Üks aasta emana

Olen ennast kõvasti tagasi hoidnud, et mitte ohtralt ja emotsionaalselt oma lapsest blogis kirjutama hakata. Ausalt öeldes üks suur põhjus on selles, et maailmas absoluutselt kõigil inimestel on lastekasvatamise ja kõigi seotud põhimõtete osas väga veendnud arvamused (mis minu omadega kokku ei pruugi minna ja ma mingil hetkel TÕESTI ei hoolinud mittekõigevähemastki (lisa)targutamisest nendel teemadel) ja teine suur põhjus on see, et kõik lapsega seotud seigad tekitavad kuhjade viisi emotsioone mida nende tekkimise hetkel kohe kuidagi ei oska objektiivselt hinnata. Ühesõnaga soov omad kobatsemised ja tundepuhangud vaikselt perekeskel läbi elada ja ehk siis kunagi tagantjärgi targemana midagi kirja ka panna. Nagu näiteks nüüd, kui aastaseks saanud Eva-Lottaga esimestel kuudel koos elamine ja kasvamine on piisavalt hästi meeles aga pilk samas natuke objektiivsem ka juba. Ehk asjad mida ma tahaks mäletada ka aastate pärast. Ja võib-olla on Lotsulgi neid huvitav kunagi lugeda. Minul küll oleks.

See pole vist kellelegi üllatus kui mainin selguse mõttes ära, et elu pole peale lapse sündi enam endine. See pole enam isegi endiselaadne. Aga ma pole öelnud, et enne oli parem :) Kindlasti oli elu varem spontaansem, kiirem, riskeerivam, ettemõtlematum, (kohustuste)vabam ja ka lihtsam. Nüüd on ta täpselt vastupidine. Aga elul on uus dimensioon juures. Selline tasand millest mul enne aimugi polnud ja millest ma ka midagi teada ei tahtnudki. Võtan kõik oma varasemad kaasatundvad pilgud karjuvate laste vanemate suunas tagasi. Nad lihtsalt olid juba seal kus mina polnud kunagi olnud ja mille kohta mul ei saanudki arvamust olla. Ühesõnaga jah, karjumine on üsna raskesti talutav (kuigi aja jooksul läheb sellega elamine oluliselt kergemaks) ja vältimatu asi, aga see on ainult üks osa suurest pildist. Pildist, mis paneb elu teistmoodi nägema, piiritut uut armastust tundma ja saama kõikvõimsaks. Ühe väikese inimese meelest on tema vanemad lihtsalt parimad ja ägedaimad ja võimsaimad. Mitte kunagi ei saa keegi teine sind nii põhjatu imetlusega vaadata kui su enda laps oma elu alguses. Ja sinu teha on see, kas sa keerad selle kauni asja tulevikus p**sse või mitte.

Ma ei tea kas Eva-Lotta esimestel elukuudel tundsin mingi sünnitusjärgset masendust või mitte. Ma kindlasti tundsin tohutut soovi olla tema jaoks parim ja see soov tekitas minus väga tugevaid tundeid. Ka väga tugevat stressi. Põhiliselt väljendus see selles, et nägin kõiges ja kõigis hinnangut minu käitumisele. Mulle tundusid kõik pilgud ja heasoovlikud nõuanded totaalse hindamisena. Kui keegi (siin ja edaspidi väljaarvatud Kristjan, sest tema on meie pere liige ja võib alati mida iganes arvata/teha) julges lapse käuksumise kohta midagiGI kommenteerida (ja neid inimesi oli palju, sest KÕIK ju teavad paremini mis lapsel viga on kui tema ema) siis läksin totaalselt blokki. Ühesõnaga vallandus mu ajus iga kord ahelreakstioon. Nagu näiteks: "Võib-olla on tal kõht tühi?" -> tal EI OLE kõht tühi, sest ma tund aega tagasi söötsin teda! -> nonii, nüüd nad arvavad, et ma olen halb ema, sest ei saa momentaalselt aru, mis mu lapselt viga on ja ei saa teda hetkega vait. -> See ei tõesta muidugi ka kellelegi, et ta kõht tegelikult ei ole tühi ja nii ma olen veel näljutajaema kah.

Ikka võttis mõned kuud, et sellisest mõtteviisist täielikult lahti saada ja enda otsuste eest (ka iseenda ees) seisma õppida. Lisaks ei saa muidugi midagi hormoonide vastu, mis lihtsalt teevad naise sel ajal üliemotsionaalseks. Kui siia veel panna juurde kurnatus ja pidevad uued (ning mõnikord veidi hirmutavad) situatsioonid millesse laps arenedes satub, ei ole minu meelest võimalik noore emana pidevalt rõõmus ja roosa olla. Mis omakorda suurendab stressi, sest ühiskond (ja ümbritsevad inimesed) ju eeldavad sinult kõigega toimetulekut, sest:
• Naised, kes lastega kodus on ju PUHKAVAD (lapsepuhkus, daa);
• Naised, kes on nagunii kodus peaksid ju jõudma kodutööd lõdva randmega ära teha;
• VANASTI oli palju raskem ja kõik said hakkama!
• Mul on ju kõik (suurepärased) tingimused olemas!
• Lapse kasvamise vaatamine (?!) on ju puhas rõõm
• Laps ju nii väiksena põhiliselt magab nagunii
• blablabla

Ma võtan siinkohal veelkord mütsi maha ja teen suure kummarduse üksikemade ees, sest vot sellest ma küll aru ei saa kuidas nemad jaksavad. Respekt! Te olete mu kangelased. Sest minul on ikkagi olemas tohutult suur emotsionaalne ja ja praktiline abi Kristjani näol ilma kelleta oleks kordi raskem olnud. Temaga koos asju jagades on suur osa ajast laspe kasvatamine siiski positiivne või siis lihtsalt rutiinne tegevus aga vähemalt mitte depressiivne.

Mõni situatsioon üllatas mind esmakordsel kogemisel ja mõni üllatab siiamaani. Kui näiteks mõni võõras inimene (siinkohal mõtlen ikka täitsa võõraid, keda laps pole varem kohanud), kelle pealelendavast nännutavast reaktsioonist laps ära ehmatab ja nutma hakkab arvab, et olukorra võiks kergesti lahendada nii, et ta võtab mu lapse sülle (?!) Nagu whattafck, kuidas saaks see teda rahustada? Noh ja siis kui süllevõtmise tagajärjel laps loomulikult nagu ratta peal röökima kukub küsitakse, et äkki läks kõht tühjaks? Või tulevad hambad? Endal sul tulevad hambad onju... või siis lähevad. Väga kiiresti, kui sa mu last kohe maha ei pane... Lapsel hakkavad (ümbritsevate tarkade inimeste meelest) hambad tulema alates sellest hetkest kui tal enam gaasivalusid ei ole, onju. Sest millegagi peab ju nutmist seletama. Teate, tegelikult ei pea ka. Kogu aeg ei pea nutmist elu-eest loogiliselt seletama. Ja kogu aeg ei pea laste vanematele abivalmilt nõu andma miks nende laps nutab. Sest, uskuge mind, nad tunnevad oma last palju paremini. Tihtipeale peab lihtsalt lapsel tegema olemise heaks ja mugavaks ja turvaliseks ja leppima, et mõnikord lapsed nutavadki lihtsalt niisama.

Mõned krõbedad küsimused veel õhku rippuma: kuidas teile meeldiks, kui võhivõõras tüüp teid tänaval käperdama kukuks? Või pistaks uksest sisse astudes kõva häälega kisama ja jookseks teie poole? Suht ebameeldiv, onju? Aga miks see peaks lapsele meeldima? Seda enam, et lapse jaoks on enamus situatsioone ja inimesi uued ja võõrad. Ahjaa... ja mis värk selle "titekeele- ja häälega" on? Mul on vist juba lapsepõlvest raskekujuline foobia nännutamise vastu. Ühed esimesed mälestused on külmavärinaid tekitavad tunded inimeste vastu, kes minuga "nagu titega" rääkisid. Nüüd võin küll öelda, et mu lapsele meeldivad kõige rohkem inimesed, kes on rahulikud, rõõmsad ja ei lenda talle kohe peale. Ühesõnaga kes jäävad iseendaks, avaldavad mõõdukat positiivset tähelepanu aga ei keera mingit ülevoolavat baby-mode’i peale kui väikest last näevad.

Tundeid on lapsesaamise ja –kasvamise juures lihtsalt kuhjade kaupa. Seal on segadust, kogenematust, muret, väsimusest tekkinud stressi aga ka hullupööra vaimustust, õnnetunnet, uhkust, vaimustust ja armastust. Ma tegelikult ka saan nüüd aru vanematest, kes lähevad pöördesse oma lapse võimest näiteks terve sein püreega kokku mäkerdada või varbad suhu panna. Negatiivsete tunnetega aitas mul väga edukalt võidelda mõte, et väike laps ei tee kunagi midagi meelega, et lihtsalt sulle närvidele käia või su elu raskemaks teha. Ta lihtsalt ei oska muud moodi ennast väljendada. Ka nutt on väikelapse jaoks ainus võimalus ennast märgatavaks teha ja oma vajadused rahuldatud saada. Kui tited ei kisaks, siis oleks inimkond tõenäoliselt ammu välja surnud.

Hästi võimas on lapse saamise juures veel see kuidas paarist saab järsku pere, kuidas mehest saab isa ja naisest ema. Minu jaoks on lihtsalt imeline tunne vaadata Kristjanit ja Eva-Lottat koos asjatamas, ma ei tea millal ma üldse suudan seda ilma kerge emotsiooni-pisarata silmanurgas teha. Isa-dimensioon teeb mulle oma mehe veel tohutult palju armsamaks. See on vist mingi ürgne tunne, looduse värk, kui tekib teadmine, et olen oma lapse saanud täpselt õige inimesega kes mitte kunagi ei teeks talle haiget.

Kui enne oli elus edasitrügimise idee ainult eneseteostuses, siis nüüd on juurde tekkinud tunne, et tahaks elada nii, et mu lapsel oleks õnnelik elu. Õnnelik selles mõttes, et ma olen alati tema jaoks olemas, teen tema ja Kristjaniga koos võimalikult palju toredaid asju, lasen tal vabalt areneda ja valida oma tee. Isegi uude koju kolimise juures on mu kõige suuremad emotsioonid seotud sellega kui ma vaatan oma last muru peal ringi jooksmas ja liivakastis tigusid söömas :) Kui enne tundus kesklinn lihtsalt ideaalne koht elamiseks, siis nüüd ei näe ma enam mingit soovikübetki korteris olla. Elus on lihtsalt erinevad etapid ja lapse sünniga paratamatult algab üks väga suur uus etapp.

Lapse saamine (minu jaoks igatahes välja arvatud siis rasedus ja sünnitus, olgem täpsed) on tore. Õige inimesega on veel eriti tore. Õigel ajal õige inimesega on supertore. Aga ka sitaks kurnav, hulluksajav ja raske. Siiski kavatsen ma selle kunagi veel ette võtta. Sest - seda hambutut naeratust ja imetlevat pilku ei võida miski. Ja tegelikult ka, kõik negatiivne läheb mööda (gaasid ja unetud ööd ja paistes rinnad ja kõik see kräpp).

Ma armastan teid lõputult, mu kallis pere!

*Foto Doominofotolt