka ise kunagi meie juurde tuleb.

Tuligi.

Kui olin ühel päeval saatnud kõigisse suurematesse maaklerbüroodesse oma soovi ja kirjelduse, sain lisaks absurdsetele ehku peale lahmimistele ka ühe täiesti arvestatava pakkumise. Maakler oli alguses küll salapärane ja ei tahtnud objekti kohta eriti infot avaldada, sest ta polnud kindel, kas müüja üldse veel on huvitatud maja müümisest. Hiljem kinnitas müüja meile, et just samal päeval plaanis ta maja müügist maha võtta ja ise veel mõnda aega sees edasi elada. Ühesõnaga saime oma soovi õigel ajal õigesse kohta edastatud. Ja kui mõned päevad hiljem maja vaatamas käisime oli kohe selge - see on see õige.

Kui Kristjan küsis peale vaatamas käimist autosse istudes minult: "No mis sa arvad, seitsmepallisüsteemis?" vastasin üsna kindlalt: "Seitse." Eks muidugi oli planeeringus ja muus veidi kõrvalekaldeid minu Täiuslikust Unistuste Kodust, mis ma oma peas olin välja mõelnud. Aga reaalselt võttes oli ta sellele ikka üsna lähedal ja kui tahta veel lähemale minna, siis peaks maja algusest lõpuni ise ehitama (mida me olime ka kaalunud, kuid mis tegelikkuses osutus võimatuks).

Järgnesid üsna närvesöövad läbirääkimisnädalad müüja ja pankadega ning lisaks veel pooleteistkuune ooteaeg mil endine omanik ennast ära minema sättis. Aga siis ühel päeval me seisimegi oma majas ja see oligi meie oma ja meie uus kodu.

Tänaseks on sellest hetkest umbes kaks nädalat möödas ja oleme peaaegu kõik kastid lahti pakkinud, enamuse esmatähtsaid asju ja mööblit sisse seadnud ning isegi Eva-Lottal hakkab kolimisstress üle minema. Mis ma oskan öelda, hästi mõnus on. Kui vaatan oma last muru peal ukerdamas või oma aiast maasikaid söömas siis ei tahaks enam mõeldagi, et peaks kuskil mujal elama.

Siin lõpuks ma tunnen, et võiksin kohe palju palju aastaid elada, et see on tõesti Kodu, kus kaua olla ja oma lapsi kasvatada. Mõnus on. Palju toredaid päevi ja aastaid meile siin :)