Triinu Logbook

2011 - minu elu sündmusel sellel aastal

2012-01-01T22:06:00.011+11:00

Kuues kokkuvõte. Aasta 2011. Eelmised aastad siit: 2006, 2007, 2008, 2009, 2010. Jälle saab öelda, et aasta oli totaalselt erinev eelmistest. Aga see on ju ainult tore. Järelikult pole ma oma elu ise rutiinseks ja igavaks elanud. Kuigi laste saabudes on vist üsna keeruline üht aastat eelmise sarnaseks elada - nende areng on alatises muutumises.

Jätkates traditsioonilist formaati, siin mõne lõiguna kokkuvõte lõppenud 2011'ndast:

Uued oskused ja elamused:

Jätkasin õpinguid Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumise magistriõppes, mis mulle aina rohkem meeldima hakkas. Tänaseks on jäänud teha veel üks aine, kolm eksamit ja magistritöö (mille teema ja juhendaja endiselt selgusetud).
Iga päev omandasin uusi oskusi ja kogemusi väikse lapse kasvatamisel. Sain teada, et kui laps hakkab hoius käima, siis ta _ongi_ pidevalt ja regulaarselt haige, millega hakkamasaamine töölkäivate emade puhul on siiani müstika.
Proovisin kuidas on joosta poolmaratoni, teha erinevaid aiandusalaseid protseduure, sisustada maja, vahetada valuutat.

Isiklik/kodu:

Selle aasta vaieldamatu suurliigutus oli uue kodu ostmine (siit ka sellele sündmusele auväärt postituse foto* auhind). Aega läks selle õige leidmisega aga nagu meie sõber Karol ütleb: "Mis kaua tuleb, tuleb suur." Suurem see ost veidi on kui algselt plaanitud (alustasime oma otsinguid suurematest korteritest) aga meie jaoks tegelikult täpselt paras. Ülirahul ja õnnelikud selle otsuse ja valikuga.
Palju planeerimist teemadel mida kõik veel teha võiks, et kodu oleks veel mõnusam/ilusam/funktsionaalsem. Suurem osa neist plaanidest jäi küll tulevikus täitmiseks.
Jätkuv õppimine teemal kuidas elada koos väikse suslikuga täitis kõik mu päevad.
Jätkuv õppimine teemal kuidas leida koos Kristjaniga aega ka paarina aja veetmiseks kui kodus elab väike suslik.

Reisimine:

Kuigi oli väga reisimisevaene aasta, proovisin siiski ära kuidas on reisida väikse lapsega. Peale proovimist ei olnud ka suurt tahtmist seda ohtralt korrata :)
Siiski käisime mõneks päevaks Soomes Himosel suusatamas.
Kevadel jõudsime ka Maltale Kaia-Leenale külla.
Suur plaan oli ka varakevadel kuskile päikese kätte peesitama minna aga see lükkus erinevatel põhjustel edasi.
Ohtralt reisisime suvel Tallinna ja Pärnu vahel ja mõnulesime paaris kodumaises spaas maukida.

Sport:

Kuna pool aastast veetsime uues kodus, kus Harku mets servapidi õue all, oleks olnud patt seda mitte ära kasutada. Rattaga sõitsin vist rohkem kui mõnel viimasel aastal kokku. Joosta oleks kül tahtnud rohkem aga seda tahan ma jätkuvalt aastast aastasse.
Jõudsin kahele Xdreamile Tallinnas ja Valgehobusemäel.
Võtsin osa kuuendast Skype'i triatlonist ja jäin naistest (tahaks öelda, et napilt) teisele kohale.
Proovisin elus esimest korda poolmaratoni joosta ja täitsa suutsingi. 2012 plaan korrata ja oma tulemust ületada.
Lumelauaga proovisin hüppamist ja täitsa edukalt tuli välja. Maandumisega on natuke keerulisem.
Maltal käisin kaks korda sukeldumas.
Sügiseses metsas tuletasin ratsutamist meelde ja olin isegi üllatunud oma traavimisoskustest. Hobune oskas seda ka päris hästi.

Töö:

Jälle üks teema mille arengutest mul aasta tagasi aimugi ei olnud. Kui eeldasin omas peas, et veedan 2011. aasta Eva-Lottaga kodus ja tööst võib-olla ainult õrnalt mõtlen, siis sellest läks täide ainult osa. Kodus ma olin ja ka suurema osa aastast koos lapsega aga juba varakevadest hakkasin servapidi kaasa lööma ka ühes töises projektis. Ńüüdseks on sellest kasvanud välja palju suurem asi kui algselt ette kujutasin. Eks näis kuidas edasi, praegu on väga põnev.

----

Kui aasta kohta veel mingeid üldistusi teha, siis on üheks märksõnaks ilmselt ülekoormus. Samaaegselt õppida, töötada, olla hea ema ja abikaasa ning leida aega ka sportimiseks ja hobideks on ilmselgelt natuke liig. Mingi valdkond võib kergesti teenimatult vähe tähelepanu saada. Aga eks ma üritan omade tõusude ja mõõnadega kuidagi hakkama saada, millestki loobuda ka ei suuda.

Seekord tahaksin panna siia lisaks veel mõned uusaastalubadused, et oleks aasta pärast hea ennast kiita või hurjutada. Nagu meil koolis räägitakse, on lubadustel palju suurem kaal ja tõenäosus teoks saada kui need teha kirjalikult ja/või avalikult.

Ühesõnaga ma kavatsen aastal 2012:

Lõpetada magistriõppe;
Teha ära A-kategooria load
Osaleda Tristar 111 triatlonil (jätan endale vabaduse kas teha seda individuaalses- või meeskondlikus arvestuses)
Sisustada Eva-Lotta tuba ja alustada terrassiprojektiga
Reisida rohkem kui 2011.a.

* Pildil olev maja on illustratiivse tähendusega ei oma (kahjuks) mingit seost meie uue koduga :)

Murduvad ajad

2011-11-02T06:44:00.004+11:00

Keskmisest suurem murdepunkt elus jälle käsil. Eva-Lotta hakkas eilsest paar korda nädalas lastehoius käima ja sellest hetkest algas ka aega kui mina enam 100% (olgush - 98%) oma ajast temale ei ela. Võiks siin ju heietada, et alles see oli kui ta teki sees vääksus.... aga tegelikult on see kõik ju alles algus. Meie väike armas tütar on täiesti valmis selleks, et minna ja vaadata kui tore on teiste lastega mängida. Mina olen täiesti valmis selleks, et jälle osa oma ajast tööle pühendada.

Terve oktoobri ma rähklesin mõtetes, et kuidas edasi. Detsembrist lõpeb vanemahüvitis ning kiirem otsustamine on parem kui hilinenud. Oma rolli mängisid ka ülikoolis praegu käimasolevad ained nagu Karjääri planeerimine ja Motivatsioon ja rahulolu, mis panid enda valikuid kriitilisemalt analüüsima. Ja ma tegin oma otsuse praegu ära.

Ühesõnaga on vist käsil järgmine etapp. Mitte liiga järsu üleminekuga aga siiski piisavalt konkreetne. Liiga palju kah hetkel öelda ei tahaks. Mis pikem tulevik toob, seda ma parem ei hakka mõistatama. Elu on lihtsalt liiga põnev, et talle liigse planeerimisega kaikaid kodarasse visata. Eks paistab.

Üks päris huvitav tõdemus viimastest päevadest - kui töö tundub raske ja ajahädaline, siis võiks proovida seda mõned kuud teha nii, et väike laps hüppab seljas (nii füüsiliselt kui vaimselt). Kui siis ühel päeval see olukord muutub ja reaalselt uuesti rahus keskenduda saab (kasvõi mõne tunni päevas), tundub igasugune töö nagu suurepärane puhkus. Too vahepeal kits tuppa.

SEB Tallinna Maraton

2011-09-13T05:13:00.003+10:00

Tegelikult oli mul juba paar aastat tiksunud peas mõte, et mingis lähitulevikus võiks poolmaratoni joosta. Eks see mõte pidi natuke küpsema. Aga nüüd tundus aeg sobiv olevat, kuna sügis oli käes ja jooksuvorm nii s**t, et 10-kilomeetrisele distantsile oleks häbi minna olnud. Nagunii oma headel aegadel tehtud tulemusi ei paranda. Siis jäigi ainult üks võimalus - poolmaraton. Selle kohta võin hiljem rahulikult öelda, et läksin lihtsalt läbi jooksma ja natuke oma piire katsetama. Ja boonuseks on muidugi veel elusalt finishisse jõudmine. Kui veab, siis äkki isegi enam-vähem normaalse ajaga.

Alla kahetunnist aega püüdma ma ei läinud, kuigi see poleks mulle (mõnel teisel ajahetkel) teoreetiliselt mingi kättesaamatu suurus aga arvestades minu suvel joostud kilomeetreid, siis illusioone ma endale tegema ei hakanud. Ohtra lapsetassimisega just jooksulihaseid ei kasvata ja 30-40km kuus ei ole mingi eriline asi millega kekata. Ühesõnaga seadsin endale madala lati, et jaksaks ka üle hüpata.

Eesmärke oli põhimõtteliselt kolm:

1. Distants läbida ja mitte ära surra
2. Mitte kõndida
3. Saada aeg kuskile "natuke peale kahe tunni" kanti

Suhteliselt kõik saavutasin ka. Kui arvestada seitset minutit "natukeseks".

Nooh.. oli raske ka ikka. Olen elus varem jooksnud korraga ca 15km ja see oli päris mitu aastat tagasi. Päris rõhuv oli kümne kilomeetri posti juures mõelda, et 11 on veel ees. Sel hetkel olin veel graafikus mis tempo püsimisel oleks võimaldanud tõesti alla kahe tunni sisse jääda. Raskeks läks 13-14 kilomeetri vahel kus jõud hakkas lõppema aga minna oli veel masendavalt palju. Pirita tee lõpust tundus juba, et no kaugel see finiś siis ikka olla saab, suurem osa on ju tehtud. Oli küll veel minna omajagu, aga kilomeeter teise järel vaikselt see vahemaa ikka vähenes. Huvitav oli ka see, et täpset rada ei teadnud ette ning mingil määral oli põnev keskenduda sellele kuhu ta siis nüüd järgmiseks keerab. Nii palju kui ma sel hetkel suutsin põnevust tunda.

Viimased kolm kilomeetrit olid ikka kuradi rasked, sest jalatallad hakkasid tulitama ja iga samm tundus valus. Riided hakkasid häirima ja üldse kuidagi kõik käis närvidele. Aga no rsk, kui kaheksateist jaksasin ära joosta, ega siis kolm ei jää enam tegemata. Üldse pidasin endaga raskematel rajalõikudel dialoogi, kas tasuks natuke vahepeal kõndida. Aga võitis see kahestunud mina pool, kes arvas, et jalutada jõuab alati, natuke ju veel jaksad joosta küll? Tuli meelde ka kunagise Xdreami tiimikaaslase Märteni kommentaar: "Järjest joosta on tegelikult kergem kui vahepeal kõndida ja siis edasi joosta." Agree (nod).

Püüdsin rajalt ka kaasasolnud telefoniga kerget videot teha, et saaks siia üles panna aga noh... see ei kannatanud erilist kriitikat. Mõtle pildi peale mis hüppab üles-alla nagu loom ja keegi lõõtsutav tüüp üritab midagi kähisedes seletada. Not sexy :)

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilm oli super, rada ja korraldus olid super, kaasjooksjad ja kaasaelajad olid super, joosta oli pool aega tore ja pool talutav. Eks ma siis jälle luban (nagu eelmise postituse lõpuski) rohkem trenni teha ja oma aeg kunagi üle joosta. Väga keeruline see ei tohiks olla ju :)

* pildil koos kahe stardikandist leitud töökaaslasega

Valgehobusemäe XDream

2011-09-05T18:34:00.003+10:00

Paar nädalat tagasi otsustasime oma tavalise kambaga Telleri ja Martiniga, et tegelikult polegi ju nii halb mõte sel hooajal veel üks xdream teha. Kui kevadel asendas Tellerit Ahti, siis seekord saime üle paari aasta uuesti oma originaaltiimi (minu jaoks jääb see alati parimaks seltskonnaks kellega metsas rassida) kokku. Mõnus lähedal koht ka - Valgehobusemäel. Tee veel triatlonist hästi meelest.

Eraldistart oli väga mõnus lahendus, ei pidanud rattaga startides rangluumurdude ja kintsu-asfaldi-lihvimisega riskeerides rüselema hakkama vaid sai rahulikult metsavahelisse sihti mudasse sukelduda ja omas tempos ragistada.

Minu jaoks oli raskeim igatahes see, et järjekordselt keskendus rada ratturite oskustele-võimetele ning isegi lühikesel jooksuetapil ei saanud kordagi normaalset jooksusammu teha, sest punktid asusid sügaval soo ja võsa vahel. Aga eks peab siis tulevikus ikkagi seda ratast rohkem garaazist välja ajama hakkama. Seda ma vist luban peale iga xdreami :)

Orienteerumismädzik oli Telleril küll veidi rooste läinud ja ega teda ei aidanud ka meie jätkuvad nõudmised: "Kuhu nüüd?!" "Kaua veel?!" "Vaata juba järgmist punkti!!" Eks mingi pool tunnikest sinna kokkuvõttes kadus aga mis siis ikka. Ainus mis mind rajavalikuliselt isiklikult natuke turtsuma pani oli kanuuetapp kus me tavaliselt rokime nagu loomad ja Villigu elegantsel tüürimisel kümnetest kanuudes mööda kihutame samal ajal kui enamuse tiimide jaoks on mõlamine puhas piin. Seekord oli orienteerumispähkel nii kõva, et hammustasime selle läbi alles siis kui juba liiga hilja ja palju aega kaotatud. A noh pole hullu. Muide meie kanuu liugles nii hästi, et ma alles kaks kilomeetrit peale algust sain aru, et sõidame vastuvoolu.

Lisaülesannetes läks meil väga hästi ja kuigi finishis käisime kaks korda (enne märkamata jäänud lisaülesannet ja peale seda uuesti), saime petanque'i-pallid ämbrisse ilma ühegi trahviringita ning kuuest metsaloomast arvasime ära viis (mismõttes põdral on sellised kiskja-hambad?).

Raske oli küll, nagu ikka, aga meeskond ON väga oluline ja see on meil väga huumorimeelne, positiivne ja (peaaegu) alati üksmeelne. Mis teebki xdreamist mõnusa ajaviite mitte hambad ristis rabamise ja raiumise.

Üks aasta emana

2011-08-15T06:26:00.005+10:00

Olen ennast kõvasti tagasi hoidnud, et mitte ohtralt ja emotsionaalselt oma lapsest blogis kirjutama hakata. Ausalt öeldes üks suur põhjus on selles, et maailmas absoluutselt kõigil inimestel on lastekasvatamise ja kõigi seotud põhimõtete osas väga veendnud arvamused (mis minu omadega kokku ei pruugi minna ja ma mingil hetkel TÕESTI ei hoolinud mittekõigevähemastki (lisa)targutamisest nendel teemadel) ja teine suur põhjus on see, et kõik lapsega seotud seigad tekitavad kuhjade viisi emotsioone mida nende tekkimise hetkel kohe kuidagi ei oska objektiivselt hinnata. Ühesõnaga soov omad kobatsemised ja tundepuhangud vaikselt perekeskel läbi elada ja ehk siis kunagi tagantjärgi targemana midagi kirja ka panna. Nagu näiteks nüüd, kui aastaseks saanud Eva-Lottaga esimestel kuudel koos elamine ja kasvamine on piisavalt hästi meeles aga pilk samas natuke objektiivsem ka juba. Ehk asjad mida ma tahaks mäletada ka aastate pärast. Ja võib-olla on Lotsulgi neid huvitav kunagi lugeda. Minul küll oleks.

See pole vist kellelegi üllatus kui mainin selguse mõttes ära, et elu pole peale lapse sündi enam endine. See pole enam isegi endiselaadne. Aga ma pole öelnud, et enne oli parem :) Kindlasti oli elu varem spontaansem, kiirem, riskeerivam, ettemõtlematum, (kohustuste)vabam ja ka lihtsam. Nüüd on ta täpselt vastupidine. Aga elul on uus dimensioon juures. Selline tasand millest mul enne aimugi polnud ja millest ma ka midagi teada ei tahtnudki. Võtan kõik oma varasemad kaasatundvad pilgud karjuvate laste vanemate suunas tagasi. Nad lihtsalt olid juba seal kus mina polnud kunagi olnud ja mille kohta mul ei saanudki arvamust olla. Ühesõnaga jah, karjumine on üsna raskesti talutav (kuigi aja jooksul läheb sellega elamine oluliselt kergemaks) ja vältimatu asi, aga see on ainult üks osa suurest pildist. Pildist, mis paneb elu teistmoodi nägema, piiritut uut armastust tundma ja saama kõikvõimsaks. Ühe väikese inimese meelest on tema vanemad lihtsalt parimad ja ägedaimad ja võimsaimad. Mitte kunagi ei saa keegi teine sind nii põhjatu imetlusega vaadata kui su enda laps oma elu alguses. Ja sinu teha on see, kas sa keerad selle kauni asja tulevikus p**sse või mitte.

Ma ei tea kas Eva-Lotta esimestel elukuudel tundsin mingi sünnitusjärgset masendust või mitte. Ma kindlasti tundsin tohutut soovi olla tema jaoks parim ja see soov tekitas minus väga tugevaid tundeid. Ka väga tugevat stressi. Põhiliselt väljendus see selles, et nägin kõiges ja kõigis hinnangut minu käitumisele. Mulle tundusid kõik pilgud ja heasoovlikud nõuanded totaalse hindamisena. Kui keegi (siin ja edaspidi väljaarvatud Kristjan, sest tema on meie pere liige ja võib alati mida iganes arvata/teha) julges lapse käuksumise kohta midagiGI kommenteerida (ja neid inimesi oli palju, sest KÕIK ju teavad paremini mis lapsel viga on kui tema ema) siis läksin totaalselt blokki. Ühesõnaga vallandus mu ajus iga kord ahelreakstioon. Nagu näiteks: "Võib-olla on tal kõht tühi?" -> tal EI OLE kõht tühi, sest ma tund aega tagasi söötsin teda! -> nonii, nüüd nad arvavad, et ma olen halb ema, sest ei saa momentaalselt aru, mis mu lapselt viga on ja ei saa teda hetkega vait. -> See ei tõesta muidugi ka kellelegi, et ta kõht tegelikult ei ole tühi ja nii ma olen veel näljutajaema kah.

Ikka võttis mõned kuud, et sellisest mõtteviisist täielikult lahti saada ja enda otsuste eest (ka iseenda ees) seisma õppida. Lisaks ei saa muidugi midagi hormoonide vastu, mis lihtsalt teevad naise sel ajal üliemotsionaalseks. Kui siia veel panna juurde kurnatus ja pidevad uued (ning mõnikord veidi hirmutavad) situatsioonid millesse laps arenedes satub, ei ole minu meelest võimalik noore emana pidevalt rõõmus ja roosa olla. Mis omakorda suurendab stressi, sest ühiskond (ja ümbritsevad inimesed) ju eeldavad sinult kõigega toimetulekut, sest:
• Naised, kes lastega kodus on ju PUHKAVAD (lapsepuhkus, daa);
• Naised, kes on nagunii kodus peaksid ju jõudma kodutööd lõdva randmega ära teha;
• VANASTI oli palju raskem ja kõik said hakkama!
• Mul on ju kõik (suurepärased) tingimused olemas!
• Lapse kasvamise vaatamine (?!) on ju puhas rõõm
• Laps ju nii väiksena põhiliselt magab nagunii
• blablabla

Ma võtan siinkohal veelkord mütsi maha ja teen suure kummarduse üksikemade ees, sest vot sellest ma küll aru ei saa kuidas nemad jaksavad. Respekt! Te olete mu kangelased. Sest minul on ikkagi olemas tohutult suur emotsionaalne ja ja praktiline abi Kristjani näol ilma kelleta oleks kordi raskem olnud. Temaga koos asju jagades on suur osa ajast laspe kasvatamine siiski positiivne või siis lihtsalt rutiinne tegevus aga vähemalt mitte depressiivne.

Mõni situatsioon üllatas mind esmakordsel kogemisel ja mõni üllatab siiamaani. Kui näiteks mõni võõras inimene (siinkohal mõtlen ikka täitsa võõraid, keda laps pole varem kohanud), kelle pealelendavast nännutavast reaktsioonist laps ära ehmatab ja nutma hakkab arvab, et olukorra võiks kergesti lahendada nii, et ta võtab mu lapse sülle (?!) Nagu whattafck, kuidas saaks see teda rahustada? Noh ja siis kui süllevõtmise tagajärjel laps loomulikult nagu ratta peal röökima kukub küsitakse, et äkki läks kõht tühjaks? Või tulevad hambad? Endal sul tulevad hambad onju... või siis lähevad. Väga kiiresti, kui sa mu last kohe maha ei pane... Lapsel hakkavad (ümbritsevate tarkade inimeste meelest) hambad tulema alates sellest hetkest kui tal enam gaasivalusid ei ole, onju. Sest millegagi peab ju nutmist seletama. Teate, tegelikult ei pea ka. Kogu aeg ei pea nutmist elu-eest loogiliselt seletama. Ja kogu aeg ei pea laste vanematele abivalmilt nõu andma miks nende laps nutab. Sest, uskuge mind, nad tunnevad oma last palju paremini. Tihtipeale peab lihtsalt lapsel tegema olemise heaks ja mugavaks ja turvaliseks ja leppima, et mõnikord lapsed nutavadki lihtsalt niisama.

Mõned krõbedad küsimused veel õhku rippuma: kuidas teile meeldiks, kui võhivõõras tüüp teid tänaval käperdama kukuks? Või pistaks uksest sisse astudes kõva häälega kisama ja jookseks teie poole? Suht ebameeldiv, onju? Aga miks see peaks lapsele meeldima? Seda enam, et lapse jaoks on enamus situatsioone ja inimesi uued ja võõrad. Ahjaa... ja mis värk selle "titekeele- ja häälega" on? Mul on vist juba lapsepõlvest raskekujuline foobia nännutamise vastu. Ühed esimesed mälestused on külmavärinaid tekitavad tunded inimeste vastu, kes minuga "nagu titega" rääkisid. Nüüd võin küll öelda, et mu lapsele meeldivad kõige rohkem inimesed, kes on rahulikud, rõõmsad ja ei lenda talle kohe peale. Ühesõnaga kes jäävad iseendaks, avaldavad mõõdukat positiivset tähelepanu aga ei keera mingit ülevoolavat baby-mode’i peale kui väikest last näevad.

Tundeid on lapsesaamise ja –kasvamise juures lihtsalt kuhjade kaupa. Seal on segadust, kogenematust, muret, väsimusest tekkinud stressi aga ka hullupööra vaimustust, õnnetunnet, uhkust, vaimustust ja armastust. Ma tegelikult ka saan nüüd aru vanematest, kes lähevad pöördesse oma lapse võimest näiteks terve sein püreega kokku mäkerdada või varbad suhu panna. Negatiivsete tunnetega aitas mul väga edukalt võidelda mõte, et väike laps ei tee kunagi midagi meelega, et lihtsalt sulle närvidele käia või su elu raskemaks teha. Ta lihtsalt ei oska muud moodi ennast väljendada. Ka nutt on väikelapse jaoks ainus võimalus ennast märgatavaks teha ja oma vajadused rahuldatud saada. Kui tited ei kisaks, siis oleks inimkond tõenäoliselt ammu välja surnud.

Hästi võimas on lapse saamise juures veel see kuidas paarist saab järsku pere, kuidas mehest saab isa ja naisest ema. Minu jaoks on lihtsalt imeline tunne vaadata Kristjanit ja Eva-Lottat koos asjatamas, ma ei tea millal ma üldse suudan seda ilma kerge emotsiooni-pisarata silmanurgas teha. Isa-dimensioon teeb mulle oma mehe veel tohutult palju armsamaks. See on vist mingi ürgne tunne, looduse värk, kui tekib teadmine, et olen oma lapse saanud täpselt õige inimesega kes mitte kunagi ei teeks talle haiget.

Kui enne oli elus edasitrügimise idee ainult eneseteostuses, siis nüüd on juurde tekkinud tunne, et tahaks elada nii, et mu lapsel oleks õnnelik elu. Õnnelik selles mõttes, et ma olen alati tema jaoks olemas, teen tema ja Kristjaniga koos võimalikult palju toredaid asju, lasen tal vabalt areneda ja valida oma tee. Isegi uude koju kolimise juures on mu kõige suuremad emotsioonid seotud sellega kui ma vaatan oma last muru peal ringi jooksmas ja liivakastis tigusid söömas :) Kui enne tundus kesklinn lihtsalt ideaalne koht elamiseks, siis nüüd ei näe ma enam mingit soovikübetki korteris olla. Elus on lihtsalt erinevad etapid ja lapse sünniga paratamatult algab üks väga suur uus etapp.

Lapse saamine (minu jaoks igatahes välja arvatud siis rasedus ja sünnitus, olgem täpsed) on tore. Õige inimesega on veel eriti tore. Õigel ajal õige inimesega on supertore. Aga ka sitaks kurnav, hulluksajav ja raske. Siiski kavatsen ma selle kunagi veel ette võtta. Sest - seda hambutut naeratust ja imetlevat pilku ei võida miski. Ja tegelikult ka, kõik negatiivne läheb mööda (gaasid ja unetud ööd ja paistes rinnad ja kõik see kräpp).

Ma armastan teid lõputult, mu kallis pere!

*Foto Doominofotolt

31 ja 1

2011-07-18T06:12:00.002+10:00

Sellest aastast algas aeg kui saame Eva-Lottaga koos pidu pidada. Luban pühalikult, et kui ta teismeliseks saab, siis ma oma vanureid tema coolide sõpradega kokku ei sunni.

6.Skype'i triatlon Valgehobusemäel

2011-07-12T04:40:00.013+10:00

Uskumatu aga tõsi - juba kuuendat korda võtsid sportlikud Skype'i endised ja praegused töötajad ritta, et teha üks sõbralik triatlon. Risto, kes viimased kaks aastat seda üritust (väga super hästi) korraldanud on kõhkles üsna viimase hetkeni oma osalemises aga õnneks tõmbas ikka trikoo selga ja tuli meiega joonele. Kokku seekord stardis 20 meest ja 5 naist. Suhteliselt stabiilne osalejate arv läbi aegade.

Ilm oli super ilus nagu alati ja natuke liiga palav nagu ka peaaegu alati. Rajad olid muidugi pehmelt öeldes natuke raskemad kui kaks aastat tagasi minu korraldatud Valgehobusemäe triatlonil. Tõus oli tõusus kinni ja eriti rattarada kasutas ikka tõeliselt suusaradade "parimaid" palu ära. Samas oli jälle huvitavam, kuna väiksemaid ringe sõites/joostes oli pealtvaatajatel võistlust palju põnevam jälgida. Minul oli kohal jälle supertore fanclub Oliveri ja Martini näol. Peale võistlust jõudis kohale ka Kristjan, kes minuga samal ajal higistas Elion Cupi Tallinna rattamaratonil Kõrvemaa kandis.

(Triin all paremas nurgas)

Lahe oli see, et esimest korda minu triatloni-ajaloo jooksul oli naiste vahel tõeline rabamine. Kolmekesi Teele ja Kareniga vehkisime üksteisest terve raja jooksul mitu korda mööda ja lõplikud ajad jäid samuti umbes tunniajase võistluse puhul paari minuti sisse. Sellist põnevust pole varem naiste konkurentsis olnud ja minu jaoks isiklikult andis see võistlusele ikka päris palju juurde.

Lõplikult otsustas paremusjärjestuse alles jooks, sest rattas olime pidevalt kõik üksteise vaateväljas ja ajad jäid poole minuti sisse. Ühesõnaga võitis Karen, mina suutsin viimasel jooksuringil napilt Teelest mööda minna ja sain teise koha ning kolmandaks jäi Teele, keda ma tegelikult enne võistlust oma põhiliseks konkurendiks pidasin (kuna ma Karenist ja tema triatloni- ja maratonitreeningutest lihtsalt midagi ei teadnud).

(pildil lõplik naiste võitja Karen mind taga ajamas)

Ei tea kuidas (ja kas ja kelle vedamisel) see lahe üritus ka edaspidi jätkub aga nagu Risto ütles: "Kui 25 inimest ikka joonele saada, siis võiks see traditsioon ikka edasi kesta." Täitsa nõus. Pole just eriti palju asju, mis meie alatimuutuvas firmas kuus aastat vastu oleks pidanud.

*Piltide eest tänud Kajale!

Uus kodu

2011-07-08T05:16:00.003+10:00

Esimesed mõtted koduvahetuse teemadel hakkasid peast läbi käima juba enne meie pikka reisi. Siis kui arutlesime, kas oleks mõttekam korteri rendileandmise asemel ta hoopis maha müüa. Hea, et seda tookord ei teinud, sest tõenäoliselt oleksime siis kolinud järgmisesse kohta, kus mõne aja pärast (Eva-Lotta sündimisel) oleks kitsaks jäänud. Nii on meil see idee vaikselt tugevnenud ja jälle nõrgenenud aga umbes poolteist aastat tagasi võtsime asja jälle tugevamalt käsile.

Mitu korda tundus, et nüüd ehk äkki ongi see õige leitud, kuid mingil hetkel jälle selgus mõni tõsiasi, mis pani meid meelt muutma. Saime me siis aru, et neljandal korrusel ilma liftita majas on ikkagi üsna raske lapsekäruga majandada või jõudis meie teadvusesse, et kommunaalkulud on selles majas lihtsalt üüratult kõrged. Või olid pildid tehtud siis nii õige nurga alt, et korter tundus ahvatlev aga kohalejõudes selgus, et terrass avaneb autoparklale ja planeering on täiesti metsas, hinnast rääkimata. Ehk siis meie vaikne kuid järjepidev otsimine jätkus.

Veidi enne ja peale lapse sündi tegime küll väikse pausi, et mitte endale lõputust otsimisest ja võimalikust kolimisest lisastressi ja -koormat tekitada. Talvel aga alustasime jälle uue hooga. Kui jälle mõne juba erutust tekitama hakanud plaani nurka viskasime, püüdsin mõelda, et ju siis see polnud nii mõeldud ja küll see meie kodu ka ise kunagi meie juurde tuleb.

Tuligi.

Kui olin ühel päeval saatnud kõigisse suurematesse maaklerbüroodesse oma soovi ja kirjelduse, sain lisaks absurdsetele ehku peale lahmimistele ka ühe täiesti arvestatava pakkumise. Maakler oli alguses küll salapärane ja ei tahtnud objekti kohta eriti infot avaldada, sest ta polnud kindel, kas müüja üldse veel on huvitatud maja müümisest. Hiljem kinnitas müüja meile, et just samal päeval plaanis ta maja müügist maha võtta ja ise veel mõnda aega sees edasi elada. Ühesõnaga saime oma soovi õigel ajal õigesse kohta edastatud. Ja kui mõned päevad hiljem maja vaatamas käisime oli kohe selge - see on see õige.

Kui Kristjan küsis peale vaatamas käimist autosse istudes minult: "No mis sa arvad, seitsmepallisüsteemis?" vastasin üsna kindlalt: "Seitse." Eks muidugi oli planeeringus ja muus veidi kõrvalekaldeid minu Täiuslikust Unistuste Kodust, mis ma oma peas olin välja mõelnud. Aga reaalselt võttes oli ta sellele ikka üsna lähedal ja kui tahta veel lähemale minna, siis peaks maja algusest lõpuni ise ehitama (mida me olime ka kaalunud, kuid mis tegelikkuses osutus võimatuks).

Järgnesid üsna närvesöövad läbirääkimisnädalad müüja ja pankadega ning lisaks veel pooleteistkuune ooteaeg mil endine omanik ennast ära minema sättis. Aga siis ühel päeval me seisimegi oma majas ja see oligi meie oma ja meie uus kodu.

Tänaseks on sellest hetkest umbes kaks nädalat möödas ja oleme peaaegu kõik kastid lahti pakkinud, enamuse esmatähtsaid asju ja mööblit sisse seadnud ning isegi Eva-Lottal hakkab kolimisstress üle minema. Mis ma oskan öelda, hästi mõnus on. Kui vaatan oma last muru peal ukerdamas või oma aiast maasikaid söömas siis ei tahaks enam mõeldagi, et peaks kuskil mujal elama.

Siin lõpuks ma tunnen, et võiksin kohe palju palju aastaid elada, et see on tõesti Kodu, kus kaua olla ja oma lapsi kasvatada. Mõnus on. Palju toredaid päevi ja aastaid meile siin :)

Malta

2011-06-03T03:18:00.017+10:00

Maltale mineku plaan tekkis juba umbes pool või kolmveerand aastat tagasi, kui üsna kaugelt aga tugevalt sugulane Kaia-Leena sinnakolides külalisi kutsuma hakkas. Vist nagu "Sügises" öeldi - ei tasu endale kergekäeliselt külalisi kutsuda, mõni neist ehk on nõnda häbematu, et tulebki :)

Kevade lähenedes otsustasin asja käsile võtta ja piletid ära osta, sest nagu veelkord filosofeerides võib öelda - kui piletid juba ostetud, siis reis juba ära ei jää. Tavaliselt. Kuigi Liibüa põgenikehordid, kes Maltale mingil hetkel kambakat tegema hakkasid ja viimasel hetkel ka Islandi tuhavulkaan, mis purskama otsustas hakata, tekitasid natuke kahtlusi. Aga saime kuidagi väga täpselt sealt tuhapilvede vahelt läbi lipsatud. Läks isegi kergemini kui eelmise aasta vulkaanidega, tänu kellele ma Itaaliast tulles Münhenis öö pidin veetma.

Sellegipoolest veetsime Münhenis oluliselt rohkem aega kui mõnus oleks olnud. Kui minnes saime kahe lennu vahel neli tundi mööda lennujaama hängida, siis tagasitulekul kaks korda rohkem. Jajah, ma tean küll, et no mismõttes siis sellised piletid oli vaja osta. Aga proovige ise Maltale otse- või lühikesevahepeatusegalendu leida. Ostes oli tegelikult mõte vahepeal linna vaatama minna aga see plaan in real life enam nii hea ei tundunudki. Münheni lennujaam nimelt ei asu mitte Münhenis vaid kuskil kesed põlda ja värki ning tegelik linna- ja tagasisõit oleks hullem olnud kui terminalis vegeteerimine. Eriti sellise väikse Lotsikuga, kes meil kaasas oli.

Etteruttavalt võib veel öelda, et meil vedas lennukites tõsiselt. Kõik neli lendu olid 3+3 istmetega lennukites, kus me kolmese istmerea kolme peale endale saime, kuigi Eva-Lottale polnud oma istet muidugi ette nähtud. See aitas muidugi asja kõigi jaoks väga palju kergemaks teha.

Maltal ootas meid mõnus soe aga mitte kuum ilm ja taksojuht Alfred sildiga "TREEN", kes meid Sliemasse Kaia-Leena ja Davide avarasse majja sõidutas. Esimene mulje riigist oli üllatav, kuigi mul erilisi ootusi ja kujutluspilte varem tekkinud ei olnudki. Kui peaksin uuesti mingi väga pealiskaudse hinnangu andma, siis linnapilt jättis mulje Egiptuse, Itaalia, Türgi ja Monaco hübriidist (kuigi ma pole ei Egiptuses ega Monacos käinud) mõnede väga ainulaadsete ja iseloomulike detailidega.

Kaia juures kobisime kõige oma tränaga taksost välja (uskumatu kui palju asju on vaja lapsega reisides) ((ja ma absoluutselt ei pakkinud üle, pigem liiga vähe)) ja kolisime paariks päevaks Maltale sisse.

Kuigi suurt midagi sel õhtul enam teha ei jõudnud, saime juba servast alustada rahvussöökide proovimisega. Ehk siis mu ema näris jänest ja mina kalmaaripastat. Kuivõrd hõrgud olid ka järgnevatel päevadel restoranides proovitud road, jäi minu jaoks malta köögi vaieldamatuks tipuks siiski Kaia poolt teisel õhtul valmistatud ravioolid tomatipastaga. Kuigi ma olen siiani olnud ravioolide suhtes üsna... noh... need pole olnud pastast rääkides ei mu esimene ega ka viies valik, siis need oli lihtsalt SUUREPÄRASED. Pidin ennast tagasi hoidma, et mitte taldrikut lakkuma hakata.

Aga üldiselt on Malta toit (niipalju kui ma jõudsin seda proovida) jällegi kummaline hübriid erinevatest vahemeremaade köökidest. Ning nagu Kaia mainis on portsud tavaliselt hiiglaslikud ja suure tõenäosusega lisandatud kuhja friikartulitega.

Esimesel päeval läksime uudistama pealinna Vallettat, mis Sliemast vaid kümneminutilise laevasõidu laugusel üle lahe. Eva-Lotta tsillis terve selle päeva oma uues rohelises kärus päikesevarju all ja ilmselgelt nautis kogu protsessi. Käisime lisaks vaatamas Malta Experience nimelist Malta ajaloo kokkuvõtet, mis andis hea ülevaate selle uskumatult huvitava ja kireva minevikuga väikse riigi saatusest.

Õhtul organiseerisin Kaia abiga endale järgmiseks päevaks sukeldumistrippi. Kuigi mul ei õnnestunud seda koos kohalike eestlastega teha, sain siiski klubis Starfish Diving plaani tehtud. Järgmisel hommikul meel järjekordselt Alfredi abiga sinna kohale sõitsimegi. Pärast veel tripp läbi terve saare kolisevas sukeldumisdziibis.

Kuigi ma päris hästi ei kujutanud ette kuidas ma koos oma ema ja väikse lapsega sukelduma lähen, saime siiski asjad rahuldavalt ära orgunnitud. Cirkewwa sadamas väga palju vaatamisväärset ei olnud, samas toimusid mõlemad sukeldumised rannast ja sain kahe veeallkäimise vahepeal ka emale ja Lotsule seltsiks olla. Kehvem variant oleks olnud pooleks päevaks kuskile merele kaugele ära kimada.

Viimasest sukeldumisest olid möödas juba uskumatud kaks aastat ja eks kuigi see värk on kõik nagu rattasõit, ei tule see rattasõit päris paari sekundiga tagasi meelde ja kehasse. Sukeldusin 18-kraadises vees, mis võistles siiani külmima 26C kogemusega Great Barrier Reefil. Kalipso oli ka muidugi vastav - kaks kihti ja kokku 10mm. Ma ei vaielnud vastu, sest üks asi on ikkagi korraks karastavaks supluseks sellisesse vette hüpata ja teine asi on nii jahedas vees 40-50 minutit liguneda.

Esimene sukeldumine algas üsna hõredalt kui vettehüppe pidi sooritama üsna kõrgelt, kaljuselt pisikeselt platvormilt ilma võimaluseta kuskilt kinni hoida. Kes on täissukeldumisvarustuses kuskil kunagi kakerdanud, see teab. Ühesõnaga kuigi graatsiline ja tasakaalukas tunne see pole. Lisaks oli vette jõudes mu vöö peal raskuseid selle kalipso kohta vist veidi vähe ja vee alla vajumine ei tulnud samuti väga sujuvalt välja. Alles kuskil 10-15-minutit pärast sukeldumise algust suutsin mingi normaalse enesekindla tunde saavutada, pulss rahunes ja hingamine ka.

Kuigi Malta veealune floora ja fauna pole just kaugeltki troopilisega võrreldav, oli seal teisi põnevaid ja ka naljakaid asju vaadata. Ju vist tuleb ka merepõhi ise põnevaks teha kui loodus midagi väga erilist ei paku. Nii ma nägingi ei-tea-kelle-poolt merepõhja piknikule seatud aiapäkapikke, kes ringis ümber plastist kalaluid ja mänguasju täis taldrikut istusid. Ka püha madonna kuju plastist lilledega ei ole paarikümne meetri sügavusel veealuses rifikoopas just tavapärane tegelane keda kohata.

Teine sukeldumine viis mind ja venelasest noorpoissinstruktorit Lev'i (välismaapäraselt Leo'd) vrakile, mis tõi jällegi mõnusaid mälestusi ja adrenaliini meelde ja meeltele. Vrakki sisse küll eriti ei roninud, ujusime ainult läbi ühe laiema koridori. Kajutites ja muudes ruumides oli näha valgeid kalmaaride mune (marja?) vorstjate narmastena lagedes rippumas.

Õhtul käisime veel vaatamas Kaia töökohta, kus ta mõne päeva nädalas vabatahtlikuna aega veedab. Paws 4 A Cause on heategevuslik teise ringi asjade pood, mis toetab kogu oma sissetulekuga ühte konkreetset loomade varjupaika. Hästi tore ja läbipaistev idee iseenesest. Kaia-Leena just arutles, et Eestis ei ole üldse teada kellele ja kuhu läheb taaskasutuskeskustest ja muudest heategevuslikest poodidest saadud raha.

Viimase päeva lõpu veetsime veel hea veini, merekarpide, jäneseprae ja täiusliku itaalia jäätise seltsis. Veidi enne voodissekukkumist jõudis ka majaperemees Davide Iirimaalt konverentsilt koju ja jõudis meile enne ärasõitu tere öelda.

Muidugi oli lõppkokkuvõttes veidi kahju, et meie tripp nii lühikeseks jäi. Aga eks see oli planeeritud arvestusega mitte oma lahketele võõrustajatele tüütuks muutuda. Lisaks ka selle võimalusega, et kui Eva-Lotta otsustaks reisimisest mitte vaimustuda ja olla väga raskesti käsitletav tüüp, saaks kah hakkama ja jääks ehk mõned närvirakudki alles. Kui oleks ette näinud, et ta nii tsill ja tore on, siis oleks selle reisi paar päeva pikemaks organiseerinud. Aga ka pragu jäi kõigest väga mõnus mälestus ja tekkis suur soov kunagi tagasi minna. See ei teki kaugeltki mitte alati ja iga kohaga ;)

Suured tänud Kaia-Leenale ohtra külalislahkuse, meeldiva seltskonna ja eriti fantastiliste ravioolide eest! Loodetavasti saan talle natuke suvel tagasi pakkuda kui ta Eestisse käima tuleb.

Liiga huvitav

2011-05-16T16:20:00.005+10:00

Ma loodan, et see nädal on veidi murranguline selles mõttes, et saan vähemalt kooliga seks aastaks ühele poole. Olen oma elu selgelt liiga huvitavaks teinud ja nüüd tunnen juba mõnda aega kerget kokkujooksmist.

Kõige hullem aeg jäi vist siiski aprilli, kui mitme kodutöö ja eksami tähtajad kokku sattusid, lapsel hakkasid hambad tulema/öösiti valutama, uue koduga seotud asjaajamised võtsid oma jupi närvidest ja ajast ning neljandaks tuli proaktiivne ja asjalik olla veel ühes projektis, millest ma lihtsalt ei suutnud ära öelda. Ühesõnaga - liiga huvitav.

Uue kodu projektist tahaks teinekord veel pikemalt kirjutada aga see saaga pole veel päriselt lõppenud ja mis ma ikka kaagutan enne kui muna käes (nagu Kristjan ütleb). Hetkel kõik enam-vähem ja ootusärev. Unes valin juba uue kodu seinavärve, ärkvel olles siiski asjatan veel paar levelit allpool.

Järgmisel nädalal lähme Eva-Lotta ja minu emaga mõneks päevaks Malta suvesse. Tahaksin seal kindlasti vähemalt ühe või paar sukeldumist teha. Ärevust tekitab veel mõte kuidas Lotsu lennukiga lendamisse suhtub. Aga ega muidu teada ei saa kui ei proovi. Ma ei teagi kas ongi hea, et lennud vahemaandumistega ja korraga tuleb õhus olla ainult 2 tundi korraga. Samas reisimisaeg on sellevõrra kokkuvõttes palju pikem. Eks siis paistab, ette muretsemine pole just kõige viljakam tegevus :)

Kuigi see talv oli külm, liiga lumine ja liiga pikk, sai ta siiski kuidagi uskumatult kiiresti mööda. Vanaks hakkan jääma vist - heietan, kuidas aeg lendab...

Esimene emadepäev

2011-05-09T03:12:00.004+10:00

Esimest korda sain minagi täna Pärnus tunda kuidas mu kõige kallimad tulevad mulle voodisse laulma ja lilli tooma. See oli lihtsalt väga armas, mul on maailma kõige ilusam, rõõmsam ja toredam pere!

Kõik need peaaegu kümme kuud koos Eva-Lottaga elamist on mu igapäeva muidugi väga palju muutnud aga nagu me eile Kristjaniga terrassil istudes meenutasime, on täiesti uskumatu, et me aasta tagasi veel teda ei tundnud. Eks ta andis sel ajal endast aeg-ajalt mulle jalaga põide virutades muidugi märku aga meil polnud aimugi milline ta tegelikult on. Mulle meeldib mõelda, et lapsed on meid natuke nagu ise valinud, kui nad kuskilt meile lapseks tulla otsustavad. Aga see pole vist väga jätkusuutlik mõte, sest ega vist näljahädalisse või asotsiaalsesse perre muidu väga lapsi ei tulekski. Siiski ma tasakesi tahaks uskuda, et meie väike Eva-Lotta valis meid ja tuli siia, sest ta arvas, et meil on koos kõige toredam.

Eks ema olla on väga raske ja keeruline aga ka lihtsalt uskumatult võrratu. Need hetked kui laps vaatab sind kui maailma ägedaimat ja kõikvõimsamat inimest, on kirjeldamatult võimsad. Tahaks kõik teha, et see tunne nagu ma oleks parim ema ja aitan teda kõiges, jääks talle eluks ajaks püsima.

Ma olen aru saanud, et mulle väga meeldib ema olla ja ma usun, et oma lapsele ma meeldin ka täitsa hästi. Ja eriti väga meeldib mulle olla oma väikese perekonna üks tähtis liige.

Mu enda emale ja vanaemale ka suured kallistused!

Puhas reklaam - aita leida ostja, saad 2500EURi!

2011-05-03T21:22:00.005+10:00

Uue kodu projekt edeneb juba mõnda aega üsna edukalt aga üks asi ei taha hästi positiivset lahendust saada - meie praeguse korteri müük. Huvilisi ja vaatamas käijaid on küll üsna palju aga kindlat ostjat pole veel õnnestunud leida.

Nüüd otsustasingi teha puhast reklaami ja pakkuda sellele toredale inimesele kes meile korteriostja aitab leida tasuks 2500 eurot. Võta endale või jaga sõbraga, vii mõni plaan või reis ellu. Tingimusteks lihtsalt notaritehingu toimumine sinu poolt soovitatud inimesega. Kui soovid ise osta, võid soovi korral sama summa võrra allahindlust saada.

Kuulutuse, info ja rohkem pilte leiab SIIT.

Tallinna Xdream

2011-04-25T16:44:00.013+10:00

Kui talvel välja kuulutati, et hooaja esimene Xdream stardib Tallinnast, siis sai minu niigi kindel osalemissoov veelgi kinnitust. Sellist asja juba igal aastal ei juhtu, et "oma hoovis" seiklussportida saab. Tõesti oli lahe, kui iga rada ja tee tuttav aga samas hoopis teise nurga alt paistis.

Vormi poolest olin mina selline noh mitte päris saiavorm aga oma keskmisest level allpool ikka. Kuigi viimane kuu-poolteist olen isegi päris regulaarselt jooksma sattunud ja isegi rattasadulas ei istunud võistlusel esimest korda. Eks võtan seda iseenesest suure saavutusena, et kolmveerand aastat peale lapse sündi sellisest võistlusest osa võtta jaksan ja isegi võistkonnakaaslastega üsna sammu pidada suutsin. Nüüd saab asi ainult veel paremaks minna - suvi on ju ees!

Kuna Teller kooserdab kuskil välismaal ringi, siis oli meil vaja leida asendusliige, kes ka orienteeruda oskaks ja meiega enam-vähem samal tasemel oleks. Martin värbas selleks Ahti, kellega need nõudmised kenasti täidetud olid.

Start Vabaduse platsilt oli 171 B-raja võistkonna jaoks ikka paras mäsu. Esimene punkt keset Raekoja platsi moodustas välikohvikutes õlutlurpavate turistide silme all mitmesajapealise rabeleva külakuhja mida kindlasti oli lõbus pealt vaadata. Aga ise sealt kuhjast punkt kätte saada oli küll üsna keeruline, sest trügimine toimus vihaselt ja kahes suunas - hunnikusse sisse ja sealt välja. Eks alati võib oodata ju rahulikult suurema massi lahkumist aga no kes seda ikka tegelikult teeb :)

Hajutusi ja erinevaid valikuid oli alguses (ja tegelikult üldse terve võistluse jooksul) üsna vähe ja nii jooksiski kogu see kari nagu peata pühvlid vanalinnast läbi sadamaala rataste poole, kohvritega soome turiste kahte lehte lükates.

Rattaetapp polnud ka mingi eriline üllatus - otsejoones Piritale ja sealses metsas paar punkti. Õnneks küll lund oli minu paar päeva tagasi tehtud luurelennust saadik kõvasti vähemaks sulanud. Punktid leidsime ilma suure vaevata, kuigi suure entusiasmiga tegime natuke vigu omavahelises kommunikatsioonikunstis.

Kanuu on tavaliselt meie trump olnud tänu Martini briljantsele tüürimisele, kuid seekord jäi just see osa kõige rohkem kripeldama (ehk tekitas kokkuvõttes kõige rohkem kaotust). Asi polnud üldse selles, et Ahti oleks mõlamises väga kehv olnud nagu ta meile enne kanuusse astumist korduvalt üritas selgeks teha vaid ühe keerulise punkti võtmises. Saatsime Ahti seda joostes võtma ja leppisime ka kokkusaamiskoha kenasti kokku aga siis hakkas punktisuunast järjest ilmuma läbimärgi võistlejaid, kes ei jaksanud ära kiruda, et nende kanuumeeskonnad olid nad üksi sinna saatnud. Väidetavalt ei pidavat seda punkti üldse ilma ujumiseta kätte saama. Meie muidugi ehmatasime ja vehkisime ruttu Ahtit päästma. Mis osutus täiesti mõttetuks, kuna pika edasi-tagasi kühveldamise ja lõputult: "Ahti!"-karjumise tulemus oli see, et Ahti ootas meid kokkulepitud kohas olleks ainult kergelt põlvini märg. Ei tea kuidas tal õnnestus see "ujumispunkt" sellises konditsioonis ära võtta aga igatahes õnnestus. Kokkuvõttes viga vähemalt 15 minutit ja kümmekond kohta.

Vastuvoolu tagasi uhanud, saime maailma kõige vaimuvaesemat ja nürimat lisaülesannet teha ehk suurt palki mööda ringi tassida. Aga no mis teha, ei jätku neid originaalseid ideid iga võistluse igasse ülesandesse.

Kohe kui rattale tagasi saanud, saime ka kaasavõetud lisavarustuse ehk pealampide vajalikkust tunda. Päris täpselt ma aru ei saanudki, kuhu maa alla me sisse ronisime aga fakt on see, et tavapärases olukorras ei julgeks ma elu sees sellisesse punkrisse sisse minna. Ülesanne oli lihtsalt sellest maa-alusest kottpimedast labürindist leida punkt. Seal tegin ka oma kõige blondima liigutuse terve võistluse jooksul. Panin pealambi kenasti pähe, sukeldusin pimedusse ja sain aru, et ma ei näe MITTE MIDAGI, täielik kott. Ähmaselt tajusin veel mingeid varje aga see oli ka kõik. Võttis mitu sekundit segadust, lambi süüdistamist ja poolpaanikat (kuidas ma niimoodi siin ringi pean jooksma?!), et aru saada: mul olid lihtsalt päikeseprillid pähe jäänud.

Tagasisõit Kadrioru piirile rattaalasse ja viimane jooksulõik vanalinnas sisaldasid muidugi Patkuli treppe ja kergelt krampivaid jalgu aga läksid üsna edukalt ja kuigi tempo oli pehmelt öeldes mõõdukas, siis jõudsime Vabaduse platsile tagasi ikka üsna ruttu. Tekkis kuidagi naljakas tunne - kas tõesti ongi läbi? Alustuseks muidugi täiesti paras alla kolmetunnine võistlus teha ja täitsa tore ka, et finishini jõudmine ei tähendanud absoluutset surnuksjooksnud tunnet nagu pikematel võistlustel.

Üks lisaülesanne ootas meid siiski enne finishit veel ees. Tegelikult küll kolm erinevat ülesannet ehk iga võistkonna liige sai valida, mida ta teha tahab (kõik pidid erineva valima) - kas mitme meetri kõrguselt suurele õhkpadjale hüpata, tõukerattaga tiiru sõita või ronimisseinal ronima. Mina sain hüppamisülesande ja kuigi Martin tegi tõukerattatiiru, ei suutnud ka tema hiljem peale finisheerumist vastu panna võimalusele hüpe sooritada.

Igatahes tulemused olid nagu alati - üldarvestuses kuskil kõrgemalpool keskel, segavõistkondadest 18/52 ja vigadest kaotatud aeg ca 15minutit. Sel aastal vast Valgehobusemäe võistlus on veel selline kuhu tõmbaks minema. Aga eks paistab ja oleneb tiimikaaslastest ka. Praegu olen lihtsalt rõõmus, et käisin ja selle toreda rahuldustpakkuva pingutuse ette võtsin.

Himosel

2011-02-28T20:45:00.012+11:00

Juba eelmisel talvel, kui mu kasvav kõht lubas ainult väikse ettevaatliku treti Kuutsemäele, ootasin uut võimalust jälle korralikule mäele saada. Sel sügisel võtsin oma pühaks kohustuseks välja mõelda kuhu ja mismoodi täpselt see võiks teoks saada. Organiseerimisasjaolud olid vahepeal üsna keeruliseks muutunud - endaga arvestamist tahtis loomulikult meie väike Eva-Lotta ja teine kindel plaan oli kampa võtta mu nooremad vennad, kellele juba ammu sai üks suusatamaminek ära lubatud.

Väike mõttetöö ja arutamine poiste emaga viiski lõpuks kõiki osapooli rahuldava lahenduseni. Meie võtame poisid mäele ja Liia tuleb reisile kaasa ning vaatab samal ajal Eva-Lotta järele. Nii kooruski sellest poistele ja Liiale jõulukink ja meile võimalus lumemõnusid nautida. Sihtkohaks ja Eva-Lotta esimeseks välisreisiks valisin Himose, kus aastaid tagasi Kristjaniga koos juba paar korda käinud oleme ning kuhu kohalesaamine tundus üsna lihtne. Et oleks lõbusam, segasem ja kambakesi soodsam kutsusin kaasa ka Annela ja Marko. Vabariigi aastapäeva riigipüha võimaldas vaid ühe puudutud töö/koolipäevaga kaks ja pool korralikku mäepäeva.

Ilmateade oli küll veidi hirmutav - järjest -20...-25C ja sinnakanti näitavad temperatuurid panid veidi muretsema suusatamise võimalikkuse üle. Võtsin veel viimasel päeval suusalaenutusest poistele lisaks prillid ning mõtlesime korralikult riietuse läbi. Aga nagu elu näitas oli mu hirm üsna asjatu. Korraliku riietusega, maskide-sallide ja prillidega, ei hakanud oluliselt külm kellelgi isegi esimese õhtu 20-kraadises ilmas. Viimaseks mäepäevaks oli temperatuur juba hoopis mõnusaks läinud ja mul piisas jope all kõigest õhukesest windstopperist ja pikast pesust.

Sõit kohapeale tundus küll kuidagi palju pikem kui ma arvanud olin. Söögi- ja muude väikeste peatustega koos jõudsime oma majakesse umbes kella viieks õhtul. Uksest ukseni läks umbestäpselt kuus tundi.

Kui alguses olid Oliveril (12a) väiksel kõhklused mägede ja üleüldse reisi suhtes, siis iga päevaga üllatas ta aina rohkem. Lõpuks sai temast selline turbo-suusaäss, kes silmagi pilgutamata sööstis alla igast mustast mäest ja kellele meie seltskonnast enam keegi eriti järgi ei jõudnud. Martin (10a) otsustas lumelaua kasuks ja teda sealt küljest ära sai ainult siis kui liftid õhtul kinni pandi. Ühesõnaga täielikest algajatest (kui üks paaritunnine trett eelmisel aastal Kuutsemäel välja arvata) said 2.5 päevaga Himosel tõelised ässad ja seda oli täiesti uskumatu vaadata. Martin tegi viimasel päeval juba lauaga korralikke hüppeid, niisama mäest allalaskmisest rääkimata. Ma ei oska kirjeldadagi kui kohutavalt õnnelik-hämmastunud ma selle kõige üle olen. Super lihtsalt!

Seltskonnaga vedas meil igas mõttes. Annela ja Markoga oli tunne nagu ma teaksin neid juba aastaid ning meil oli väga tore. Kaasaveetud lauamängud küll eriti loosi ei läinud, sest peale pikki mäepäevi, sauna ja õlut oli üliraske ennast veel üleval hoida. Tagasiteel tegime juba plaane järgmiseks aastaks.

Eva-Lottake oli meil muidugi veidi hämmingus ja erutatud kogu sellest pullist ning pidime temaga ehk natuke rohkem vaeva nägema kui tavaliselt. Aga üldkokkuvõttes oli ta siiski väga viisakas ühe seitsmekuuse susliku kohta ja klappis oma hoidja Liiaga suurepäraselt. Miskit tema pärast tegemata ei jäänud ja isegi öösiti sai mööndustega enam-vähem magada.

Himose suusakeskuse kohta oskaks küll ainult kiitvaid sõnu rääkida. Väga heas korras rajad (soojema ilmaga küll täitsa õhtuks oli veidi jääd tekkinud, aga tõesti ainult veidi), peaaegu olematud liftijärjekorrad (üle 2-3 minuti ei pidanud kunagi ootama), mugav piletisüsteem ja üleüldiselt superhea korraldus kõiges. On avatud ka rajad, mida mööda saab mõnusalt läbi metsa läänenõlvadelt põhjanõlvadele suusatada. Igatahes suurepärane koht kui võrrelda näiteks Slovakkia või Tśehhiga, mis pikemate radadega ja odavamate hindadega küll meelitavad aga elamusest oma radade halva kvaliteedi, absurdsete järjekordadega jms reisimõnust raske reisikatsumuse teevad. Ehk siis järgmine kord viib mind ilmselt ka veel Skandinaaviasse, kuhu autoga võimalik minna aga tase sama hea kui Kesk-Euroopas.

Varsti

2011-02-16T00:12:00.005+11:00

Lumi on tore küll aga jah... no teate küll. Väike meeleheitlik kevadeootus juba puhiseb nurgas.

Siiski on plaan veel talvemõnusid nautida. Järgmisel nädalal saab teoks meie väike aga loodetavasti tubli suusareis Himosele, mida juba umbes novembrist oodanud olen. Hullupööra tahaks juba laua peale mäe otsa ja pärast lurbata mustikakisselli. Mm... ja siis saunast tulles üks külm õlu lahti koukida.

Eks paistab mis Eva-Lotta oma esimese välisreisi peale ütleb. Aga põhimõtteliselt tema käest (veel) ei küsita ;) Teeme talle asja muidugi nii mugavaks ja toredaks kui suudame aga minemata kindlasti ei jäta. Väiksed siseturismiüritused on näidanud, et oluline polegi _kus_ olla, vaid see, et me Kristjaniga kaasas oleme.

Märtsis oli ka plaan Punase mere äärde suvitama minna aga seoses äsjalõppenud rahutustega lükkub see plaan ilmselt kahjuks sügisesse. Ehk mu sukeldumiskihk jääb veel mõneks ajaks rahuldamata. Aga mis seal ikka, ega ma selle otsa sure.

Muidu on kõik hästi. Tüüp kasvab ja saab mõne päeva pärast seitsmekuuseks. Hiljuti hakkas kõige võimaliku najal püsti tõusma ja siis muidugi ka pikali kukkuma.

Koolis algas uus semester koos huvitavate uute ainetega. Eelmise poolaastaga sain ilusti ühelepoole. Eks see eksamiteks õppimine veidi raskendatud asjaoludel toimus aga sellegipoolest ei olnud miski võimatu.

Igasuguseid huvitavaid plaane on veel aga nendest siis kui servast teoks hakkavad saama. Põnev on!

Kasvab

2011-02-16T00:08:00.005+11:00

*Doominofotos

2010 - minu elu sündmusel sellel aastal

2010-12-23T20:46:00.005+11:00

Viies kord siia oma aasta kokkuvõte teha. Väikest viisi nagu juubel juba. Eelmised aastad leiab siit: 2006, 2007, 2008, 2009. Ikka parajalt erinevad on kõik need viis olnud ja see on äärmiselt tore. Tekitab tunde, et tulevikus on veel palju väga põnevat ees.

Uued oskused ja elamused:

Otsustasin uuesti kooli õppima minna (Organisatsioonikäitumise magistriõppesse) ja tänaseks on esimene semester peaaegu läbi. Väga hea otsus oli, põnev eriala ja ülimõnus vaheldus.
Tundsin omal nahal kui keeruline ja raske on oodata ja saada last.
Lähtuvalt viimasest punktist ei olnud mul enesestmõistetavalt võimalik midagi eriti ekstreemset ja/või aeganõudvat ette võtta.

Isiklik/kodu:

Uuesti mainides - paarist sai perekond ehk meie sekka tuli väike Eva-Lotta, kes oma armsa nõudlikkusega suurema osa minu ajast täidab. Vaieldamatult üks mu elu parimaid ja põnevamaid kogemusi mis jätkub veel kaua.
Viisin lõpule Tuula aiaprojekti, mis võttis palju minu ajast kevadel, kui päris suure ja paksuna kõvasti võsa raiuda ja muid maatöid teha. Tegin ka siia ja sinna mõned peenrad, kus kasvanud porgandeid ei ole jõudnud siiamaani kõiki ära süüa.
Kodus algatasin ja organiseerisin vannitoaremondi ning tellisin kööki mõned kapid juurde. Muidugi oli ka lapse tulekuga seoses vaja veidi mööbeldada ja asju juurde soetada. Kodu hakkab nähtavalt kitsaks jääma.
Pidasin hilinemisega ära oma 30. sünnipäeva veidi suuremas mastaabis. Pole enne juhtunud, et mu sünnipäeval sajab lund ja möllab äike.

Reisimine:

Kui aasta algus oli veel tihedat reisimist täis ja Eva-Lotta sai minu kõhus kokku üle kolmekümne korra õhku tõusta ja maanduda, siis viimase välisreisi tegin juba maikuus ja peale seda pole üle Eesti piiri pääsenud.
Luxembourg oli muidugi põhisihtkoht, kuhu jõudsin sel aastal 4-5 korda;
Londonis käisin korra koolitust läbi viimas;
Prahasse viis mind firma aastakoosolek;
Ja ainsa isiklikku laadi reisi võtsin ette mais, kui juba töölt koju olin jäänud ja käisin vaatamas oma kallist onutütart Itaalias;
2011 vaatan siis mida tähendab koos perega reisimine, kuskil tahaks kindlasti ära käia. Paar väikest mõtet on juba soolas ka.

Sport:

Iseenesestmõistetavalt oli suht kehv spordiaasta kui spordiks mitte nimetada ohtrate lisakilode kaasastassimist suure osa aastast;
Peale lapse sündi ei suutnud küll kaua oodata ja oma esimese jooksu tegin umbes kolm nädalat hiljem. Rulluisutamine koos käruga on ka üks tore harrastus, mida kevadel kavatsen kindlasti hooga jätkata.
Hetkel proovin vähemalt kaks korda nädalas teha "päris" sporti ja käia ujumas, jooksmas, sulgpalli mängimas või suusatamas. Ülejäänud päevadel olenevalt ilmast 4-10km power-käru-walki Kadrioru kandis.
Elasin maskotina kaasa viiendale Skype'i triatlonile, mis toimus sedakorda Nelijärvel.
Kevadel kindel plaan uuesti Xdreamile minna ja üleüldse taas korralikumalt aktiviseeruda. Eks näis muidugi mida Eva-Lotta sellest arvab. Aga nagu kõik siin maailmas on - organiseerimise küsimus.

Töö:

Tööd sai sel aastal tehtud ainult nelja kuu jagu ja ausalt öeldes ei igatse kohe üldse seda taga. Puhanud peas käivad muidugi igasugused ägedad mõtted tulevikuks ja kuna iga suur asi saab alguse ideest, siis mine tea mis kunagi teoks võib saada.

-------

Vaatasin praegu, et olen igal varasemal aastal selle postituse lõppu kirjutanud, et uus aasta tuleb möödunust väga erinev ja mis mul muud ka sel aastal öelda - vaieldamatult tuleb ka 2011 varasematest hoopis teistsugune. Nüüd on meil seltsiks väike tegelane, kelle tahtmiste ja arenemisega tuleb arvestada ja teiseks veedan selle aasta kodus temaga koos, mida samuti pole varem teinud. Igatahes tulgu uus aasta jälle sama põnev ja rõõmus nagu need eelmisedki on olnud.

Kauneid pühi kõigile!

Mida on vaja õnnelik olemiseks

2010-12-14T03:00:00.002+11:00

Olen isiksuse-ja sotsiaalpsühholoogia loengus väga palju ülipõnevaid ja elu hoopis teise pilguga vaatama panevaid asju kuulnud. Aga laupäeval sain ma teada, et teadlased on tõepoolest välja selgitanud kriteeriumid mille abil saab kindlaks teha kas inimene on õnnelik või mitte.

Ühesõnaga - kui need punktid on täidetud (nagu päriselt täidetud, mitte endale valetamise abil ;) ), siis on inimene saavutanud psühholoogilise heaolu, mida nimetatakse ka õnnelik olemiseks.

Sõltumatus (Autonomy) - inimene otsustab ise oma elu üle, ta saab teha vabu sõltumatuid valikuid;
Kontroll keskkonna üle (Environmental Mastery ) – inimesel on mingid oskused, mis võimaldavad tal näiteks mingis ametis hea olla;
Isiksuslik kasv (Personal Growth) – inimene tunneb, et ta areneb ja õpib pidevalt;
Positiivsed suhted (Positive Relations with Others) – on olemas lähedased inimesed, keda saab usaldada ja kellele loota;
Elusiht (Purpose in Life) – inimene oskab vastata küsimusele miks ta elab. See võib tekkida alles hilisemas eas, kuid tavaliselt kindlasti mitte enne 30. eluaastat;
Enda aktsepteerimine (Self-acceptance) – inimene aktsepteerib ennast sellisena nagu ta on.

Lihtne :)

Tempo maas

2010-12-01T21:25:00.005+11:00

Eelmisel talvel heietasime Kristjaniga mõtteid kuidas ma tõenäoliselt paarikuise kodus olemise tagajärjel peast plahvatama ja võimalikult kiirest tööleminemisest unistama hakkan. Nüüd imestan kuidas mul sellised mõtted juba aasta peale rattale tagasiastumist tekkida võisid. Sest aasta reisides oli ju näidanud kuidas aeg lihtsalt hakkab ühel hetkel aeglasemalt käima. Nüüd saan täiesti rahulikult öelda, et mul jälle ei olnud õigus. Kuigi teen oma peas suuri plaane hetkeks kui ükskord töömaailma tagasi astun, ei igatse ma praegu absoluutselt kiirustamist. Ei teagi miks ma arvasin, et see juhtub.

Lugesin hetk tagasi Eva-Lottat magama pannes, et mida närvilisem, kiirem ja stressirohkem on inimese elu, seda haavatavam ta on. Ma ei mäletagi enam hetke kui miski mind nii rivist välja lõi, et rahu mu sees oleks kõikuma löönud. Lihtsalt hea on kulgeda, vaadata oma lapse kasvamist, nautida õppimist ja olla hea naine oma mehele.

Ega aeglasem elu ei tähenda uimerdamist või laisklemist, ma lihtsalt naudin kõigi asjade rahulikumalt tegemist, väikeste asjade võlu. Hästi mõnus on hommikul vaikselt ärgata ja vaadata oma last mind nähes laialt naerma hakkamas. Jalutada mööda märga tuulist Kadriorgu ja kuulata tonga muusikat. Tulla koju sooja ja teha midagi head süüa. Mõelda kõiki mõtteid mille jaoks varem aega ei olnud.

Ma tean, et see on lihtsalt üks periood mu elus. Aeg, mida kunagi täpselt sellisel kujul pole enam võimalik kogeda. Mul on nii hea meel, et saan kõike seda just praegu nautida ja ei unista millestki muust. Kõigel on oma aeg. Igal ajal on oma tempo.

Kuidas ühildada väike laps ja magistriõpingud

2010-11-19T21:30:00.004+11:00

Suvel plaane tehes otsustasin, et kui ma olen selle tee valinud, siis pean ka edukalt mõlemaga hakkama saama. Äkki saaks nii, et kõik võidavad? Nüüd, esimese semestri lõpupoole võin üsna rahulikult öelda, et pole hullu midagi ja ma olen oma valikute üle väga rõõmus. Ikka väga tore on vähemalt paar korda nädalas kenad riided selga panna, ripsmed ära värvida ja suhelda (pool)võõraste inimestega (ehk nendega, kes ei kuulu pere-sõprade ringi) ning mitu tundi järjest keskenduda millegi uue õppimisele (mis ei ole jalutuskäru senitundmatu funktsionaalsus või oskus korraga last süles hoida, pastat keeta ja telefonile vastata).

Kõigepealt muidugi peaksin kiitma oma last, kes põhimõtteliselt laseb mul peaaegu algusest peale öösiti välja puhata. Sest selge pea ja puhanud olek on kõige alus. Ma muidugi ei kilka veel enne hambaid jms värki aga kui ma lapse esimese kolme kuu gaasivaludele vaatamata kenasti hakkama sain, siis vast saab muuga kah. Päevase magamise on ta küll (minu jaoks) üsna ebaefektiivselt sisse seadnud, tehes 20-40-minutilisi power-nap'e korraliku paaritunnise magamise asemel aga noh, ega kõike head korraga tahta ei saagi ju.

Üldiselt tuli hakata elama põhimõtte järgi - teha kõike siis kui _saab_ mitte siis kui arvan, et nüüd võiks. Sest siis kohe päris kindlasti ei saagi. Teine asi - mitte midagi ei tohi jätta viimasele minutile, sest see viimane minut on päris kindlasti midagi muud täis kui mina olen planeerinud. Kõige keerulisem ongi koduste tööde tegemine, raamatute lugemine ja eksamiteks õppimine aga ka nende asjadega olen siiamaani enam-vähem hakkama saanud.

Kui õues veel soojem oli, siis haarasin iga kord päeval lapsega jalutama minnes mõne raamatu või materjali kaasa ja lugesin pargis. Kahjuks küll kõndimise pealt lugeda ei suuda, silme ees virvendamine ajab südame kergelt pahaks aga pargipinkide juures peatusi tehes andis osa teksti läbi lugeda küll. Praegu kahjuks enam seda teha ei saa, istudes hakkab lihtsalt kohe külm aga nüüd olen endale tõmmanud iPodi mõned audioraamatud. Kuigi päris täpselt koolis vajaminevaid materjale sealt muidugi ei leia, siis ikkagi on võimalik ennast mingites seotud teemades rohkem informeerida. Nii saabki õues käimisest kolm ühes kasu - kiirkõnd käruga sportimise eest, audiobookist midagi huvitavat kuulata ja samal ajal lapsel ka tore õues värske õhu käes magades oma immuunsüsteemi arendada. Muidugi unistan vaikselt, et ka meie lektorid võiksid oma loengud lindistada ja netti üles panna aga see jääb muidugi ainult unistuseks. Võib-olla järgmisel semestril katsetan ise diktofoni-võlusid.

Kodutöid olen osaliselt teinud lapse magamise ajal (tavaliselt õhtul hilja) kuid ka koolis loengute ajal kui näiteks essee jaoks mõni hea mõte tekib, panen selle kohe kirja. Eksamiteks õppimisel on suur abi olnud Kristjanist, kes mul teise tuppa mõneks ajaks keskenduma laseb minna. Üldiselt püüan ka loengutes nii korralikult kui võimalik kaasa mõelda ja tähele panna, et hiljem õppimine lihtsam oleks.

Loengutes käimine pole siiamaani väga suurt raskust valmistanud, sest need on pikalt ette teada ja võimaldavad tänu sellele etteplaneerimist. Põhiliselt muidugi veedab Eva-Lotta sel ajal kvaliteetaega oma toreda isaga aga mitmel korral on ka vanavanemate abi vaja läinud. Siiani olen puudunud ainult paarist loengust, ülejäänud kordadel oleme ikka mingi logistilise plaani suutnud välja mõelda. Eriti hea on kogu asja juures muidugi see, et elan Tallinna Ülikoolist umbes 500m kaugusel ja autoga jõuab ka pooletunnise vahetunni jooksul kodus last söötmas ära käia.

Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et mul on mingi paralleelne _oma asi_, millele kõige koduse kõrval peab tähelepanu pöörama. Ma tunnen, et pole ennast ja oma arengut lapse kõrval kuskile kaotanud ja samas ei ole ka laps absoluutselt millestki pidanud ilma jääma. Rõõmus ja ennastteostav ema on kindlasti ka tema jaoks mõnusam kui koduseinte vahele mandunud mamma. Ma tean, et kõigil ei olegi vaja ennast kodust väljaspool tõestada, kuid minu jaoks on see väga oluline. Lisaks mulle väga-väga meeldib see eriala mille valisin. Ja kui te kohtudes küsite minult, kuidas mul läheb, siis ma tõesti ei räägi ainult sellest kuidas laps on viimasel ajal arenenud ja mida teha oskab :)

Isadepäevaks

2010-11-14T19:16:00.000+11:00

Tõeliselt head isa saab alati usaldada, ta ei sea oma huvisid perekonnas esikohale. Hea isa armastab oma lapsi ja ei vea neid alt. Temaga on mõnus ja turvaline, soe ja sõbralik. Temaga saab nalja ja temalt võib palju õppida. Ta on kannatlik, annab endast parima, et teha asju hästi ja õigesti. Teda saab eeskujuks pidada ja ta on autoriteet.

Tõeline isa on päriselt selline, ilma pingutamata, teda ei pea välja mõtlema.

Ühe naise jaoks on kõige suurem õnn leida oma lastele selline isa. Mina olen ta leidnud. Head isadepäeva, kallis Kristjan!

Must-valge pidu

2010-10-24T20:01:00.003+11:00

Varem ei ole mu sünnipäevapeol lund sadanud. Lisaks veel äike ja torm mere kohal. Igatahes tehtud - parem hilja kui mitte kunagi ;)

Kuidas ma teda ootasin

2010-10-19T03:13:00.008+11:00

Aasta on möödas ajast kui täna kolmekuuseks saanud Jubin minu sees kasvama hakkas. Mõned hetked sellest ajast. Tahaks neid kunagi mäletada.

Juba mitu päeva tundsin ennast kummaliselt. Seest justkui keeras ja üleüldse oli imelik. Pakkisin just järgmiseks Luxembourgi sõiduks asju kui otsustasin igaks juhuks ka rasedustesti kotti pista. Kui nüüd homseks see tunne üle ei lähe, siis läheb käiku, otsustasin. Kristjanile veel midagi ei öelnud, sest milleks tekitada mõtteid sealt kus veel fakte ei ole. Meestele on ju fakte vaja. Mulle endale ka, muide. Pole suurem asi heietaja ja mõttekeerutaja nagu suurem osa naisi.

Igatahes. Seal Sofiteli sviidis järgmisel hommikul need kaks triipu tekkisid. Sellel teisel läks küll nii kaua aega, et jõudsin CNNi business review lõpuni vaadata ja oleks selle valge pulga peaaegu prügikasti visanud. Aga siiski midagi seal oli ja vaikselt muutus aina tumedamaks ja konkreetsemaks. Ja nii ongi... istusin voodile maha. Huhh. Vaatasin peeglisse ja naeratasin.

Esimene mõte oli - ma pean siin veel KÜMME päeva olema enne kui koju saan! Sel hetkel ma teadsin, et kui raske see ka pole, telefoni teel ma seda uudist Kristjanile teatama ei hakka. Ma lihtsalt pean teda sel hetkel päriselt nägema.

Õhtul läksime töökaaslastega välja tähistama. Üks suur sündmus meie firmas oli jälle kinnitust saanud ja nagu ikka tuli sellele väärikat tähelepanu pöörata. Ma teadsin, et mitte mingil moel ei ole võimalik, et keegi minu olekust midagi välja lugeda saaks kui ma ise selleks põhjust ei anna. Ikkagi tundsin ennast väga ebakindlalt. Alkoholi mittejoomine on ju äärmiselt kahtlane. Üritasingi kuidagi mittekahtlustäratavalt käituda ja käisin salaja baari juures ise endale juua ostmas. Valasin kiiresti alkoholivaba õlle klaasi ja üritasin kuidagi seltskonda sulanduda. Õhtusöögil õnnestus mul siiski ülemuseülemusele veiniklaasi mittetühjenemisega silma jääda, kuid otseseid järeldusi keegi ei teinud. Ma küll ei tea muidugi mida ja kas seljataga räägiti aga püüdsin ennast lohutada mõttega, et tavaliselt on inimestel piisavalt kõvasti tegemist iseenda väljanägemise ja cool olemise üle muretsemisega. Luxembourgi baarides ja restoranides lubatud suitsetamine keeras mul olemise küll nii kehvaks, et kauaks sinna koosviibimisele ei jäänudki. Kolleegide ümmargustele silmadele vaatamata lahkusin esimesena ja kõndisin hotelli.

Järgmisel päeval kõndisin läbi vihma kontorist hotelli poole ja mõtlesin terve tee kuidas minu ema täpselt kolmkümmend aastat tagasi sai teada, et saab suvel lapse. Minu.

Ma ei suutnud oma mõtetega üksi olla ja otsustasin helistada Carolale, mu kallile onutütrele Itaalias. Ostsin 20 euro eest 24-tunnise interneti ja rääkisin ja rääkisin. See aitas vähemalt veidi vähendada mu plahvatama hakkavat pead. Sellisel ajal üksi olla ja mitte saada seda oma armsale mehele rääkida oli väga... väga raske.

Jõudsin koju hilja öösel ja nagu alati oli Kristjan mul lennujaamas vastas. Pidasin veel veidi vastu, kuid kodus diivanile istudes teatasingi talle: "Musi... me saame lapse." Ma ei ole teda kunagi õnnelikumana näinud. Istusime koos, pisarad silmas.

Nägin teda ultraheliekraanil. Väikest mulli, kes oli alles mõne millimeetri pikkune. Aga ta süda tuksus! Ma ei suutnud seda uskuda.

Ultrahelipilti nähes küsis Kristjan: "See jubin ongi või?!" Nii jäigi ta meie jaoks Jubinaks. Siiamaani kutsume teda mõnikord Jupsiks.

Meie pulmareis Dominikaani oli ülitore, kuid minu pideva pahaoleku pärast kindlasti veidi seiklustevaesem kui muidu oleks olnud. All-inclusive paketi põhilisi võlusid pidi kasutama Kristjan üksi. Mina proovisin lihtsalt süüa. Söömine aitas südamepahaduse vastu päris kenasti. Päevitusriietes oli täitsa meeldiv olla - rinnad olid juba kaks numbrit juurde võtnud aga kõht veel mitte ;)

Jõululaupäeval reisilt tagasijõudes teatasime ka oma vanematele.

Järgmise Luxembourgi-reisi ajal otsustasin ka ülemusele rääkida, sest järgmisel korral oleks ta juba ise aru saanud. Samal päeval tuli minu juurde aga hoopis omakorda tema ülemus ja kutsus mind vestlema. Teatas, et tahaks mulle uut põnevat positsiooni pakkuda. Mina teatasin vastukaaluks oma uudise. Pole vist mõtet mainida, et need pakutud väljakutsed jäid minu poolt vastu võtmata. Üldse pole kahju, kuigi sel hetkel natuke oli.

Firma aastakoosolekul Prahas avastasin, et mu vöökoht ei paindu enam ja ma ei saa üldse tantsida. Kohmakas ja suur tunne oli, kuigi kõht oli alles äsja veidi paisuma hakanud. Esimest korda sain aru, et mind ei vaata naisena nüüd enam pikka aega ükski võõras mees.

Käisime koos veel mitu korda lendamas ja kokku tõusis jubin minuga koos õhku ja maandus üle kolmekümne korra. Tegin nalja, et äkki tuleb temast lendur. Eks paistab.

Loote anatoomia uuringule tuli Kristjan kaasa. Vaatasime koos kuidas siseelundid ja muud osad üle loeti ning sobilikuks kinnitati. Kristjan ütles, et tunne oli hullem kui eksamil. Saime ka teada, et meie laps on tüdruk. See oli kummaline, sest olime varem juba mõlemad korra suvalisel hetkel kogemata öelnud tema kohta "tütar", kuigi meil polnud mingeid erisoove või ennustusi seoses tema sooga. Jälle mingi seletamatu asi, mida ma ju tegelikult ei usu. Eriti kui keegi teine selliseid lugusid räägib.

Ma ei suutnud kannatada arsti juures käimist. Kuigi jubina nägemine ultraheliekraanil kaalus kõik need mölinad kiire kaalutõusu teemal ja vastikud testid üles. Iga korraga muutus asi mulle ebameeldivamaks, hakkasin lõpuks kaalu paar kilo väiksemaks valetama, et vähem riielda saada. Ma TÕESTI ei söönud palju või ebatervislikult. Mul isegi tekkis ebameeldivus magusa suhtes ja seda ei tahtnud ma enam üldse. Lihtsalt keha arvas, et iga suust sissepistetud tükikese peaks jubina tarvis tallele panema.

Pidevalt kobamaks ja suuremaks saamine oli mulle kui üldiselt vastupidavale ja tugevale inimesele väga raske. Ma ei suutnud minna mingisse rasedatele mõeldud võimlemisse sest minu jaoks ei tähenda trenn basseinis kummist lillekestega väntamist. Kuigi ma andsin sellele võimaluse, tekkis pigem ebameeldiv kui tore tunne. Otsustasin käia jalutamas aga ka see oli kahtlaselt vaevaline. Müttasime Kristjaniga lumes aga vähegi kiirema tempo peale hakkas keha protesteerima. Vastik.

Naljakas oli veel see, et kuna ma pidin tualetti külastama vähemalt 4-6x öö jooksul, arenes mul välja võime seda praktiliselt magades teha. Samas suutsin ma õige tee voodist vannituppa leida ainult kodust oma voodist alustades. Nii avastasingi ennast ükskord öösel hotelli riidekappi tungimas (õnneks seal olid riiulid ees) ja mitu korda jooksin kuskil mujal magades lihtsalt vastu seina. Suurim hirm oli, et väljun magades kogemata oma hotellitoa uksest ja leian ennast alasti koridorist, uks seljataga sneprisse klõpsatamas.

Vahepeal plaanisin endale lasta T-särgile trükkida:

Tüdruk
23. juuli
Ei ole veel nime välja valinud

Nagu Tais müüdi särke kirjaga: "I dont need a suit, massage or a tuk-tuk!" Tundus nagu blokeeriks mu kõht kõik teised teemad maailmas.

Töölt koju jäädes arvasin, et nüüd on tohutult aega kõigega tegeleda. Natuke nagu oli ka ja leidsin energiat seitsmendal kuul kõvasti maal võsa raiuda ja muid maatöid teha. Muidugi vallandas see perekonna naistes suuremahulise paanitsemise aga suutsin argumenteerida lausetega nagu: "Ega ma haige ei ole!" ja "Ma teen rahulikult, ei tõsta midagi ja kohe kui ära väsin, jätan järele." Mis oli ka tõsi. Hea oli ennast natukenegi kasulikuna tunda. Mul tõesti oli seda vaja.

Tahaks mõelda, et peast rasedaks väga ei läinud kuigi mingil määral ikka. Kui nüüd nii võtta siis hakkasid osad üsna väiksed asjad kõvasti ärritama. Eriti igasugune ohkimine ja MURETSEMINE minu pärast. Muidugi ma ei ole raseduse lõpufaasis oma tippvormis aga samas ei ole ma ka suremas haige ja mulle ei pea pidevalt kaastundliku pilguga otsa vaatama. Ma üleüldiselt ei kannata mingisugust vingumist ja põhjuseta ohkimist, siis nüüd võimendus see tunne veel eriti. Õnneks aitas Kristjan ärakuulamise ja oma tavapärase sündmuste ratsionaliseerimisega palju. Nii et saime kahepeale nendest teemadest enam-vähem jagu. Põhiline argument oli, et oota ainult natukene veel ja varsti on kogu tähelepanu lapse peal ;)

Tähtaega 23ndal juulil ei uskunud ma algusest peale. Olin täiesti kindel, et see juhtub nädal või paar varem. Lootsin ainult, et see ei juhtu enne 13ndat (kui oli mu magistriõppe eksami päev). Järgmine mõte oli, et ka 17nda võiks veel ühes tükis üle elada, et oma 30.a. juubel ära pidada.

Loomulikult oli suvine palavus üks raskemaid katsumusi kogu selle protsessi juures. Vaatasin ilmateadet alati värinaga, et kas tuleb järjekordne nädal +30C. Tõepoolest, absoluutselt igas teises olukorras oleksin sellise imelise suve üle väga õnnelik olnud aga puhvis palavusse sureva vaalana ei suutnud ma sellest erilist rõõmu tunda.

Üks päev enne oma sünnipäeva hakkasin kõhus midagi imelikku tundma, aga ei pööranud sellele väga tähelepanu. Sünnipäeva päeval vedelesime veel Pärnu rannas, käisime meres ujumas ja tegime õhtuks plaane. Nendel polnud küll saatust teoks saada, sest pärastlõunal läks olemine juba eriti imelikuks. Kristjan magas teises toas kui mina järsku otsustasin, et peaks hakkama siiski Tallinna poole liikuma. Hakkasin vaikselt asju kokku panema kui ühel hetkel Kristjan tegi ukse lahti ja küsis: "Mis toimub? Sa pole mitu kuud nii kiiresti liigutanud?" Enda meelest liikusin küll vaikselt ja rahulikult mööda tuba ja pakkisin asju.

Kui veel poolel teel Pärnust Tallinnasse arvasin, et jõuame veel rahulikult koju minna ja oodata, siis linna sissesõites sai selgeks, et minek tuleb ikka otse haiglasse. Jõudsime kohale pool kaheksa õhtul ja peale väikest kontrolli lükati mulle hiiglaslik haiglaöösärk selga ning öeldi, et hakkame aga pihta. Kristjani silmis oli küll väike segadus kui mind võõrastes riietes nägi aga eks ta sai ka kohe aru, et nüüd ongi.

Ma edasist ei hakka detailselt kirjeldama aga peaks ütlema, et mind häirib üpris tõsiselt kui telekas või meedias kirjeldatakse sünnitust kui midagi sellist mis kestab natuke aega ja on natuke valus ja tuleb lihtsalt veidi pingutada. Eks see sõltub muidugi inimesest aga no minu jaoks oli see midagi sellist mida võisid keskajal tunda need patused keda hobuste vahel neljaks rebiti. Ja samal ajal veel bensuga üle valati ja põlema pandi. Okei, keskajal polnud bensiini aga no mõte jääb samaks. Ühesõnaga. See on jube, väga-väga jube. Ja see, kui mu laps kõhule pandi ei tekitanud mingit maagilist univesumikokkujooksvat tunnet nagu superemad kirjeldavad. Ma lihtsalt mõtlesin, et ta on nii soe ja libe ja kui ma teda selja pealt silitasin, siis ta krudises.

Igatahes... on mul praegu maailma armas tütar (ilmselt arvaks ma, et ta on tohutult armas ka siis, kui ta ahvi või konna nägu oleks) aga kogu see teekond tema saamiseni ei olnud sugugi lihtne ja ma ei arva nagu oleks rasedus mingi fantastiline olek. Miks peaks keegi ennast suurepäraselt tundma kui keegi pidevalt trambib põie otsas, mitte midagi selga ega jalga ei lähe, autost väljasaamine ja voodis küljekeeramine on tõsiselt raske füüsiline pingutus ja üleüldse on tunne nagu su keha pole enam sinu teenistuses vaid oled lihtsalt käte ja paistes jalgadega inkubaator? Aga igatahes palju õnne naistele, kes ennast sel ajal suurepäraselt tunnevad - te olete kas väga õnnelikud või lihtsalt suurepärased valetajad.

Sellele vaatamata kavatsen ma kunagi uuesti selle teekonna ette võtta, et Eva-Lottal oleks kedagi kiusata ja minul oleks veel keegi kelle jaoks ma olen terve maailm. Või siis pool. Kuni teismeliseks saamiseni muidugi, kui minust saab "Hull, kes millestki aru ei saa ja terve ta elu ära rikub!" ;)

Õnneks on mul mu kalju ja partner ja maailma parim mees, tänu kellele oli see lugu kindlasti palju kergem. Ja nüüd on mul maailma parim perekond. Muahh, mu kallid!

Teise mätta otsas

2010-09-25T05:05:00.002+10:00

Jälle pikem vaikus eetris olnud, sest kõik suuremad sündmused elus tahaks nagu rohkem koduseinte vahele jääda. Eks arvan ja tunnen, et lapse ootamine ja tema saamine on piisavalt isiklikud teemad, et ei tahaks neid siia internetiavarusse igaveseks ajaks rippuma saata aga nii üldiselt asjast võib ju. No ja üleüldse ei ole mul mingit ambitsiooni saada järjekordseks kaka-blogijaks, kes igal hommikul maailmale raporteerib kui lahti ta lapse kõht parasjagu on või kumb nibu valutab vms.

Kui ühel mingil talvepäeval tööl mitmendat kuud lapseootel olles vana klassivennaga MSNis rääkima sattusin ja tallegi uudist teatasin, vastas ta: "Ahsoo... ja mina arvasin, et sulle ei meeldi lapsed." Ega ma ei salgagi, et mul ei olnud tõesti lastest sooja ega külma. Kuni õige ajani. Kuni tundeni, et nüüd on mu elu ja ma ise ja kõik muu ka selleks küps. Nüüd on ta oodatud ja saab kindlasti hullupööra hästi hoolitsetud ja armastatud mõlema vanema poolt, kes kordagi ei tunne nagu nad oleksid pidanud lapse pärast millestki loobuma või miskit olulist tegemata jätma. Lihtsalt, ma sain valmis.

Olen siin vaikselt omaette arutlenud, et kui palju on mu mõtted lastest viimase aastaga muutunud. Ikka hullupööra palju. Loomulikult poleks ma arvanud, et nad kunagi ei muutu kui ma ise lapsevanemaks saan, aga täpset suunda ja ulatust ei osanud küll ette arvata. Vist mõistan nüüd paremini neid inimesi, kes oma lapsest totakvaimustusse satuvad ja noh... üleüldse... igasugust kanastumist mõistan ka palju paremini. Kuigi iseenda puhul püüan seda teadlikult kontrollida. Okei, mul totaalset kanastumispotentsiaali ei ole vist kunagi olnud aga sellegipoolest - mu elu koosneb praegu suurest osas just lapse-teemast. Aga, ma ei saa eeldada, et mu sõbrad lõputult mingist naeratama hakkamisest jms majandusest kuulda tahavad. Ajaloos olen ka paar korda seda teemat kritiseerinud. Eks püüan nüüd oma sõnu ise meelde tuletada ja ennast korraks sinna mittelapsevanema mätta otsa tagasi mõelda.

Tahtsingi vist veidi oma sõnu süüa või vähemalt tunnistada, et kogu lapsemajandus lihtsalt hakkabki pähe, ka kõige tugevamatele meist ja see on täiesti loomulik. Looduse värk noh, selle vastu ei saa. Armastus oma lapse vastu on midagi kõikvõimast ja see tunne, et enne olite paar aga nüüd olete pere viib õnnetunde veel järgmisele levelile mille olemasolust enne teadlikki polnud.

Sellised mõtted siis ja vabandused kõigile kanadele ;)

Triin, pool-kana

Esimene koolipäev

2010-09-03T05:39:00.005+10:00

Olin juba aastaid heietanud mõtet, et lapsega koju jäädes peaks aju värskemana hoidmiseks miskit ehk õppima. Finants on küll minu igapäevane ala, kuid selles enese täiendamist ma eriti ahvatlevaks ei pidanud. Selles teemas õpin natuke iga päev tööl juurde ja kuigi ma ei tea kaugeltki kõike, ei ole see ka minu eesmärk. Tean piisavalt, et teha oma tööd hästi. Teiseks ei ole ma ennast kunagi täisreaalinimesena tundnud. Finantsala olen endale pigem külge aretanud kui et selle poole tõelist südame kutset tundnud. Lihtsalt üks asjalik, vajalik ja mõttekas eriala mida saan surmani paljudes valdkondades praktiliselt ära kasutada.

Puudust olen viimastel aastatel tundnud hoopis pehmematest väärtustest ja oskustest. Nii jäigi pilk aina enam peale strateegilise juhtimise ja psühholoogiaga seotud aladele millest hea meelega rohkem teaksin. Ka tundus kuidagi loogiline ja tervikut täiendav selle teema külge pookimine oma arvudemaailmale. Päris psühholoogia tundus kuidagi liiga karm (ja mul pole nagunii selleks ka eeldusharidust), juhtimisega seotud programme lugedes ka ei tekkinud nagu seda päris klikki. Aga igatahes - long story short - kui kevadel nägin Tallinna Ülikooli Organisatsioonikäitumise eriala õppekava, tekkis kohe tunne, et see ongi see.

Juuli alguses lootsin ainult, et Jubin enne 13ndat sündima ei hakkaks ja jõuaksin oma sisseastumiseksamid ära sooritada. Kirjalikul eksamil käies ei mahtunud ma oma hiigelkõhuga korralikult auditooriumi klapplaua taha istumagi. Kuidagi kööbakalt ma selle ära tegin, ise kõrvalpingilt upitades ja kuidagi külje peale kirjutades. Vestlusel pidin samuti vastama igati loogilistele küsimustele oma ajaplaneerimise ideede suhtes väikese lapse kõrvalt koolis käies. Muingeid illusioone ma ei loo ja eks see mõnevõrra keeruline saab olema, kuid kõik on läbi mõeldud ja ma leian, et mähkmelaadungite kõrvalt aeg-ajalt välja saamine on mu vaimsele tervisele ainult kasuks. Igatahes mu taotlus aktsepteeriti ja eile oli esimene koolipäev :)

Klapplaua taha mahtusin nüüd edukalt ära ja mida rohkem ma oma õppeainetest kuulsin seda suurema õhinaga loenguid ootan. Meie grupp koosneb 35st inimesest, kellele lisandub veel kolm korda kümmekond õpilast spetsialiseerumisrühmadest (organisatsioonikäitumist on võimalik õppida ka keskendumisega militaar-, meditsiini- ja loovmeeskondadele). Kogu sellest hulgast umbes pooled on ülekolmekümnesed ja teine osa alla selle ning suure rõhuga naistele (kõigis gruppides kokku oli vist viis meest). Kuigi Eesti on väike, ühtegi tuttavat nime ma ei kuulnud. Aga ongi põnev - paljudest eri valdkondadest kokku pandud inimesed esindavad tervet vikerkaart arvamusi ja kogemusi millest kindlasti on palju õppida.

Ma ise küll jäin ühele kenale blondile neiule silma, kes peale loengut küsis, kas ma olen see Triin, kes Triinu Logbooki blogi kirjutab. Tundsin, kuidas selle tähelepanuavalduse peale näost punaseks värvusin ja hästi sõnu ei osanud leida. Naljakas on võõraste poolt ära tuntud saada ja kuna seda juhtub piisavalt harva, siis ei suuda ma ka kunagi oma kohmetust varjata. Hästi tore oli igatahes kuulda, et ta oli meie suurest reisist innustust saanud ja ise samamoodi mööda maailma rändamas käinud. Sellistel puhkudel tunnen kuidas mu blogil on ka mingi muu mõte kui lihtsalt enda jaoks arhiveerimise funktsioon.

Igatahes ootan juba laupäeva ja esimesi erialaseid loenguid. Eks siis paistab, kuidas mul läheb. Kristjanile antud lubadust pean igatahes pidama ja kui ei tule maavärisemist või maailmalõppu, siis pean oma ette võetud koolitee lõpuni käima. Ei mingeid vabandusi.

Kaksteist ratast on rohkem kui kaheksa

2010-08-16T06:03:00.003+10:00

Tegin Viimsi rullirajal väikse testi käruga uisutada. Eks ta aeglasem on kui ilma aga samas lihtsam kui ette kujutasin. Käru planeerisin juba ostes sellise, millel saab vajadusel kõikeläbivad suured esirattad väiksemate manööverdamisvõimeliste vastu vahetada ja millel käepideme juures ka käsipidur on. Mõlemad funktsioonid tunduvad ennast kenasti õigustavat.

Kõige suurem kõhklus sellise rullitamise juures oli mul see, et kujutlesin ennast kogemata uiskudega vankri tagumistesse ratastesse sõitvat, kuid tegelikult jäi sõites uisuninade ja kärurataste vahele korralik 30-sentimeetrine vahe. Täiesti piisav varu ka mittestandartsete liigutuste ohutuks tegemiseks.

Tegin ka ilma käruta ühe tiiru. Ei mäletanudki, et uiskudega sõites nii kiiresti tuul kõrvus vuhiseb. Ja muidugi ei kujutanud ette, et see oskus pea mingit meeldetuletamisaega ei nõua.

Nüüd tuleb ainult valida sobiv aeg ja kohad, mis teisi rattateel liiklejaid ei segaks (piisavalt lai tee ja vähe sõitjaid/jooksjaid) ning saamegi Kristjaniga koos sporti teha. Või siis õigemini kõik kolmekesi koos :)

Jooksmas käisin täna jälle veidi pikemal tiirul. Mõnus mõnus!

Esimene jooks peale... khmm... kaheksat (?) kuud

2010-08-13T05:09:00.002+10:00

Ma arvan, et oma viimased jooksusammud tegin eelmise aasta novembris Luxembourgis squashi mängides. Kus mul sellest teist kuud lapseootel olles totaalselt paha hakkas ja ma otsustasin mõneks ajaks spordiga pausi pidada.

Vahepeal kevade kandis proovisin ka vastavas rühmas vesivõimlemas käia aga see õnnestus mul vist täpselt kaks korda. Ma lihtsalt ei suutnud ennast samastada nende veel hüplevate pallikestega kes raskuseks rõõmsanäoliste kummilillekestega vehkisid. Ohjah, ma tean väga hästi, et oli täpselt samasugune pallike ja pole mul tuututada midagi aga siiski... see polnud minu jaoks. Võtsin hoopis maal vanaema juures ette uue võrkaia jaoks sihtide rajamise tihedasse võsasse ja veetsin oma seitsmenda raseduskuu põõsaid raiudes ja puid langetades. Noh, selliseid väiksemapoolseid puid ikka, mitte põlistammesid.

Eriti keeruline oli mul oma kehast midagi arvata viimased paar kuud kui isegi autost väljaronimine või maast millegi ülestõstmine tundus tohutu pingutusena. Vaatasin pardi kombel pargis vaarudes kadeda pilguga möödavuhisevaid rattureid, rulluisutajaid ja jooksjaid. Lohutasin ennast, et juuli lõpu poole saabuva finaali järel saab selles osas kõik ainult paremuse poole minna.

Aga täna! Ma käisin jooksmas! Uahh, see oli täpselt nii raske ja samas nii äge kui ma olin unistanud. Kolm ja pool nädalat on mu keha elu suurimast katsumusest taastunud ja nüüd ma tundsin, et on aeg proovida mida ta veidikesest spordist arvab. Vaatamata mõnedele... noh... päris mitmetele lisakilodele, mis ole veel jõudnud ära haihtuda ja veel paarile kehaosale, mis on saavutanud hiiglamõõtmed ning mida pean nüüd kaasas vedama, oli see kogemus lihtsalt vaimustav :)

Täitsin kõik oma seatud eesmärgid:
1. joosta vähemalt 20 minutit (tuli ca 25);
2. terve aja _joosta_ mitte kõndida;
3. hoida pulss normaasel tasemel;
4. jälgida kogu aeg oma kehahoiakut ja iga väiksemagi kahtluse/probleemi korral seda arvesse võtta

Maru. Nüüd võiks öösel magada ka saada, oleks täitsa kordaläinud päev ;)

Lubage esitleda - Eva-Lotta ;)

2010-07-21T17:08:00.001+10:00

Pika puhkuse kick-off Toskaanas

2010-05-17T16:31:00.009+10:00

Kuigi kõhklesin selle mõtte juures veidi, sai soov Carolat näha ja oma pikale puhkusele teise keskkonda saamisega üks korralik algus teha üle kergest kartusest lapseootuse viimases kolmandikus lendama minna. Kui leidsin sobivad piletid mis tõotasid väga lühikeste ümberistumistega ja mugaval ajal (pärastlõunal) lennata, siis ei suutnud ma otsustamist enam edasi lükata.

Kuigi TLL-FRA lend hilines pooltunnikese, ei rikkunud see kuidagi minu plaane, sest ka FRA-FLR lennu taga tablool seisis Frankfurti kohalejõudes märge: delayed. Väga kaua õnneks ootama ei pidanud, kuid lennukisse jõudes ja hilinemise kohta kapteni selgitusi kuuldes käis siiski kerge jõnks läbi - technical problem. Nojah... mis seal ikka. Tuleb ette. Kokkuvõttes maandusin Firenzesse tunnike hiljem kui plaanitud. Õnneks oli Carola jaksanud mind ära oodata ja saime üksteist väsinute aga õnnelikena kirgliselt emmata.

Üldiselt ei olnud mul seekord suurt plaani Itaaliat avastada vaid pigem Carolaga tundide viisi juttu rääkida, head süüa süüa ja niisama kuskil päikese käes kõht püsti ajada. Mõned väljasõidud siiski tegime ja kuna Carola on vahepeal omandanud autosõiduoskuse ja sellega kaasnevad load, oli see seekord veelgi mugavam kui varasematel kordadel. Kuigi ta pidevalt kergelt muretses oma võimete üle, hindan ma tema oskusi Itaalia teedel ja liikluses sõita paremaks kui suurel enamusel eesti staazikatest autojuhtidest, kes lõunamaiste manöövritega harjunud pole ja arvestada ei oska. Igatahes väga tubli tüdruk ja mul polnud mingit probleemi ennast tema kätte usaldada.
Ilmaprognoos tegi küll veidi murelikuks, sest eelmisel päeval enne ärasõitu lubas Firenze kandis kallavat vihma läbi terve nädala. tegelikkus polnud pooltki nii hull ja sai ainult meeldivalt üllatuda. Ühel pärastlõunal õnnestus isegi basseini ääres vedelemas käia. Seda küll ainult veerandtunnikeseks. Kui päike pilvede taga läks, ronisime käbedalt kaitsvate seinte varju tagasi aga 30-kraadises mineraalvees oli ka veidi jahedama õhuga mõnus vedeleda. Kohe nii mõnus oli seal spaas chillida, et jäime paariks tunniks oma lamamistoolidele magama.

Ühel päeval ma kasutasin süüdimatult ära Carola giidieriala ja palusin tal endale kuskil tuuri teha. Käisime Medicite (Palazzo Medici Riccardi) palees, kus kuulsin pikalt-laialt nende ajaloo kohta. Ikka väga vinge on käia muuseumites või ajaloolistel tänavatel kui keegi oskab asjast rohkem rääkida. Ma alati lausa ahmin sisse seda infot mida Carola mulle jutustab. Igatahes, kui keegi otsib oma grupile eesti- (või vene-, inglise-, saksa-, itaalia)keelset giidi Firenzes, kes on lihtsalt supertore ja andekas, siis andke märku ;)

Loomulikult on alati hästi armas ja tore käia Carola elukaaslase Ale restoranis Egisto Bros, sest selle personalis on viimaste aastate jooksul toimunud vaid väikesed muudatused ning suuremat osa teenindajaid-kokki tunnen juba ammusest ajast. Teeninduskultuuri ja -elukutse kardinaalsetest erinevustest Eestiga võiks kirjutama jäädagi aga seal on see tõepoolest elustiil ja restorani personal on kõigile perekond.

Kõige mõnusam oli ikkagi Carolaga pikalt ja laialt maailma asju lahata. Tundide viisi erinevatel teemadel. Tema on minu jaoks ka üks inimene, kellega koosolemisest pole suutnud veel ära tüdineda, ükskõik kui palju aega koos veedame. Me ilmselt oleme ikka nii ühel lainel. Mõnikord on mul kahju, et ta minust nii kaugel elab, kuid samas on jällenägemisrõõm alati väga suur ja arutatavaid asju nii palju. Lisaks on Toskaana üks kauneimaid paiku maailmas nii et sinnasõitmiseks pole palju põhjuseid vajagi.

Aeg lendas üsna kiiresti ja paar päeva oleks küll hea meelega veel seal veetnud, kuid liiga pikaks ei taha ju teiste igapäevaseid toimetusi sassi lööma jääda ;) Seda enam, et juuli lõpuks peaks Carola ka Eestisse tulema. Kerge kodu- ja kristjaniigatsus oli ka muidugi juba peale hakanud tulema. Kojusõit Firenzest võttis küll umbes neli korda kauem aega kui planeeritud aga see on juba täitsa eraldi teema, millest võiks omaette postituse kirjutada.

Muahh ja suur kallistus Carolale, mu kallile õele ja maailma parimale cuginale!

Paar pilti sellest kevadest

2010-05-05T18:07:00.012+10:00

Väikeste vendadega Jägala joal.Varsti polegi enam nii väikesed, arvatavasti paari lähima aasta jooksulviskavad minust pikkuses mööda.

Valaste juga, mis talvega jääst õõnsaks koonuseks arenenud. Teel Toilast maukimast tagasi.

Viimane õhtu Luxembourgis. Osa õhtu jooksul läbi käinud töökaaslastest. Esimene kord sel aastal väliterrassil drink võtta.

Maal vanaema juures võsa katkumas. Teeme ruumi aiale, mis peaks pullikarjad ja metsloomad koduõuest eemal hoidma.

Sinililled. Kõik kohad olid neid täis.

Toiduakadeemia laud sööjaid-kokki ootamas. Väga lahe teambuilding-üritus finantstiimiga mu viimasel nädalal.

Uus mina - Shauna USAst. Esialgu vähemalt väga rõõmsa näoga ;)

Valge śokolaadi-jogurti-vahukoore-piparmündi kreem Vana Tallinnaga flambeeritud kirssidega. Ise tegime. Oivaline.

Viimane päev. Tordiga ja puha. Papud tordil roosad...

...nagu lilledki.

Kevadega tuleb blogimiskriis

2010-04-27T20:04:00.003+10:00

Uus kevad, uus blogimiskriis :) Sarnaselt eelmise aastaga, kui kevade sisustas pulmade ettevalmistamine, on mu elus toimumas tohutult palju, kuid kõik see hunnik sündmusi ja emotsioone on niivõrd isiklikud, et neid kogu maailmaga jagada ei soovi. Teised mitteniiisiklikud asjad tunduvad kirjapanemiseks piisavalt väheolulised. Rasked valikud, kerge kriis, noh ;)

Siiski-siiski endale mäletamiseks tahaks jätta mõned märksõnad. Hetkel töötan viimast nädalat enne pikka puhkust.

Hullupööra tahaks veel rohkem õues olla kui viimastel nädalatel olen saanud. Nüüd peaks aega selle jaoks kõvasti juurde tulema.

Tahaks raamatuid lugeda ja suvalistel hetkedel magada.

Tahaks ennast Pärnus päikese käes terrassil võrkkiike unustada.

Korterit tahaks sisustada. Kuid see pole veel kindel, millist.

Järgmisel neljapäeval lähen ajan mõneks päevaks kõhu püsti ja hambad laiali onutütre juures. Mõnikord olen ma päris rõõmus, et ta ennast Firenze lähedal on sisse seadnud mitte kuskil Lasnamäel näiteks. Selleks aastaks jääb see vist viimaseks reisiks. Vähemalt lennureise pole küll rohkem ette näha. Või noh... kes seda ikka nii täpselt teab kuidas asjad kujunevad ;) Ehk on aasta lõpu poole selline tuhin sees, et jälle kuskilepoole minema peab.

Tahaks vanaemaga juttu rääkida, porgandeid ja herneid külvata.

Ja seda ma kõike ka saan (sun)!

Tööreisimise pikk paus käes

2010-04-13T18:26:00.003+10:00

Viimane kord Luxis oli tore. Mõnda inimest vaadates oli täitsa meeldiv tunne, et teda nüüd pikalt enam ei näe ja mõnega oli jälle vastupidi. Nagu ikka. Mõned asjad on aga sellised, mida kindlasti hakkan omaette igatsema.

Mari-Liisil külas käimine on kindlasti üks nendest. Eks olime mõlemad teineteise jaoks nagu tükk kodu ja need õhtud Mari tehtud heade roogade, klaasi veini ja pisarateni naermisega jäävad kindlasti meelde kui ühed mõnusamad Luxis oldud aja jooksul. Mari on mind alati ennast imetlema pannud oma tohutu töökuse ja pürgimisega pidevalt parema poole, aina järgmisele levelile, sealjuures säilitades mõnusalt lapseliku huumorimeele ja lõbus-iroonilise suhtumise paljudesse elu mõttetustesse. Rääkimata muidugi minu jaoks ulmevaldkonda kuuluvast sünkroontõlkija elukutsest. Üks superwoman väiksest Eestist laias maailmas.

Uued sõbrad - Rein ja Pille, kes mind ise kunagi blogi kaudu leidsid. Siiani suhtleme ja peame üksteise eludel blogide-facebooki kaudu silma peal. Kindlasti tekitas palju ühiseid teemasid ka fakt, et suvel vaid kahenädalase vahega oma pulmi pidasime. Tänu nendele sain tuttavaks mõnegi Luxi ja Brüsseli eestlasega ja igatahes loodan, et nad leiavad aega suvel Eestisse tulles ka midagi meiega koos ette võtta. Mul on väga hea meel, et elu selliste toredate laia silmaringiga positiivsete eestlastega kokku viis.

Nädalavahetused Nelliga Brüsselis. Luxist Brüsselisse on rongiga 3 tundi minna ja see võimalus viis mind mitu korda oma esimesele pinginaabrile Nellile külla. Mariga sarnaselt euroametkonna heaks tööd tegev Nelli on minu elus käinud tõusude ja mõõnadega. Aga lapsepõlves sõlmitud sõprussidemetes on midagi, mis kunagi ära ei kao ja nii tunnen ka temaga kohtudes alati nagu oleks alles eile jutu kuskilt pooleli jätnud, et täna seda jätkata. Ilus, tugev, spirituaalne ja emotsionaalne naine pisikesest Eesti külast. Mulle alati väga armas.

Sofitel Grand Ducal hotell. Pärast sihituid ekslemisi mööda erinevaid Luxi hotelle (kokku on neid kindlasti üle kümne, kus sealkandis maganud olen), leidsin lõpuks oma lemmiku. Kuigi asukoht pole tal just ideaalne ja vihmaga sinna jala ei astu, siis oleksin nõus juba selle udupehme pilvevoodi ja täiusliku dushi pärast hoopis kaugemalegi minema.

Sportlikud üritused töökaaslastega ja üksi. Ma ING Maratonist ei taha üldse rääkidagi, sest sel aastal jään sellest ilmselgelt ilma. Veel sain seal tuttavaks squashi ja ragbiga, millest esimene ootab oma taasavastamise järge. Jooksukilomeetreid olen seal samuti kogunud omajagu, nii mõnelgi kuu lõpetamise õhtul kontorist hotelli saades on see vaieldamatult parim lõõgastus. Tööprobleemidest pakatamas pea tahab tühjaksraputamist nii siin Eestis kui kaugemal.

Head söögid heades restoranides. Kahe otsaga asi põhimõtteliselt - kui head süüa tahad, pead korralikku kohta sööma minema ja see pole sugugi igapäevaselt lubatav lõbu. Aga need steigid Bodegas, koogid Basta Cosi's, dringid ZanZenis, macaroonid ja väga-väga hea sushi... Kohvist rääkimata. Luxembourglased oskavad head toitu teha ja neile meeldib seda süüa, mõnuga.

Toredad töökaaslased. Olen tänu neile trippidele paremini tundma saanud paljusid häid inimesi ja mõnedega on kohe lust koos töötada. Ühised õhtusöögid-dringid-väljaskäimised on olnud põnevad ja lõbusad. Mõne töökaaslase kohta olen teada saanud vähem kui tahaks, teise kohta jälle kõvasti rohkem kui vaja oleks.

Aga siiski vaieldamatult parim osa kõigi tööreiside juures on hetk, kui astun lennujaama turvatsoonist välja ja näen seal ootamas oma kallist Kristjanit, kes mu koju oma voodisse viib ja kuulab rahulikult viimaseid reisiseiklusi.

Viimast korda Luxi

2010-04-06T23:26:00.002+10:00

Eks see pealkiri on väikeste mööndustega, sest olen üsna kindel, et pärast mõningast pausi väntan oma elus kindlasti veel sinnakanti. Aga selleks aastaks vähemasti on peale seda viimast paaripäevast peatust Luxembourgiga ühelpool. Nagu vist suurema osa reisimisega...

Lähen annan üle / jätan mõneks ajaks hüvasti / tõmban otsad kokku. Näost-näkku ja excelist-excelisse on seda kindlasti toredam teha kui kaugjuhtimise teel siit Eestist.

Avastasin ennast täna tegemas kõiki täpselt neid samu asju mida pooleteist aasta jooksul alati enne Luxi-sõitu teinud olen - printisin hotelli vautseri, tõmbasin arvutisse viimased osad CSI'd ja Simpsoneid, pakkisin asjad umbes 10 minutiga, sest mõelda pole kohvri komplekteerimisel juba ammu vaja, küsisin kaastöötajatelt üle kas äkki oleks neil tarvis midagi sinna transportida (väike pomm äkki kellelegi...?), pistsin arvutikotti hiire ja kõrvaklapid, kosmeetika päevinäinud minigrippi, pass ja loyal customer kaardid kaasa.

Pean veel meeles pidama, et oma lennujaamast-ostetavate-varude täiendamisega korralikult tegeleksin ja mõned macaroonid (pildil) koju kaasa tooksin :P

Täitsa tore on seda viimast korda teha. Ma ei ole päris kindel, et ma seda veidi taga igatsema ei hakka. Aga samas... kõik mis ees on veel põnevam ja uuem.

Save some trees, National Geographic!

2010-03-22T23:32:00.003+11:00

Kõik sai alguse sellest, et tellisin Kristjanile kingituseks National Geographic'u. Mõnus ja põnev ajakiri, meeldib endalgi lugeda. Tellimus oli tehtud üheks aastaks, algusega jaanuarist 2009. Umbes juulis tuli esimene kiri (siin ja edaspidi posti teel), mis teatas mulle, et su sõbrale tehtud tellimus lõpeb küll alles detsembris, kuid uuenda juba täna ja saad special price for you, my friend.

Ma tõepoolest ei hakanud kohe reageerima ja pool aastat varem tellimust uuendama. Mõne nädala pärast saabus uus kiri, mis oli juba veidi konkreetsem aga veel mitte eriti vihane.

Järgmised kaks kirja ähvardasid juba üsna kurjalt, et kui ma kohe tellimust ei uuenda, siis nad kaebavad mu sõbrale ära, et ma ei hooli temast enam ja ei ole nõus kingitust pikendama. Järgnes veel paar kirja, seekord juba punases ümbrikus ja peal suurelt: LAST REMINDER!!!

Kui ma ikka vedu ei võtnud, siis jäeti umbes novembri paiku mind rahule ja võeti ette Kristjan. Kuna aadress meil endiselt sama, jõudsid need kirjad ka minu kätte. Esimeses kirjas vabandati, et tal on nii hoolimatu sõber kes ei suvatsegi kinketellimust uuendada ja kuna neil on lihtsalt nii kahju, siis pakuvad talle eriti superdiili millega saaks ka uueks aastaks endale fantastilise meelelahutuse ajakirja näol.

Selleks ajaks oli meeldetuletusi kogunenud juba umbes 7-8. Koos ajakirjaga lubati erinevates pakkumistes erinevat nänni kaasa panna, ümbrik alati mõnusalt läikepaberil trükitud reklaami täis.

Ka Kristjan ei avaldanud kohe sekundi pealt vaimustust ning nii hakkas meeldetuletusi sadama peaaegu iga nädal. Aina suuremalt ja punasemalt. Viimase nelja kirja peal juba jälle agressiivne teade: LAST REMINDER.

Eriti naljakaks teeb asja see, et ajakiri ise promob rohkem kui ilmselt ükski teine väljaanne siin maailmas loodusest hoolimist, säästlikkust ja kõike muud mis tohutu reklaamikuhja tootmise ja prügikasti maandumisega kuidgi kokku ei klapi. Ma ei taha teada mitmetele (kümnetele)tuhandetele inimestele neid paberist meeldetuletusi igal kuul saadetakse. Äkki prooviks emaili või muid elektroonilisi kanaleid? Või on neid natuke liiga kerge ignoreerida ja ennast unsubscribe'ida?

Erilised loodusearmastajad küll, maivõi...

A meil siin sooduspakkumine praegu

2010-03-18T21:27:00.003+11:00

Mõtlesin siin ühel sumedal talvehommikul, et maksaks natuke laenu tagasi. Vaatasin veel lepingu üle ja mõtlesin, et ju see mingi suht keeruline projekt on. Teatada kolm kuud ette ja siis kuskile kontorisse minna ja muud sellist. Aga noh, eks tuleb kuskilt peale hakata.

Võtsin siis kätte ja helistasin kõigepealt oma laenuhaldurile: "Tere, ma soovin laenu tagasi maksta. Ma tean, et sellest tuleb kolm kuud varem ette teatada ja tahtsingi uurida, et kuidas see teatamine käib? Kas ma pean mingi kirjaliku sooviavalduse tegema või kuidas?" Selle peale teatas laenuhaldur rõõmsalt, et oi, meil on siin praegu sooduspakkumine - võib nii palju laenu tagastada kui ise soovite ilma mingi etteteatamisajata. Saatke lihtsalt pangateade internetipangast, et millist laenu ja millises summas soovite tagasi maksta.

Nii lihtne see oligi. Pangateade internetist ja järgmisel päeval läks summa lupsti maha, ei mingit lepingu lõpetamise allkirjastamist vms. Tore sooduspakkumine - võid meile tasuta raha tuua, nii palju kui soovid! :D

Lennupilet moemaailma by PWC

2010-03-15T21:13:00.005+11:00

Juba teist korda oli mul au olla kutsutud PWC Naisteklubi üritusele, kus seekord lubati moodi ja kevadet ja kõike muud ägedat trendikat ning seda loomulikult ainult naistele. Eelmisel aastal käisime pildistamas , mis oli samuti väga põnev ja teistsugune, kuid seekord tundus, et korraldusliku professionaalsuse poole pealt oli veel kõva samm ülespoole astutud. Programm oli huvitav, toit hea, midagi venima ei jäänud, suuri mõttepause ei tekkinud ning kõik kutsutud tundsid ennast hästi.

Kutsututele oli antud ka võimalus moenõustaja käe all valitud riietes catwalkil modelliks olla, kuid nagu ma aru sain siis väga suurt tunglemist sinna ei olnud. Lõpuks nõusse saadud daamid oli küll äärmiselt toredad ja kogu publik toetas neid soojalt ja tunnustavalt. Laval demonstreeritud komplektid Zenja Fokini valikul ja presenteerimisel tekitasid publikus küll vastakaid tundeid. Mõned esemed tõesti kohe kutsusid ostma ja proovima, kuid teiste suhtes mul tekkis kahtlus kas ma oskaks seda moekaks pidada kui just stilisti kõrval poleks seda kinnitamas. Eks publiku näol oli tegemist ikkagi valdavas osas üsna konservatiivsete finantsdaamidega, keda kostüümi-triiksärgi juurest kottpükste juurde meelitada on ilmselt üsna võimatu ülesanne.

Zenja ise õhtujuhina vedas ka väga kenasti välja ning oli oma kommentaarides professionaalne ning sõbralik. Mul õnnestus isegi üks loosiauhind koju kaasa viia, kuigi mul kunagi sellistes asjades ei vea. Peaauhinnast ehk personaalsest stiilinõustamisest Zenja poolt jäin küll ilma ;)

Peale moeśõud lauvale tulnud lembelaulik minu silmi küll erutusest särama ei pannud aga mõnigi neiu õitses südantlõhestavate helide peale palju kaunimalt. Ma lihtsalt ei suuda ennast käsu peale pöördesse ajada, eriti sunnitult üliromantilises õhkkonnas. Aga see etteaste ei kestnud liiga kaua ja saime kenasti minna ennast kofeiini ning ülimaitsva magustoiduga turgutama.

Ühesõnaga väga meeldiv õhtu oli ja PWC on äärmiselt armastusväärne, et karmil auditihooajal sellise ürituse korraldamise viitsib ette võtta.

Suts Londonisse ja kuidas ma koju ei saanud

2010-02-17T06:36:00.011+11:00

Esmaspäevane tagasisõit Londonist oli küll umbes nagu porgandi riputamine eesli nina ees. Ühesõnaga mida kaugemale jõudsin seda kaugemale nihkus eesmärk - jõuda koju. Samas läbi koperduste ja viperuste sain järk-järgult ikka pisut lähemale.

Minek pühapäeva õhtul oli hoopis lihtsam. Juba lennujaamas nägin seltskonda töökaaslasi kohvikuäärset lauda blokeerimas ja lennukis silmasin veel nii mõndagi tuttavat nägu. Ühesõnaga tore. Mulle ei meeldi üksi reisida. Kujutlesin ennast juba nendega taksot jagama ja hommikusöögilauas lobisema. See oli siis enne arusaamist, et me ei ööbi samas hotellis.

Olin juba planeerinud lennukis mõnusasti filmi vaadata ja selle ligi kolmetunnise sõidu mõnusalt kergelt üle elada kui avastasin, et olen kõrvaklapid koju jätnud. See oli esimene selletaoline avastus, millele järgnes ülejäänud kahe päeva jooksul veel palju samasuguseid. Vähemalt pass oli kaasas. Arvuti ja hambahari ka. Ülejäänu ongi mõnesmõttes teisejärguline ju. No igatahes tänu sellele esimesele unustamisele sain rohkem osa kõrvalistuvate eesti ärimeeste vestlusest kui soovinud oleksin. Jutu libestamiseks tellisid nad iga natukese aga tagant kaks pudelit viina.

Vahepealne aeg, kuhu mahtus hotellituba Londoni kohta uskumatu normaalsuuruses vannitoaga, restoraniskäik toreda Luxi kolleegiga, meeldiv hommikusöök värskete maasikatega, mõned asised arutelud Londoni kolleegidega ning loomulikult sinnasõitmise peapõhjus - minu poolt läbi viidud ja positiivselt vastu võetud uue protsessi tutvustus-koolitus, ei pakkunud mingeid suuremaid viperusi. Tundus, et võin selle lühitripi täiesti edukaks lugeda. See tunne ei kestnud just väga kaua.

See algas umbes siis, kui Tube'is avastasin, et eelmisel päeval silmini täislaetud telefoniaku on suutnud ennast mingil põhjusel tühjaks tõmmata. Okei, mõtlesin, olin ju Kristjanile teada andnud, et tulen ümberistumisega Stockholmi kaudu ja jõuan 00.20 või midagi sellist. Ehk ei peaks olema probleemi. Väike terminalikontrollimispilk piletile ja sain aru, et midagi on veidi teisiti. Ümberistumine oli hoopis Helsingis. Mingit häiretulukest veel põlema ei hakanud, mis vahet seal lõpuks ikka niiväga on. Kokkulepitud kellaaeg oli ju õige.

Helsingini jõudsin täiesti edukalt kuid ülimalt väsinuna. Väga pikk päev ja kehvasti magatud öö andsid tunda. Lennukis kräuksunud lapsed ei lasknud ka hetkekski silma kinni panna. Igatahes uimerdasin vaikselt läbi terminali, põikasin natukeseks ühte poodi, ostsin sealt ahvatlevana tundunud purgi murakamoosi ja tuiasin tasakesi edasi. Ühel hetkel vaatasin, et väravasse on juba kutse, peaks ennast vähe kiiremini liigutama hakkama. Liigutasin siis veits kiiremini, kuid ega see mu uimast pead selgemaks ei teinud. Autopiloot peas kõmpsisin mööda juhatavaid silte kui järsku... lõi pildi selgemaks. Olin mingist uksest valesti läbi läinud ja mu ees pöörlesid pagasilindid... Elus varem juba paar korda reisinuna teadsin, et need ei tähenda sellises olukorras head. Olin kogemata transfer-tsoonist välja läinud ja tagasitee oli suletud ainult ühes suunas avanevate uste ja suurte hoiatussiltidega. See on ikka selline algaja-lennureisija-feil mida häbi tunnistadagi.

Ähmis olemisega küsisin kiirelt oma kahtlustele kinnitust ja selle ma sain - tuli minna täiesti välja ja uuesti turvakontrollist läbi. Nüüd hakkas kerge paanikapoiss tekkima, sest teadsin, et mu lennule on boarding juba alanud ja mina väravast kõvasti kaugemal kui vahepeal. Õnneks oli turvaväravas nii hilisel tunnil turvamehi- ja naisi kordades rohkem kui kontrollitavaid turiste. Aga mina üritasin sealt ju läbi tungida oma kahtlase murakamoosi purgiga! Seletasin, et ma just ostsin selle taxfree poest sealsamas lennujaamas ja kogemata tulin transfertsoonist välja. Vehkisin tsekiga ja avaldasin kerget paanikat selle üle, et mu lennule juba boarding käib ning lõpuks löödi mulle ja mu moosile käega ning lasti läbi. Tegelikult olin juba otsustanud selle moosi sinnapaika jätta aga enne jõuti otsustada, et ju ma ikka ei kavatse selle pommi valmistama hakata.

Igatahes lennule ma jõudsin. Väga napilt aga kindlalt. Tallinna jõudes ja seal Kristjanit mitte eest leides tekkis kerge error. Tuletan meelde, et mu telefon oli tühi ja eriti asjaolusid selgitada ei saanud. Kas ta on äkki juba teel aga pole veel jõudnud? Või arvab ikkagi, et tulen Stockholmi lennuga, mis saabub tund aega hiljem? Istusin natuke aega ja seedisin. Lõpuks avasin arvuti, logisin lennujaama wifisse ja helistasin skype'iga. Kristjan oligi kodus ja ootamas Stocki lendu. Vahetasime paar lauset, asi sai selgeks ja ma ütlesin, et okei, tulen siis taksoga, ei jää teda ootama. Sel hetkel viskas skype pildi taskusse. Kehitasin õlgu ja läksin võtsin takso. Kõik oluline sai ju kokku lepitud. Ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, et koju saaks.

Taksoga maja ette jõudes võttis kõhu seest õõnsaks - Kristjani autot pole maja ees ja korteri aknad on pimedad. Kas tõesti läks ta ikkagi lennujaama?? Okei, mõtlen, lähen tuppa, panen telefoni laadima ja helistan uuesti. Korteri ukse taga ehmatan uuesti - olen oma koduvõtmed maha unustanud. Ehk siis teiselepoole lukus ust. Sel hetkel ei jaksanud enam seigelda, no tõesti loll olukord. Ja ma olin nii hullupööra väsinud ja kodu oli siinsamas aga sisse ei saa. Kristjan on lennujaamas ja otsib mind ning ma ei saa talle teada anda, et olen juba kodus. Sel hetkel lihtsalt ei jaksanud ennast enam kokku võtta, istusin koridori maha ja hakkasin lihtsalt nutma. Mitte ühtegi tarka mõtet ei tulnud pähe.

Paar minutit nuuksunud, sain aru, et ma pean ikkagi kiiresti midagi välja mõtlema. Ei saa ju jäädagi sinna vedelema ja Kristjanit mööda lennujaama mind otsima jätta. Jälle tuli abiks skype, mis meie korteri ukse taga mingil määral leviva internetiga tööle hakkas.

Lõpuks jõudis Kristjan tagasi ja ma sain tuppa. Aga nutmist ei suutnud ikka järgi jätta. Ei tea kust see nii hullult mu peale tuli. Kui vahepeal nutsin lootusetusest ja väsimusest siis tuppa saades rohkem kergendusest.

Lahenduse ja vabastava naeru tõi lõpuks Kristjani lause: "Hormoonid möllavad, jah?" :)

Lumi on katastroof, hei-hei!

2010-02-10T01:23:00.007+11:00

Nagu paljud eestlased ehk on juba märganud, on asi sel talvel globaalsest soojenemisest üsna kaugel. Aga mitte eestlastest ei tahtnud ma rääkida. Sest nemad on täiesti uskumatult tublilt külma ja muu kaasnevaga hakkama saanud ning üldiselt ei sure selle saabunud katastroofi kätte.

Juba kaks korda olen sel talvel Luxembourgis käinud, nagu ikka. Jaanuaris veel sel ajal kui Inglismaal "sajandi lumi" toimus ja CNNi uudised muust ei pasundanud kui sellest kuidas elu on seisma jäänud ja kohe-kohe surevad kõik inglased maha nagu lumme visatud paljad troopikatõugud. Umbes kolmandal päeval kui ikka tehti reportaaźe lumme mattunud (sel hetkel oli seal ca 10cm lund) katastroofilises olukorras Suurbritanniast muutus isegi saatejuht juba kergelt irooniliseks ja küsis: "Selgitage mulle palun veidi täpsemalt, et mis seal ikka nii hullu nüüd toimub? Ma mõtlen, et see ei peaks olema esimene kord kui Inglismaal lumi maha tuleb?" Vastus oli midagi sellist, et ohjah, meil ikka aegajalt sajab lund aga nii KAUA (umbes nädal) pole ta järjest kunagi maas.

Eks see vist kirjeldabki kõige paremini seda Kesk-Euroopa lumekatastroofi. Lumekoristuseks ja libedusega tegelemiseks lihtsalt puuduvad vahendid, kuna seda õudukat ei ole lihtsalt piisavalt kaua, et peaks ennast kätte võtma ja olukorda paremaks tegema. Enne jõuab värk lihtsalt ära sulada. Nii ongi lihtsam silmi pööritades maailm seisma jätta ja oodata sest ega liiga kaua nagunii ootama ei pea.

Luxis eelmisel nädalal rabastades võtsime ühel õhtul nõuks Pillega, kes samuti minuga nädalakese seal sai veeta, et lähme peale tööd kaubanduskeskusesse väiksele shopingutuurile. Olgu mainitud, et Luxis kõik normaalsed poed sulgevad uksed juba õhtul kuuest ja kui tahad midagi veidi hiljem osta, siis peab kesklinnast bussiga kõvasti eemale sõitma, kus paar suuremat keskust ennast armulikult kaheksani lahti hoiavad. Hakkasime juba nagu sättima kui keegi kohalik kolleeg uuris, et mis meil õhtul plaanis. Ütlesime siis, et istume aga bussile ja lähme poodi. Selle peale ajas ta silmad suureks: "Aga vaadake milline ilm on väljas?!" Oli jah kerge kolm sentimeetrit lörtsi sadanud paari viimase tunniga. "Bussid ju ei käi!" Mh? Mismõttes? Ei käinudki. Taksojärjekord oli 50 minutit ja samal õhtul koju sõitma pidanud eesti kolleeg tuli masendunud näoga järgmisel päeval hommikusöögilauas vastu. Lennukid ka obviously ju ei lenda sellise ilmaga.

Kui ise ennast paar päeva hiljem kojulennule asutasime, kuulsin kodustelt, et paar viimase ööga on sadanud veel mõnikümmend sentimeetrit lund juurde. Lisaks olemasolevale muidugi. Kui seda jällegi kolleegidele mainisin, oli nende kord silmi pööritada: "Aga siis sa ei saagi ju koju?!" Mul ei olnud see variant pähegi tulnud, et keegi Eestis viitsiks ootama jääda kuni lumi lennuväljalt ise ära sulab, mis lääneeurooplaste silmis on vist ainus võimalik lahendus.

Mul on tõesti hea meel, et me oleme võimelised labidad ja sahad välja võtma ning neid ka natuke liigutama. Kuidagi naljakas on vaadata ka neid katastroofi-uudiseid, sest tegelikult on asi ainult viitsimises (ja vahendites, loomulikult. Mille soetamine on viitsimise taga).

Prahas excitement levelit tõstmas

2010-02-01T02:12:00.005+11:00

Kõigest paar tundi mõjutas otsust, kas Prahasse selleaastasele Company Meetingule sõita või mitte. Kui see oleks minu teha olnud, siis poleks loomulikult kahtlustki tekkinud aga mu üldiselt töökindel organismus arvas umbes kaheksa tundi enne lennuki õhkutõusmist, et tema annab alla. Mingile hullule kõhuviirusele nimelt. Ei hakka täpsustama mida täpsemalt vannitoas tundide viisi tegin aga ausaltöeldes oli see väga-väga ebameeldiv.

No igatahes ma panustasin sellele, et tegemist on mingi ühepäevase ägeda viirusega ja ehk taandub ta järgmise päeva ürituste ajaks vähemalt talutavale tasemele. Õnneks oli mul suures osas ka õigus. Sellesmõttes, et päris tervena ei tundnud ma ennast kuni lõpuni ja seega ei jaksanud ka mitmetel pidudel ja afterpartydel eriti kõvasti kaasa rokkida. Aga tegelikult polnudki kahju, sest vähemalt ei jäänud ma üritusest tervenisti ilma.

Peaks kõigepealt vist mainima, et suures osas oli see parim Company Meeting, mis siiani toimunud. Korralduslik-tehnilisest poolest sujusid asjad päris kenasti. Kuigi mitmeid kordi jäi infost transfeeride tuleku-mineku kohta väheks. Aga see ei olnud midagi virisemisväärset.

Sõnavõtud olid üsna toredad nagu alati, sai jälle pildi selgemaks mis uuel aastal plaanis. Huvitav ja äramärkimist väärt fakt on see, et mida vähem aega inimene meil töötanud on, seda kõrgem on tema excitement-level. Põhimõtteliselt ei suuda näitaks kaks nädalat tööl olnu öösiti erutusest magadagi, kuid juba kaks kuud tõmbavad tuurid kergelt maha. Aga ainult kergelt. Mis seal ikka muud kommenteerida, põnev-põnev aasta jälle tulemas.

Esimese õhtu warm-up party magasin sõna otseses mõttes maha. Üle umbes viieteist aasta sain tunda mida tähendab olla palavikus ja värisesin saabumisõhtul üksi hotellitoas voodis. Hommikuks peale 12-tunnist und oli õnneks suurem haigus üle läinud ja enesetunne täiesti talutav. Väljaarvatud tugev nohu, mis silmad punaseks värvis ja pea mõnusalt paksuna hoidis. Õnneks nägi enamus töökaaslastest veelgi kehvem välja.

Teisel õhtul aga ei suutnud miski mind toas hoida. Aga ausalt öeldes ega mind miski väga kaua ei suutnud sealt ka väljas hoida. Klubi SaSaZu oli täielikult meie päralt ning pidu väntas vaikselt tuure üles. Tuure üles väntas ka väidetavalt maailmakuulus DJ, kes aina rohkem oma maailmasse ära kadus. Arutasime erinevate seltskondadega, et milles tema maailmakuulsus seisneb - ehk on ta saavutanud rekordi selles, et täis ööklubis ei tantsi tema muusika järgi ükski inimene. Või siis selles kui vihaseks on ta suutnud peolised ajada. Igatahes tegi ta sellist kunsti millisele tasemele meist keegi isegi rohke alkoholi kaasabil küündida ei suutnud ja kõikvõimalike pretensioonide osas saatis turtsujad pehmelt öeldes pehmesse kohta.

Minul ei olnud jõudu ära oodata seda hetke, mil DJ lavalt massi jõul lahkus ning kellegi iPhone helisüsteemi külge ühendati. Kesköö paiku lobby-baarist läbi jalutades nägin üle pika aja ka oma ülemust, kes päevastele üritustele jõudmisega veidi hiljaks oli jäänud. Tema seiklustest võiks muidugi terve eraldi postituse kirjutada aga arusaadavatel põhjustel ei ole mul see plaanis ;)

Teine täispäev üritusi olid meie tiimi-kesksed ja jällegi võiks öelda, et väga lahedalt korraldatud ning läbimõeldud. Peale kohustuslikke presentatsioone ja eriliste rokkstaaride auhindamist läks veelgi põnevamaks. Kõigepealt saime ehitada paberist silla, mis kannaks konservipurgist tehtud autot vähemalt 30 sekundit. Ülesanne oleks olnud lihtne ja igavgi, kui me seda silda kõik koos oleks ehitama asunud, kuid meie seltskond jaotati nelja ossa, kellest iga rühm pidi ehitama ühe osa sillast. Hiljem pidid osad loomulikult omavahel kokku klappima. Selleks tohtis infot vahendada vaid üks inimene ja ainult ühe korra iga tiimiga rääkides. Ülesande me igatahes sooritasime, kuid kahjuks pole mul sellest vaimustavast sillast ühtegi pilti. Välja nägi ta küll nagu tõeline hunnik kräppi. Ikkagi neljakümne finantsinimese koostöö tulemus.

Selleks hetkeks olime juba üsna väsinud ja näljased ning massilisi rõõmuhõiskeid ei kostnud, kui meie järgmine üritus teatavaks tehti. Nimelt avaldati hoolikalt hoitud saladus, et saame ise hakata endale õhtusööki kokkama! Tegelikult tekkis hasart pisikesse restorani jõudes üpris kiiresti. Üheksainimeselistele gruppidele jagati mitmesuguseid tooraineid ja erinevaid toidunõusid-vahendeid täis lauad ning anti start. Eesmärk oli valmistada eelroog ning põhiroog, mis meisterkokkade zürii käest hinnangu saavad. Loomulikult tuli kõik see värk ise pärast ära süüa.

Õnneks haarasid meie grupis ohjad enda kätte kaks aktivisti, kes vasakule ja paremale käsklusi jagama asusid. Ise arvasime, et meil tulid tõsiselt head road välja, kuid lõpuks me auhinda ikkagi ei võitnud. Aga mis seal ikka, kõhu saime vähemalt täis ja väga lõbus oli ka. No ja mida veiniklaas edasi, seda lõbusamaks kõigil läks. Kuid nagu ma alati olen öelnud - ülemusega pidutsedes jätta hommikuse kuulujutu peaosa tema kanda. Vähemalt sellega pole mingit muret ;)

Nii see Praha läks. Minu jaoks suuremate kaotusteta, paljude toredate elamuste võrra rikkamana. Nüüd peaks minema asju pakkima. Kuigi nädalavahetuseks lasti koju, siis homme 6.40 lendan jälle Luxembourgi poole minema.

Korteriühistu naljad

2010-01-22T01:32:00.002+11:00

Mul ei ole juba mõnda aega tarvis kuskilt komöödiat ja nalja otsimas käia, korteriühistuga saab seda kõike piisavalt. Olgu veel mainitud, et oma põhielukohast ma hetkel ei räägi. Igatahes on täiesti hull vaadata kuidas mõningad inimesed ennast mingite suhteliselt pseudoprobleemide pärast nii käima tõmbavad, et kohe kogu maailm plahvatab.
Nagu vanasõnagi juba ütleb - lolliga ei tasu vaielda, sest ümbritsevad ei pruugi teil vahet teha. Kahjuks ühistu esimehel pole suurt valikut. Mida vähem vaielda, seda aktiivsemaks hullud muutuvad.

Nimed muudetud ja aadress mainimata mõned eredamad lõigud kirjavahetustest:

"Ma ei saa kahjuks tema perekonnanime kirjutada kuna eesti klaviatuuril puudub selleks üks vajalik täht. Selle ignoreerimise eest olen kord juba tõsiselt pahandada saanud. Samalaadne probleem ei takistanud proual saatmast meile üllitist mille õigekirjas ning mõtteerksuses saime taas kord vaimustuda."

"Mis puudutab krt.X pretensiooni katlamaja osas, siis see on aegade algusest tuttav. Ühistu on palju teinud, et müra vähendada. Ostes korteri katlamaja kõrvale ja tehes magamistuba teisele poole katlaruumi seina peab arvestama, et absoluutset vaikust ei saa olla. See teeb sama välja, mis ostes maja raudtee äärde esitada pretensioon rongimüra kohta."

"Lisaks veel sai mõni aeg tagasi esimesele trepikojale ühistu raha eest paigaldatud käsipuu, kuna Jussi elukaaslane oli ratastoolis ja tal oli raske liikuda. Tänaseks seda elukaaslast enam ei ole. Kas ühistu peaks käsipuu raha tagasi küsima?" (siia kuulub veel hilisem kommentaar valjuhäälse sugutegemise kohta samas korteris).

"Kõnealune parkimiskoht on juba varasemast kuulus. Kunagi oli see nimelt minu oma, aga kuna Pr. Anna arvas, et tema parkimiskohal võivad lapsed mängides tema autot kahjustada, (mis oleks ju väga halvasti võrreldes sellega kui nad kellegi teise autot kahjusatvad...) soovis ta parkimiskohta ümber vahetada. Et totrast olukorrast ...mis ilmselt Rootsis on täiesti tavaline inimeste mõttekäik, kiiresti välja tulla, pakkusin talle võimaluse minuga parkimiskohad vahetada. Nädalapäevad hiljem sain aga pahandada, et ma polnud hoiatanud, et minu poolt pakutud parkimiskohale võib langeda tolm!!!
Nimelt oli sadanud vihma ning tumeda auto päikesepoolsel küljel kuivasid veepiisad kiiresti ning jätsid autole tolmutriibud. Ma pidin tõepoolest minema selle auto juurde ja seletama, et jah, meil siin Eestis kasvavad veel mõned puud ja need aegajalt õitsevad... Ma arvan, et kõik täiskasvanud inimesed on niisugust asja näinud. Tundus aga, et Rootsis, nagu ma ka igasuguste muude asjade kohta olen kuulnud, niisuguseid asju ei juhtu. Tundub, et meil siin ongi inimesed imelikud- mõni on nii ebaviisakas nagu mina ja üldse on siinne rahvas pisut juhmivõitu. Eks enamasti nõuka ajast tulnud- mis meist saabki tahta... Seni pole küll kuulnud, et me midagi ka õigesti teha oskaksime."

----

Ja mina veel mõtlesin, et uues äsjaehitatud majas kus enamus noored mõistlikud inimesed on kogu ühistu-värk oluliselt valutum kui kuskil suurema vanuselise ja varalise differentsiga kortermajas. Aga nagu näha nalja saamiseks piisab paarist-kolmest tuututajast ;)

2009 - minu elu sündmusel sel aastal

2010-01-03T07:28:00.005+11:00

Neljas kord kokkuvõtteid teha. Eelmised kolm aastat leiab siit: 2006, 2007, 2008. Uskumatu kuidas aeg lendab :) Kui 2008. aasta oli täiesti erinev minu eelnevast elust, ning 2009ndal said asjad jälle tavapärasesse rütmi tagasi, siis eraelus oli viimane siiski ülimalt tähtis ja meeldejääv.

Uued oskused ja elamused:

Sain elu esimese trahvi, mis polnud minu laitmatut staazi arvestades õnneks eriti suur. 22km/h üle lubatu. Elu esimesele reisijutuõhtule kiirustades.
Olin esimest korda elus ajakirja kaanel :)
Osalesin PWC poolt korraldatud Naisteklubi pildistamispeol;
Sukeldusin maailma sügavaimas sukeldumisbasseinis;
Külastasin koos Nelliga mitmeid Brüsseli muuseume, kuhu varem polnud sattunud;
Kihutasin esimest korda elus mootorpaadiga ja bagiga;

Isiklik/kodu:

Terve esimene poolaasta planeerimist, korraldamist ja projektijuhtimist kulmineerus esimesel augustil üliarmsaks ja toredaks pulmapeoks. Põnevaid seiku ja organisatoorseid erroreid jagus kuhjaga, kuid otsustasin neid mitte blogisse kirja panna. Mälestused sellest on hindamatud, kuid isiklikud;
Rentisime talveperioodiks välja oma Pärnu korteri;
Ostsin endale uue mõnusa auto, millega siiani ülirahul olen;
Tegime oma korteris kergemalt sorti remonti, et peale Suurt Reisi kodu veel omamaks ja huvitavamaks saaks. Sel aastal kavatsen kindlasti suurema hooga jätkata;

Reisimine:

Kuigi isiklikku laadi reise oli möödunud aastal vähe, sai ringi traavitud omajagu. Arvestasin kokku, et 2009. aastal viibisin Eestist eemal kokku umbes 130 päeva ja lendasin lennukiga ca 60-70 korda. Ühesõnaga tundus, et mingi eriline reisimiseaasta ei olnud, aga kodumaalt ära sai olla (endalegi üllatuslikult) üle kolmandiku ajast;
Luxembourgis veetsin sellest suurima osa - kühveldasin seda vahet vähemalt 15 korda;
Kolmel korral sattusin nädalavahetuseks Belgiasse;
Londonisse maandusin rohkem kordi kui linnas ringi vaatasin. Kirja läheb kaks pikemat peatust;
Śveitsis käisin lühikesel suusareisil;
Oslosse viis mind kaotatud kihlvedu;
Dublinisse läksin Kristjanile toeks;
Korraks sai talvel põigatud ka lõunanaabrite kõrgmäestikku lauatama;
Kõige pikem ja mõnusam reis, mis ühtlasi ka meie veidi hilinenud pulmareisiks sai, oli Kariibi mere äärde Dominikaani, kus enne jõule päikese käes pikutamas käisime;

Sport:

Aasta algas paljutõotavalt ning esimesed viis kuud jooksin järjepidevalt graafikus 100 kilomeetrit kuus. Suvi tõmbas tempo maha, kuid sellegipoolest sai mõndagi tehtud;
Lumelauale sain valu anda vähem kui plaanisin, kuid siiski üpris mitu korda;
Jooksin ümber Viljandi järve, Harku järve ja võtsin osa tiimimaratonist Luxembourgis;
Käisin Ardu XDreamil, kus kunagi osalesin ka oma kõige esimesel seiklusvõistlusel;
Korraldasin jälle Skype Triatloni, mis oli järjekorras juba neljas;
Osalesin Pühajärve Triatloni tiimivõistlusel, kus saavutasime segavõistkondadest neljanda koha. Minu panus seisnes 1,9km ujumisel Pühajärves;
Mängisin esimest korda ragbit ja squashi. Mõlemat kohe võistlustel ja Luxembourgi firmaliigas;

Töö:

Tööalaselt veetsin esimese aasta uuel ametikohal, kus minu vastutada polnud ainult Eesti finantsis toimuv vaid sain kaasa lüüa grupi asjades. Õppisin väga palju ning püüdsin kord edukamalt kord vähem edukalt hakkama saada kultuuriliste erinevuste ning kahe riigi vahet pendeldamisega. Sügisel elasin läbi ühe raskeima perioodi oma tööalases ajaloos. Aitasin ellu viia ja rakendada mitu uut suurt projekti ning süsteemi, õppisin töötama suurkorporatsiooni tingimustes.

----------

Ma juba tean, et uus aasta tuleb jällegi täiesti erinev möödunuist ja sellesse mahub palju uusi asju. Paremat aastat ma tahta ei oskagi, möödunu oligi juba väga hea. Aga ma sooviksin teismoodi toredat aega, mis paneb paljud asjad hoopis uue nurga all käima. Eeldused on absoluutselt olemas :)

Head uut aastat!

Veel korraks Dominikaani

2010-01-01T22:49:00.008+11:00

Kuigi koduukse avasime rõõmust mugisedes juba nädal tagasi, on mul siiski tunne, et üks peatükk jäi nagu lõpetamata. Pulmareisist ei ole jõudnud kokkuvõtteid teha ja kuigi üritasin sellega kõigest väest vana aasta sees valmis saada, oli eile nii suur soov minna hoopis päikseselisse lumisesse metsa mürama, et kõik vähempõlevad asjad jäid ootele. No ja üleüldse - reis ise ja sellele järgnevad pühad võõrutasid mind internetist päris inimeste juurde. Mis on ju ometi väga hea.

Igatahes korraks veel tagasi Kariibi mere äärde. Isegi kõik pildid jõudsin üles panna. Tore tore. Ei saaks öelda, et need kaks nädalat lennates möödusid. Tõesti oli palju aega teha kõike milllest puudust tundsime - päevitada, ujuda, vedeleda, lugeda, süüa, mõnuleda ja jalutada. Nädal oleks olnud liiga lühike aeg ja pikemalt sellises paradiisis ka olla poleks jaksanud. Ühesõnaga - kõik oli täpselt nii nagu ette kujutasime ja ootasime. Koju päkapikkude toodud jõulupuu juurde tulime puhanute ja rõõmsatena.

Lisaks kaatritega rallimisele käisime sõitmas ka bagidega. Kuna ATVde selga on juba nii mitu korda saanud, et otsisime alternatiivseid võimalusi, siis see sobis esialgsel hinnangul täpselt parajalt. Võtsime kahe peale ühe bagi ja juhtisime seda kordamööda. Kuigi seda ilmselt uuesti enam ei teeks - kõrvalistujal polnud muud teha kui küünte ja hammastega kinni hoida ning rappuda nagu loom. Ehk et lõbus oli siiski peaasjalikult ainult juhil.

Meie seiklus algas tegelikult juba kõvasti varem kui bagisse istuda saime - nimelt unustas tuurikorraldaja meile järgi tulla. Ootasime veerandtunnikese ning teise veel aga kui aega oli kokkulepitud pick-up time'ist juba nelikümmend minutit edasi tiksunud, hakkasime aktiveeruma. Lippasin kõigepealt läbi kolmnurga bellboyd-reception-reisijuhid aga keegi ei suutnud suurt peale suu maigutamise korda saata. Lõpuks juhatati mind osakonda Guest Relations, kus vähe teravama silmavaatega poisid istusid. Kulus veel umbes kakskümmend minutit, ohtralt telefonikõnesid ja hispaaniakeelset seletamist kui jõuti järeldusele - meid tõesti unustati maha. Aga pole hullu, sest meile saadetakse takso järele ja saame oma tuurile ikkagi minna. Selleks hetkeks oli juba tund tripi algusest möödas.

Saime kohalejõudes privaatgiidi, kes meil ülejäänud grupile järgi pidi juhtima. Tripikirjelduses lubatud Maaliliste Dominikaani Maapiirkondade asemel kulges rada mööda tolmust lehmarada kus vahepeal meid kohviistandusse sisse lükati ja 30-sekundiline "ekskursioon" tehti. "See on kohviuba, see on kakaouba, need kasvavad põõsaste otsas, kuivatatakse niimoodi maas ja jahvatatakse niimoodi hakklihamasinaga. Ja siit saate endale väikse purgi osta seitsme dollariga :)" Jepp... ja sõitsime edasi.

Teine tuuri highlight oli ujumine maa-aluses koopas, kus kristalselget vett alguses ei märganudki. Alles siis, kui esimene inimene vette kargas ja pinna värelema lõi, sai sotti kus lõpeb kallas ja algab järveke. Vesi oli mõnus, jahutav kuid mitte külm. Tolmune kuum pea veel alla pista tundus just täpselt see mida vaja. Kuid võllidel oli koopa ümber kõvasti müügipunkte üles seatud ja ega nad ei lasknud rahus ennast kuivatada ning bagisse tagasi sättida. Ojaa - kindlasti on mul vaja just sel hetkel osta oma elutuppa maal, puust mask või kotitäis sigareid. Et need hetk hiljem sitke mudaga katta ;)

Teine sihtkoht - Macao rand oli samuti päris mõnus. Päikeseloojangul sopaste riietega sooja merre jalutada ja pärast liivadüünidel ringi rallida. Tagasi hotelli meid õnneks viia ei unustatud. Kuid selle transfeeri jooksul tekkis meil kõigil kümnel turistil mõte, et milleks ehitada reisijateveoks kohaldatud veoauto kastile katus kui seinu ei ole. Eriti kui hakkab sadama troopilist paduvihma ja auto kimab mööda maanteed mitte ei seisa ühe koha peal. Aga see küsimus jäigi õhku rippuma nagu arvata võib. Igatahes üks soe mullivann kulus pärast marjaks ära.Viimaseks õhtuks saime reserveeringu resordi parimasse restorani, kus saime oma reisile ilusa lõpu. natuke hirmutas küll tagasisõidusaaga mis terve ööpäeva vältama pidi. Loomulikult mõtlesin ja kergelt muretsesin ka selle üle, kas kõik meie kolm lendu jõuvavad õigel ajal ning võimaldavad meil jõuluõhtuks koju jõuda. Aga tundus, et saatus on meie ja jõulude poolt ning tugev taganttuul lükkas kõik lennukid kohale hoopis varem kui ette nähtud. Üle ookeani jõudsime isegi tunni võrra kiiremini kui lubatud.

Kuidagi vedas ka sellega, et lennukis keskmise neljase istmerea kahepeale pikutamiseks saime ja ka Londonis lennujaama vahetamine toimus väga sujuvalt. Naljakas oli Gatwick'i bussiterminalis umbes nullkraadises õhus auru suust tulemas koukida kohvrist kiirustades jopesid, mis veel tugevalt troopilist kuumust õhkasid.

Üks päev Dominikaanis

2009-12-16T08:53:00.001+11:00

Resordimaugud

2009-12-16T07:50:00.003+11:00

Mida muud teile sinna põhjamaale ikka näidata kui ilusaid rannapilte. Ülal näha meie kodurand (seal natuke eemal, kus rannatoolide rodu on lõppenud). Temperatuuride vahe Eestiga on hetkel umbes 50 kraadi.

Ausalt öeldes tulin täna siia internetti hoopis ühele kannatamatule töömeilile vastama ja kui juba tuldud, siis üritan ka meie paar valmistehtud videot üles panna. Punta kana tegemise õpetus on kindlasti väga abiks ja loodetavasti jõuab ennast üles vinnata ka eilne päevaülevaade. Ega ma sellest eilsest aktsioonist lähemalt ei räägikski, video saab ise sellega edukalt hakkama.

Üldiselt on elu nagu lill või siis palm kerge tuulekese käes. Võiks kohe öelda, et see reis ei sisalda absoluutselt mingit ringirallimist mööda riiki ja võimalikult palju äranägemist. Seekord me lihtsalt puhkame ja vedeleme oma hiigelsuures resordis ning ei kavat-se-gi mitte midagi ekstraordinaarset korda saata. Kui vaja, siis ka igavleme! Ühesõnaga jääb Dominikaani Vabariik väga suures osas meie poolt avastamata ja hiljem võin rahumeeli vastata, et olen käinud Bahia Principe kuurordis Dominikaanis aga ega muud sellest riigist ei teagi. Aga milline üks pulmareis siis ikka veel olema peaks kui mitte omaette mõnulemine ja heaparema naudisklemine.

Meie kuurort on üks tohutu suur lahmakas ning koosneb mitmest erinevast hotellist, mis kõik kuuluvad samasse kompleksi. Osad restoranid-lõbustusasutused on kõigil ühised ning teised jälle privaatsemad teatud hotelli või paketi külastajatele. Et resordi ühest otsast teise jalutada, läheb tubli 20 minutit. Aga pole hullu, sest paksude ameeriklaste ja teiste laiskade inimeste rõõmuks on pandud ringi kärutama paaril eri liinil shuttle-bussid, mis jalavaeva vähendavad.

Kuna kogu kompleks töötab all-inclusive-pakettide baasil ei piirata resordi sees ka mingil moel toidu ja jookide ohjeldamatut tarbimist. Valikuid on palju alates kolm korda päevas kaetavatest kümnete meetrite pikkustest buffee-laudadest kuni basseinibaaride ja snäkiriiuliteni. Nälga just tundma ei pea, pigem jääb kõhus ruumi väheseks, et seda kõike ära proovida.

Päev kulubki enamasti restoran-rand-restoran-rand jne kursil ja ausalt öeldes üldse ei kurda. Rannas on ka kõik mittemotoriseeritud veespordid all-inclusive paketis sees ning kuigi laine on enause jaoks viimastel päevadel olnud natuke liiga tugev, oleme vähemalt bodyboardiga saanud möllata küll.

Igatahes... nüüd lähen randa, enne kui päike hakkab looja minema. Muahh!

Kuidas valmistada Punta Kana

2009-12-16T06:51:00.001+11:00

Punta Canas

2009-12-12T04:57:00.001+11:00

Üks pilt illustreerimaks meie päevi. Kallid kodumaale!

Turistina Londonis

2009-12-09T06:54:00.005+11:00

Täitsa piinlik tõdeda, aga ma pole eriti varem Londonis käinudki. Kuigi tööalaselt olen siia korduvalt sattunud, pole pea kunagi olnud mahti ja võimalust lennujaam-hotell-kontor-ringist välja murda. Okei, kunagi vanal hallil ajal kui ma veel noor olin, sain tänu mingile odavpakkumisega nädalavahetusele ka Big Beni lähemalt näha kui ainult taksoaknast. Aga et ka Kristjanil see põnev linn nägemata, siis otsustasime enne Kariibi mere äärde sooja lendamist paar päeva ka siin ringi vaadata.

Eile kohale saabudes olin kõigepealt vaimustatud hotelli üle. Londonis on väga kerge leida ülikallist ja ülimõttetut hotelli aga hoopis keerulisem mõistliku hinnaga midagi asjalikku. Seekord see mul mitmete päevade kaupa netis surfates igatahes õnnestus. Tuba väga mõnus ja vaatamata sellele, et asub Londonis - ei haise (juhtub siin ka täiesti heades hotellides), tänavamüra ei kosta läbi (isegi tuul ei puhu aknast sisse), vannitoas saab hambaid pesta ilma küünarnukiga vastu seina tagumata ja tuba sisaldab mitmeid asju, mis ei pärinegi viktooria-ajastust (muuhulgas tasuta wifit). Kuigi ühe huvitava boonusena jookseb maja alt läbi metrooliin, mis ilmselt pikemal peatumisel tekitaks immuunsuse maavärina saabumise märkamise suhtes.

Eile jõudsime kohale piisavalt vara, et võtta ette jõulutuledes linnasära nautimise tuur ning oodata liiga pikalt õhtusööki, mis sellegipoolest maitses hästi. Jõudsin Kristjanile näidata ka ainust kohta, mida Londonis hästi tunnen - Skype kontorit. Luurasime niisama ukse taga, polnud erilist himu kohata hiliseid töökaaslasi. No offence, aga mul on ikkagi puhkus ;)

Tänaseks olid aga hoopis kurjemad plaanid. Põhimõtteliselt otsustasime teha seda, mida üks korralik Londoni turist teeb - vaadata üle Hyde Park, Big Ben, Buckingham Palace, Tower Bridge ja külastada vabal valikul ka mõnda sise-atraktsiooni, milleks sai üpris juhuslikult valitud Madame Tussaud's vahakujude muuseum. Isegi fish'n'chips sai Kristjanil ära proovitud. Mitte et see kuigivõrd oleks erinenud Austraalias pakutavast aga ikkagi - eks see on ikkagi ju originaalis siit sinna kaasa veditud mitte vastupidi.

Oli pikk päev ja homme tuleb veel pikem. Äratus hommikul kell viis, et seitsmeks lennujaama jõuda ja sealt juba edasi siirduda kümnetunnisele lennule üle Atlandi. Sinna maailma nurka pole veel au olnud sattuda, ootan huviga. Kõige pikem lennusõit tuleb sellest samuti, üle kaheksa tunni pole varem õnnestunud järjest lennukis viibida.

Tegelikult on kõige mõnusam olla jälle koos Kristjaniga reisil. Ma tean, et seda pole kaugeltki nii pikalt, kui sooviksin aga see ei vähenda toredat sooja tunnet olla koos ja olla teel. Avastada, otsustada ja otsida.

Tulla koju

2009-11-27T01:10:00.003+11:00

Eile lennukist maha astudes ja Kristjanit nähes ei suutnud ma rõõmust pisaraid tagasi hoida. Kuigi olin ära kõigest 9 päeva ja mu reis möödus töö tähe all täiesti tavapäraselt, ei suuda mingi tunne olle mõnusam kui see soe kallistus lennujaamas ja pärast oma voodis kaisus magamajäämine. Mu kodu on mulle kallis ja siia on alati super mõnus tulla.

Lihtsalt tahtsin seda öelda. Eile oli ülisoe ja õnnelik õhtu.

3+6+3

2009-11-22T10:15:00.005+11:00

Kolm tundi rongis viisid mind hommikul Brüsselisse ja sama pikad kolm tõid pärast tagasi. Käisin oma esimesel pinginaabril ja heal sõbrannal Nellil külas. Kuigi kaalusin omajagu, kas ikka tasub ära kõigest mõneks tunniks sinna sõita või lükata see üritus tulevikku mil Nelli ei pea järgmisel hommikul vara töölähetusse sõitma ja saame koos veiniklaasi taga poole ööni lobiseda. Aga mõte teda näha ja koos midagi toredat teha oli ennast juba pähe nii kinni istutanud, et 6 tundi mööda raudteed loksuda ei tundunud enam üldse hirmutav.

Nelli oli meile juba eelmisel päeval ettenägelikult Magritte muuseumisse piletid ära ostnud ja see oli temast tõesti ettenägelik, sest ma pole varem näinud, et muuseum on välja müüdud ja otse tänavalt sinna sisse astuda ei saanudki. Ausalt öeldes ei teadnud ma enne tänast käiku rohkem selle kunstniku teoseid kui seesama maal - Son of Man. Seda konkreetset aga muuseumist ei leinudki. Ei tea, kas seda hoitakse mujal või jäi meil mõne nurga taha kiikamata.

Aga see ei vähendanud teiste maalide uskumatut aurat mida sürrealistlikud kompositsioonid tekitasid. Mulle tõesti meeldis. Väga. Saab juba kaugelt aru miks see muuseum välja müüdud oli ja miks see kunstnik maailmakuulsuse saavutas. Omad lemmikud tekkisid samuti, mis täielikult enda sisse imesid ja suu ammuli jätsid. Tahaks sinna kunagi uuesti minna, Brüssel on täis põnevaid muuseume, millest tänu Nellile olen juba mõndasid näinud aga veel rohkemad on külastamata.

Enne ja pärast jõudsime veel pooled maailma asjad läbi arutada, tasside kaupa teed ja kakaod juua ning rongile kohustusliku suussulava belgia vahvli kaasa osta. Tõeliselt tore päev oli. Ma armastan oma sõpru kellega võib poolelijäänud vestlust kasvõi poole aasta pärast samast kohast jätkata.

Rändom backpacker

2009-11-18T21:44:00.004+11:00

Ma nägin teda juba Frankfurdis boardingu ajal. Eristus selgelt 90%-liselt ülikonnastatud (või siis reisi ajaks mugavamalt brändikampsunisse mähkunud) pankuritest ja paarist ärahellitatud vinguvate lastega perekonnast. Ehk siis tüüpilisest Luxembourgi suunduvast seltskonnast. Kulunud matkasaapad, multifunktsionaalsed püksid, ilmselt kuskilt Aasia turult soetatud paljutähenduslik T-särk, aktiivselt kasutatud väike seljakott cabin-pagasiks, kapsaks loetud raamat käes. Ühesõnaga – backpacker.

Mul tekkis täiesti vastupandamatu soov temaga paar sõna vahetada ja võib-olla Luxi kohta mingit asjalikku nõu anda. Selline tiriv tõmme, nagu oleks ootamatult avastanud, et kõrval seisev inimene kuulub samasse salaühingusse kui minagi. Et minu valge sall, viikis mantel ja läpakakott on ainult noh... mitte maskeering aga... noh, et ma tean, mida ta tunneb.

Bussis lennukist terminali sõites istus ta juhuslikult minu kõrvale ja ma koostasin peas elu-eest lauset, mis sobiks vestlust avama aga ei tunduks totakas. „Tere, ma vaatan, et sa reisid?“ (right, kes meist ei reisi – me oleme lennujaamas!) „Tere, ma mõtesin, et küsin: kas sa oled backpacker?“ (kas seda võiks kuidagi negatiivselt mõista? Miks ma seda eeldama peaks, tal ei ole ju seljakotti?) ÄÄÄ! Lühike bussisõit saigi läbi ja mina jõllitasin ikka vaikides enda ette nagu süte peal.

Otsustasin, et kui ta pagasilindilt seljakoti võtab, siis on asi selge ja ma raudselt ütlen talle midagi. Küsin vähemalt, et kaua ta reisinud on ja kas ta vajaks mingit abi, kas saan talle midagi soovitada. Seljakott tuligi lindilt. Esimesena. Priority pagas. Poiss haaras selle kiirkõnni pealt ja lahkus väljapääsu suunas. Mina jäin närviliselt jalaga vastu maad tatsutades oma kohvrit ootama.

Oleks ta korrakski peatunud, kelleltki midagi küsinud, kasvõi ATMist raha võtma jäänud. Ta siirdus otsejoones taksode juurde ja hakkas ühte neist sisse istuma. Hm, mõtlesin, sellises kohas on takso huvitav valik, eriti kui 30 meetrit eemalt viib buss keskusesse 20x odavama hinnaga. Kehitasin õlgu ja istusin järgmisesse taksosse. Alles siis sain aru, et taksojuht juhatabki teda hoopis busside poole. Damn, vaatasin heitunult taksoaknast välja. Ju siis polnud meil ette nähtud tutvuda.

--

Tänasin mõtlikult oma viietärnihotelli receptionisti kes teatas, et mind kui loyal customer’i on upgrade’itud sviiti. Huvitav, kas see poiss tundis ennast eile õhtul hostelivoodis või couchsurfingu diivanil õnnelikumalt kui mina seal udupeenes hästilõhnavas toas? Kahe otsaga asi, onju.

Lõpuks ometi - pulmareis otsustatud/broneeritud

2009-11-10T21:40:00.002+11:00

Tänase seisuga on lõpuks kindel kuhu ja millal oma pulmareisi teeme. Kaks nädalat Kariibi mere ääres Dominikaanis ootamas. See ilma puhkuseta järjest töötamine on kergelt ajudele hakanud käima ja mingil külmal sügisõhtul otsustasime, et tuleb minna kiirelt enne kui Kristjanil auditihooag jälle täie auruga käima läheb. Nüüd siis on kindel, et kaks nädalat enne jõule pluss paar päeva enne üle ookeani lendamist Londonis veedame mõnusalt koos.

Natuke naljakas on küll pulmareisile minna neli kuud peale peo toimumist aga mina arvan, et praegu on just see täpselt paras aeg. Igatahes tuleb mõnus lebotamine rannal, all inclusive'i korralik ärakasutamine ning ehk ka mõned kergemad meelelahutused nagu sukeldumine-surfamine. Mingisuguseid metsikuid elamusi seekord otsima ei lähe.

Ohh, raske on tööle keskenduda... 3,5 nädalat veel kontoris (millest ühe veedan ilmselt jälle Luxis) ja siis puhas (sun).

Machinarium

2009-10-26T21:49:00.002+11:00

Olin (ja olen) suur Amanita Design'i poolt loodud veebimängude austaja. Need on lihtsalt nii kaunid ja huvitavad, et köidavad ka minusugust absoluutset-videomängu-pohhuisti. Paari päeva eest tuli mu postkasti tore uudis, et Samorost 1 ja Samorost 2 järglane Machinarium on peale mitmeaastast ootamist valmis saanud. Nüüd tuleb ainult üks mõnus õhtu leida kui selle mõistatuste lahendamise kätte saab võtta.

Ajavahe naljad

2009-10-23T21:43:00.002+11:00

Jõudsin Londonisse, et ühte uut protsessi/süsteemi tutvustada ja üritasin kõiki vajadusi rahuldades mingeid koosolekuid kokku panna. Vajadused olid päris erinevad, sest kuigi suurem osa meie marketingitiimist asub Londonis ja said mind kenasti f2f näha, siis lisaks pidin vaatama kuidas USA ja Aasia tiimidega ühisele nõule jõuaksime. Nii palusidki osad neist ennast koosolekule sisse helistada ning teise osaga sai telefonikonverentsi kokku leppida.

Igatahes magasin mina öösel õndsat und hotellis kui mu telefon voodi kõrval helises. Segaduses vaatasin kella, mis näitas veidi 2 läbi. Helistas "unknown number". Võtsin vastu ja kuulsin küsimust: "Kas koosolek on alanud, miks te mind sisse ei helistanud?" Võttis umbes kaks minutit selginemist ja seletamist enne kui aru sain, et helistab üks tsikk Singapurist, kelle olin lubanud kella kahesesse koosolekusse sisse helistada. Ta pani kergelt 12-tunniga õigest ajast mööda. Kui ta aru sai, et kell on 2AM mitte PM, siis oli minul naljakas ja temal vist ülimalt piinlik.

Hommikul oli meilboxis pikk vabandus. Ausalt öeldes kui seda poleks olnud, siis poleks mul öine kõne meeldegi tulnud. Ajavahe rõõmud.

Ida-Euroopa kirvemõrtsukas

2009-10-15T19:41:00.006+11:00

Eile oli mul au jällegi tõsta Eesti kui Ida-Euroopa psühhopaatide ja mõrvarite kodupaiga mainet välismaalaste silmis. Teil on kõigil kodus relv, onju?

Kõik sai alguse sellest, et 3 tiimikaaslast ühest ontlikust Kesk-Euroopa väikeriigist (ma ei hakka nimesid nimetama) tulid meile terveks nädalaks külla. Kuna finantsosakond on Eestis liiga väike, et omavahel tiimiüritust korraldada, siis tuli ju olukorda ära kasutada ja midagi ägedat välja mõelda.

Ausalt öeldes ei ole neid üldse raske rahuldada. Piisab laua reserveerimisest Boccas ja kõik on kohe õnnelikud. Aga ma tahtis seekord midagi veidi ägedamat ette võtta kui niisama laua taga hõõrumine ja kaastöötajate klatśimine ning asusin hoogsalt üritust planeerima. Kõik välised tegevused jäid tormise ilma tõttu valikust eemale ning ausalt öeldes see kitsendas variante päris kõvasti. Igasugused bowlingud-asjad ma jätsin samuti välja, sest tõesti oli soov midagi põnevat teha.

Nii ma olingi üsna vaimustuses kui sattusin Tondi lasketiiru peale ja tulistamine erinevatest relvadest kõlas täpselt nagu midagi piisavalt põnevat ja teistmoodi. Rääkisin oma ideest ka teistele ja asi kiideti üksmeelselt heaks. Selge - mõeldudtehtud.

Kohapeale jõudes küsisid nad minult, et kas me laseme ikka päris relvadest ja kui ma vastasin, et muidugi jah, siis nad ikka veel arvasid et ma teen nalja. Tundus, et idee minna lasketiiru võrdus nende jaoks õhupüssist õhupallide puruks plõksimisega või midagi sellist. Kui ikka korralikult kohale jõudis, et tegelikult ka laseme päris relvadest päris kuulidega millega noh... võib teoreetiliselt ka surma saada, vajusid välismaalased ikka täiesti näost ära.

Kaks naist tardusid hetkeks paigale ja vaatasid silmad punnis kuidas ma relva laen aga siis hakkasid tiiru ukse poole tagurdama ja varsti muutud vaikne tagurdamine juba kiirkõnniks. Ainus seltskonnas olnud mees vaatas mind ja meie teist väikest blondi raamatupidajat ning otsustas asjale ikka võimaluse anda. Kuigi nelja soovitatud padruni asemel laadis esialgu relva ainult ühe: "Just to try."

Nii me siis jäimegi ainult kolmekesi ja tulistasime oma aja ikka täis. Käisin vahepeal vaatamas, kas kallid töökaaslased veel hingavad või äkki on südari saanud aga klaasseina taga värisedes tundsid nad ennast vast veidi paremini.

Ühesõnaga oli vaatamata minu õilsatele kavatsustele tegemist hoopis ühe suure FAILiga. Ma loodan, et nad said oma hingamisrütmi tagasi kui nad pärast rahustuseks Kristiine Keskusesse shoppama viisin. Suure Zara sildi peale läksid silmad küll kohe särama.

Igatahes sain oma õppetunni. Järgmine kord broneerin Boccas laua ja jätan meist mulje kui tsiviliseeritud inimestest. Kuigi vist damage is done...

Töötan nagu looom

2009-10-14T02:29:00.002+11:00

Hõh, mulle ei meeldi need posititused mis halavad kui palju kellelgi tööd on ja et ikka raske'n'stuff. Vot ja sellepärast polegi kirjutanud, et muud nagu polegi. Pärast aasta aega järjest töötamist on nüüd siis lõpuks stress kätte jõudnud. Kas võiks sellest järelduse teha, et tööstress on võrdelises tasakaalus puhatud ajaga. Et kui ma puhkasin aasta, siis olin sama kaua stressi vastu immuunne?

Viimasel ajal said ka mõned ägedad plaanid vastu tahtmist vastu taevast lennata ja ega see just ei motiveeri. Eelmisel nädalal Luxis toimus ühekorraga nii palju, et hotell-kontor-hotell-kontor-tsüklist välja ei saanudki. Isegi kõige parema tahtmise juures poleks suutnud midagi toredat veel kavasse mahutada. Praegu ka käib möll sama hooga edasi "On Hold" hunnik muudkui kasvab, sest ülikiireid asju sajab aina peale. SOX audit, tavaline vaheaudit, omanike vahetus, kvartali lõpp - kas peaks veel midagi mainima. Nendest asjadest igaüks isesesvalt oleks võimeline edukalt okupeerima terve tööaja, rääkimata siis veel omavahel kampa võtmisest. Lisaks siirdub ülemus kaheks nädalaks puhkusele ja saatis mulle mitmekülgse mitmepunkti-ja faililise Status Update'i. Et ma siis vahepeal üle võtaks või nii.

Otsustasin, et aitab pullist, peab mingi puhkuse vahepeal võtma. Tentative plaan broneerib paar nädalat detsembri algusest. Mis pole küll eriliselt kaval aeg, sest lennuhinnad väljendavad pühaderõõmu ja sama teevad hotellid. Eks paistab. Peab midagi välja mõtlema, juhe säriseb juba hirmuäratavalt.

Lisaks õhinal plaanitud suusareisi kuupäevi endale teadvustades sai selgeks, et midagi on viltu. Märtsi esimene nädal eeldab tõenäoliselt jälle mägede asemel Luxi kontoris sahmimist. Ma lihtsalt pean leidma mõne vaba hetke ja alternatiivse plaani välja mõtlema.

Aga jah... plaani mis sa plaanid - elu teeb ikka omad korrektiivid.

Anname rendile oma Pärnu korteri

2009-09-21T18:33:00.004+10:00

Suvehooaeg läbi ja otsime oma armsasse korterisse Pärnus toredat üürilist. Kuna siiani oleme seal aeg-ajalt nädalavahetusi veetmas käinud ainult meie, näeb korteris kõik välja (ja ongi) peaagu täiesti tuliuus. Just sel nädalavahetusel võõpasime ilusaks ka suure 23-ruutmeetrise terrassi, kus isegi päikeselistel sügispäevadel ja varakevadel mõnus tuule eest varjus pikutada. Rendime välja, sest talvel satume sinna väga harva ja kahju lasta korteril niisama tühjalt seista.

Kuulutus siin www.city24.ee/ID:627690.

Lonely Planeti sooduskampaania

2009-09-14T18:49:00.004+10:00

Endale osutus see väike vihje hiiglama kasulikuks, siis jagan ka teistega - Lonely Planetil on hetkel käimas sooduskampaania, mis võimaldab osta kolm raamatut kahe hinnaga ja üleüldiselt soodsamalt kui Eesti raamatupoodidest. Lisaks tasuta kohaletoimetamine. Minge śoppama :)

Ise lahkusin veebipoest kolme raamatuga, mis läksid kokku maksma 570krooni. Eks siis paistab millal käiku lähevad, lähikuud näevad ette küll ainult puhtakujulist rabastamist tööl. Aga oleks vale väita nagu kiusatust juba poleks. Eilne ema poolt kokkupandud Austraalia-roadtripi filmi vaatamine ei olnud kah eriti abiks. Selle tunde igatsus, et kõik teed on valla ja ise otsustan igal hommikul uuesti millisesse suunda näo keeran, ei ole kuhugi kadunud. Pigem muutub iga päevaga tugevamaks. Reaalsus aga lööb teisest küljest suure lainega sisse.

Uuh... valikud, valikud...

Ühepoolne suhe

2009-09-09T19:25:00.002+10:00

Kogu see koondamine ümberringi ja muu kama ärritab mind mõnes mõttes aina rohkem. Kuigi õnnekombel töötan sellises firmas, mis kokkutõmbumise asemel jõudsalt laieneb ja personalinumbreid hoogsalt kasvatab, näen ma oma sõprade ja tuttavate pealt pidevalt kuidas erinevad firmad majanduslangusele reageerivad. Finantsala inimesena huvitab see mind ka professionaalses mõttes - milliseid samme on võimalik astuda ja kuidas keegi olukorda enda kasuks pöörata suudab.

Aga ma ei tahtnud mitte masust üldiselt rääkida, vaid erutusin paar päeva tagasi hoopis ühest konkreetsest mõttest. Sellest kuidas töötaja ja tööanda suhe on nii kuradi ebaõiglaselt tööandja poole kaldu, et mõnikord lausa valus vaadata. Siinkohal tahaks mainida, et minu praegune töökoht on äärmiselt inimsõbralik ja olen paljudest protsessidest vägagi vaimustatud. See aga muidugi ei tähenda, et võiksin kindlalt väita nagu mu tööandja mingi suurema kõrgema eesmärgi nimel ei oleks valmis osasid oma töötajaid päevapealt ohverdama. Seda ei saa mitte ühegi firma kohta öelda ja ei peagi saama.

Suhe iseenesest vajab kahte osapoolt ja suhtetüüpe on iseenesest miljon. Üsna lihtne reegel on ka see, et üks hea suhe ilma usalduseta ei püsi. Mõlemal poolel peavad olema teineteise suhtes õigused ja kohustused ning lisaks midagi sellist mida saab pidada austuseks või õiglaseks kohtlemiseks. Ühesõnaga hea suhe vajab õigustatud alust arvata, et teine pool sind ebaausalt ära ei kasuta.

Eestlane on üleüldiselt oma õiguste nõudmisel üks eriliselt tuim tüüp. See pole muidugi kellelegi mingi uudis. Kui ikka täielik perse majas, siis äärmisel juhul läheb suure platsi peale ja hakkab laulma. Nojah. Muul juhul põhimõtteliselt teise eestlasega kampa ei võta, sest soov iseenast heas valguses näidata on lihtsalt nii suur. Tuleb meelde anekdoot põrgukatlas keevatest eestlastest keda polnud vaja valvata, sest tirisid teised kohe põhja tagasi. Tundub nagu eestlased kardaks ikka mingit Big Brother'it, kes iga eksisammu jälgib ja kõigile piiriületajatele nõelad küünte alla pistab. Ja oh seda häbi pärast - siis ju teised naeravad kah veel.

Kui uus töölepinguseadus ilma ametiühingutepoolsete ettepanekute arvessevõtmiseta julmalt vastu võeti, üritas küll käputäis inimesi väikse streigipoisi üles tõmmata aga see vaibus lühikeste tundidega. Inimestesse on kuidagi sisse kodeeritud sõnum, et nemad ei saa nagunii midagi muuta ja kui muuta ei saa, siis miks oma nahk turule viia, parem omaette nurgas edasi kõpitseda ja rihm koomale tõmmata. Ma ei väida üldse, et töötuskindlustusmakse tõstmine oli vale ja ebaõiglane aga sellega pidi kaasnema ka suurem kindlus töötuksjäänutele. Win-win ühesõnaga või siis vähemalt Kompromiss.

Mis mind absoluutselt ärritab on aga hoopis see, kuidas mõned firmad majandusolukorda ettekäändeks tuues lihtsalt julmalt oma töötajatele "ära teevad". Okei, kui ikka ilge jama on, siis tulebki personalipoliitika, töötajad ja nende palgad kriitilise pilguga üle vaadata. Täiesti õiglane kui mõned ümberkorraldused ette võetakse näiteks firma ja ülejäänud töökohtade säilimise nimel. Aga kui kaugelt on näha, et tegelikult ikka ei ole enam asi nii hull, käive juba tõuseb, tööd on ja firma säilimine pole enam ammu ohus, siis vaatavad paljud omanikud uuesti numbritele otsa ja mõlevad: "Oh, päris lahe, hakkab juba sujuma... aga võtaks rahval veel veerandi võrra palka maha, siis saaks mitu head aastat sellevõrra paksemaid dividende kätte." Vot sellel hetkel võiks mingi tagasihoidlik vimm ju ometi prahvatada.

Ei saa ju ometi lõputult ilma tegeliku aluseta majanduslanguse vabanduse taha pugeda. Praeguseks on tagasikäik sees olnud juba umbes aasta ja kõik vähegi arukad ettevõtted sobivad ümberkorraldused ära teinud. Mittearukad või ennast lõhki laenanud firmad pankrotti läinud. Ma arvan, et tänaseks ei ole vaja enam nii agaralt alla kirjutada kõigile kärpeplaanidele ja palgavähendustele, mis lauale sajavad. Äkki tasuks kaastöötajatega teema üles võtta ja natuke olukorda analüüsida. Kas tõesti pole teil mingit sõnaõigust või on see lihtsalt pseudoprobleem, mille ise endale tekitate?

Ühesõnaga on kurb vaadata kuidas inimesed, kes aastaid oma pingelise töö pärast antidepressante võtavad, oma laste koolilõpetamistelt puuduvad ja üleüldiselt tervise ning eraelu kvaliteedi tööle ohverdavad, ei leia, et neil oleks õigust hakata vastu ebaõiglasele käitumisele tööandja poolt. Sest ÄKKI kolleeg kõrvallauast on "lojaalsem" ja kirjutab kõrvad ludus kõigele alla. Aga proovige - võtke kätest kinni, kutsuge teine osakond ka kampa ja minge vaadake mis siis juhtub, kui tööandja aru saab, et tal on tegemist korraliku vasturindega.

Schueberfouer, wingwoman'ing ja murduvad uudised Luxembourgis

2009-09-08T05:54:00.010+10:00

Ei olnudki siin ammu käinud. Pulmade puhul anti vahepeal üks vaba kuu(algus) ja alles esimesel koolipäeval saabusin jälle siia, oma teise kontorisse. Kuud sulgema ja raporteerima. Nagu ikka.

Tegelikult saab "nagu ikka" öelda vist viimast korda, sest muuhulgas jõudis eelmisel nädalal meieni uudis, et on tehtud järjekordne diil ja 65% mu armsast töökohast on siirdunud endise ema eBay käest uutele omanikele. Algab niisiis kolmas peatükk selle firma loos ja mulle isiklikult samuti. Startup, eBay korporatsioon ja nüüd siis riskikapitalistid. Eks lähitulevik näitab mis see minu jaoks tähendab.

Täna näiteks, kui asjalikult tuhinal eBayle raporteid vorpisin, liugles kohale ülemuseülemus ja uuris kaugel ma olen. Kui ütlesin, et päris kaugel, siis mainis ta unelevalt aknast välja vaadates: "Seekord jääb kõne ära." Kõne, millega lõpeb meie igakuine aruandlus - kõne eBay finantsosakonnaga. "Aga eks me ikka teeme oma raportid lõpuni," vastas ta, küsimust mu silmist lugedes. Järgmisel kuul on juba kõik hoopis teisiti. Keegi veel ei tea, kuidas.

Aga täiesti teistel teemadel - seekord õnnestus mul Luxis viibida iga-aastase megaürituse Schueberfouer'i ajal (jah, ma kontrollisin selle sõna õigekirja kolm korda, enne kui julgesin valmis trükkida), mis toimub siin juba sadu aastaid. Esimene ametlik Schueberfouer oli juba 1340ndal aastal ja pikalt-pikalt oli selle põhiline eesmärk anda kaupmeestele võimalus kord aastas ühel hiigelsuurel laadal oma toodangut müüa. 18ndal sajandil hakati laadal lisaks loomade- ja põllumajandussaaduste müügile ka meelelahutust pakkuma. Hakati pidama kontserte, esinema tulid erinevad artistid, näidati eksootilisi loomi, hiljem tekkisid juba täismahus tsirkusetrupid. 20nda sajandi algusega saabusid karussellid, restoranid, tantsusaalid ja varieteed. Tänaseks ongi saanud sellest pigem üks suur lõbustuspark, kus rahvas ohjeldamatult vorsti, fish'n'chipse ja komme vitsutab ning hiljem katsetab hulludel atraktsioonidel, kas suudab seda kõike ka endal sees hoida.

Sellel üritusel on (peale kala ja friikartulite õgimise) terve hulk traditsioone, millest paljudest mul pole loomulikult õrna aimugi. Aga üks naljakamaid on "lammaste rongkäik" (Hämmelsmarsch), kus dekoreeritud lambaid aetakse mööda laata ringi spetsiaalse Lambamarsi saatel. Kusjuures seesama Lambamarss oli kuni aastani 1859 ka Luxembourgi hümn. Lambad muidugi ise sellisest tramburaist suurt vaimustatud ei ole ja ma ei ole päris kindel, kas see ei võiks mingil moel kategoriseeruda ka loomapiinamiseks. Aga noh... parem kui vardasse aetud saada, eksole. Kuigi ega ka see pole nende staarlammaste puhul muidugi välistatud.

Igatahes on tegu selle väikse riigi ühe suurima rahvapeoga ja seda on ka igast otsast näha. Sattusin sinna ise viimase nädala jooksul kaks korda ja sain süüa ilget paksu rasvast vorsti, sama rasvaseid kartulipannkooke, juua õlut ja vahuveini mustsõstra(?)siirupiga, käia paaril atraktsioonil, võita ühe mängujänese, näha 1900ndal aastal toodetud filmi kirurgi toimetamistest (muuhulgas eemaldati ühel tüübil nüri noaga nüsides vasak munand), jaurata töökaaslastega ja arendada meeldivat vestlust Pille ja Reinuga. Väga lahe oli.

Aga ma kuidagi olen oma ajaarvestusega väga sassi läinud. Kahe Schueberfoueri-külastuse vahele jäi veel paar üritust. Võtsin kolleegi kutsest kinni, otsustasin vaatamata kõhklustele jah-inimest mängida ning siirduda reede õhtul Luxembourgi peale pidutsema. Kuigi Luxembourgi ööelu kohta olen ainult iroonilisi kommentaare kuulnud, ei pidanud ma ausaltöeldes üldse pettuma. Täiesti lõbus oli ja see tõepoolest eksisteeris. Kuna minu öine ringituustimine siinkandis on piirdunud kolleegidega peale pidulikke õhtusööke kuskile "edasi" minemisega, siis pean tunnistama, et klubidesse pole ma siiamaani veel sattunud. Või noh... klubi on siin üsna raske defineerida, kui osad paigad sellised pool-baar-pool-klubi-hübriidid on.

Kõige kummalisem minu kui eesti klubide naisolevuste ülikõrge kontsentratsiooniga harjunud inimese jaoks oli siinne absoluutne naistedefitsiit. Seevastu kenasid viisakaid stiilselt riietatud mehi oli kobarate kaupa (ilmselt need kobarad olid ka just saabunud mingitelt äriõhtusöökidelt). Isegi minu käest, olles stabiilselt kolme meessoost sõbra poolt ümbritsetud, jõuti kaks korda telefoninumbrit küsida. Naljakas oli ka see, et nägin õhtu jooksul kahte tuttavat, kuigi mu (mittetöökaaslastest) tuttavate kokkuarvutamiseks siinkandis ei lähe isegi kalkulaatorit tarvis. Hiljem sain ringiga kommentaari: "Heard you were a wingwoman ;)" Eks see umbes nii oligi. Igatahes lõbus, täitsa võiks kunagi korrata.

Seda, et ma järgmisel päeval kella viieni magasin (väikse vaheärkamisega, kui peavalu trotsides hommikusööki kugistamas käisin), ei tahaks väga rõhutada. Küll aga näiteks seda, et suutsin ennast kokku võtta ja jooksma minna. Sellega küll mu tervislikud tegevused laupäevaks jälle piirdusid, sest õhtul oli Mari-Liis mind enda itaallasest boyfriendi juurde külla kutsunud, kus meie ülesandeks jäi martiinit, mozzarellat, limoncellot ja veini libistada samal ajal kui poiss-sõber köögis oivalist pastat kokkas ning vahepeal hoolitsemas käis, kas meil on ikka piisavalt veini ja kas muusika on sobiv. Lihtsalt hea õhtu oli. Meenutasime oma fantastilist rahvapilliansamblit ja paljusid kooliaegseid seiku. Itaallane poleks ka kõige parema tahtmise juures meie hüsteeriliste naerupahvakute vahele kõõksutud lausetest midagi aru saanud. Vahepeal ta küll üritas järge pidada, kuid me olime vist natuke liiga omas maailmas :)

Nüüd peaksin välja mõtlema, kuidas ma oma pagasisse töökaaslaste käest saadud sünnipäeva- ja pulmakingituse ära mahutan. Seda nad polnud ilmselgelt väga hästi läbi mõelnud, et Villeroy&Bochi serviis on küll oivaline aga niisama lihtsalt käsipagasisse ei supsa. Lisaks on veel kuskile vaja toppida lõbustuspargist võidetud jänes ja kaks hooga śopatud mantlit (ma oleks muidu ära külmunud, ausalt!). Nojaa, eks ma homme leiutan.

Kuidas (pikas perspektiivis) hea töökoht saada

2009-08-27T21:36:00.005+10:00

Praegu on kooliminemise aeg ja koos sügisega õhus uute alguste tunne. Olen paar korda mõelnud kuidas ja millised tehtud ning tegematajäetud asjad on minu isiklikku ja teiste ümberkaudsete inimeste karjääri mõjutanud. Alates ülikooli astumisest kuni selle hetkeni, kui on juba võimalik valida paljude heade variantide vahel.

Käisin paar aastat tagasi oma ülikoolis rääkimas noortele tudengitele peaasjalikult kooliaegse praktika teemal, kuid teisest küljest tahtsin neile öelda seda, mida keegi mulle ülikoolis polnud rõhutanud ja ise omal nahal katsetama pidin. Aga see on ainult üks tahk. Mitu korda olen juurelnud ja arutlenud endamisi selle üle mis ikkagi tagab hea karjääri. Mida saab teha õigesti ja mida valesti, et kümme aastat pärast ülikooli oleksid jõudnud sinna, kuhu soovisid. Ehk teha seda, mis meeldib ja saada selle eest väärilist tasu. Erinevalt mitmel pool netis ja mujal kräunuvatest inimestest, usun ma kindlalt, et inimese õnn on tema enda teha.

Mulle omaselt struktureerida armastades panen siia punktid, mis mind on aidanud ja ka teemad, mida ise valesti olen teinud. Loomulikult ei taotle absoluutset tõde ja muu disclaimer siia, aga minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on neid punkte järgides võimalik saavutada hea karjäär.

Vali ülikoolis õppimiseks keeruline ala. Sa oled keskkoolist tulnuna kindlasti palju altim sama soojaga (intensiivselt) edasi õppima kui paar aastat vahele jättes. Teisest küljest ei peaks ala olema liiga spetsiifiline, mis paljud karjäärivalikud kohe ära blokib. Ideaalne oleks veel see, kui ala nimi on "tavainimesele" arusaadav, kuid kergelt aukartustäratav. Näiteks matemaatika, statistika, füüsika, informaatika, arhitektuur, suvaline tehnoloogia - peaasi, et teema ei oleks liiga lihtne ega liiga kitsas. Spetsialiseeruda jõuab alati. Kui võimalik, ära mine kergema vastupanu teed ja astu sisse ärikorraldusse või haldusjuhtimisse.
Alati saab oma tehnilisemat laadi bakalaureusediplomit täiendada üldise MBAga, vastupidi on palju keerulisem. See, et ülikooli ajal näiteks füüsikat õppida on palju raskem kui majandust kaalub ennast kuhjaga üles järgneva mitmekümne aasta jooksul, kui sinu vastusele õpitud eriala osas tunnustavalt noogutatakse mitte ükskõikselt õlgu ei kehitata;
Vali diplomitööks teema, mis haakub tulevase spetsialiseerumisega ja millest õppejõud vähe teavad. Nii saad oma haridusele lisaväärtust ja lõputöö kaitsmine on palju lihtsam. Kui komisjon tunneb, et nad pole antud teemas väga pädevad, ei suuda nad ka keerulisi ja detailseid küsimusi esitada. Tulemus on suurepärane hinne ja korralik punkt esialgu hõredas CVs.
Kindlasti käi ülikooli ajal praktikal. Vali selleks (kui võimalik) suur, tuntud nimega firma. Suurtes firmades on tõenäoliselt erinevad koolitusprogrammid, võimsad infosüsteemid ja protsessid. Kõik need arendavad "suurt pilti" väga palju rohkem kui esmapilgul uhke ametinimetusega koht väikefirmas. Tuntud firma praktikakohana jääb CVs kohe silma ja annab eelise konkurentsis.
Eelmisest punktist tulenevalt - eelista esimestel tööaastatel ametikohti, mis ka tulevikus CVsse kirjutades head ja asjakohased välja näevad. Eks on uhke värk küll luua sõbraga kahepeale väikefirma, pusserdada seal midagi ja lasta trükkida kallile paberile visiitkaardid ametinimetustega CEO ja Member of Board. Pikas perspektiivis sellega kaugele ei lenda, kui on soov jätkata palgatöötajana ja mitte jäädagi iseendale tööandjaks. Palju usaldusväärsemana mõjub inimene, kes pole kohe ülikoolist väljudes asunud tillukese firma Finantsdirektoriks või Tegevjuhiks vaid teinud esimesed sammud anaüütiku või assistendina.
Kui võimalik, proovi teha ettevõttesisest karjääri. See on alati hea märk, kui juba aasta või paariga sind samas firmas veidi edutatud on. Võib järeldada, et oled hinnatud töötaja ning hea kolleeg.
Ära tõmble pidevalt töökohti vahetades ainult parema palga poole trügides. See, kui esimese kolme karjääriaasta jooksul on sul juba viis töökohta olnud, äratab alati kahtlust. Ka siis, kui iga järgnev töökoht sulle endale parem tundus. Järelikult sa pole stabiilne, usaldusväärne ja mine tea, äkki lasti kuskilt vahepeal hoopis lahti.
Ära jää liiga pikalt ühe koha peale pikutama. Tasakaal selle ja eelmise punkti vahel on väga oluline. Kui inimene jääb viieks või seitsmeks aastaks oma esimese tööandja juurde (kuigi võib-olla vahepeal natuke edutatud saades) ei ole seegi märk ideaalsest töötajast. Küpsema ja kogenuma töötaja puhul on see tavaliselt pluss aga päris verinoore algaja puhul mitte. Noorus on aeg saada kogemusi ja edasi liikuda, muidu lähevad teised mööda.
Ümbritse ennast tarkade ja edukate inimestega. Kui su ümber töötavad targad ja pädevad inimesed, siis on palju tõenäolisem, et nad haaravad ka sind oma tegemistesse ja kogemustesse kaasa.
Ära kujuta ette, et tead kõike. Sa tead alguses väga vähe, tegelikult ka. Kuigi mõni kolleeg võib tõepoolest ka pikemal analüüsimisel osutuda mitte kõige teravamaks pliiatsiks, siis enamus kaastöötajatest lihtsalt on sinust (vähemalt alguses) targemad. Parem vaata, õpi ja küsi küsimusi selle asemel, et lahmida ja ülbitseda. See ei vii kuhugi, täiendab ainult sinu noore kuke mainet.
Eesti on väike. Igal alal on oma ringkond, kes tihtipeale teineteist tunnevad. Pole mõtet pettusega edasi pürgida, see tuleb nagunii välja. Käia ringi ja tuututada kui kõva mees sa oled, samas oma tööga seda mitte tõestades tuleb ühel päeval sulle ringiga negatiivselt kätte. Positiivsete asjadega on samamoodi. Igas firmas on keegi kes tunneb kedagi kes tunneb sind. Telefonikõned: "Tsau, kuule sa töötasid selle inimesega koos, milline ta oli?" on pea iga värbamisprotsessi osaks.

Jätsin meelega välja kõik isikuomadustest ning muudest subjektiivsetest asjaoludest tulenevad faktorid. Need siin on täiesti puhtalt teadlikud valikud mida on võimalik igal noorel teha ning sobivad ka ennekõike neile, kes üleüldse soovivad oma karjääriga kuskile jõuda. Nagu näha, on suurema osa inimeste eesmärgiks leida piisavalt stabiilne ja soe koht, mille hubases udus aastaid mööda saata. Nendele ma kahjuks nõu ei oska anda.

Flashpacking

2009-08-19T22:16:00.003+10:00

Telleri blogist sattusin mööda linke ja otsinguid edasi ühe huvitava teemani, mida polnud kunagi endale varem teadvustanud. Kuigi see pole maailmas just teab mis verivärske teema, aga minu jaoks oli ta seda küll. Nimelt backpackingul ehk seljakotirändamisel on tegelikult olemas mitmeid alajaotusi või tüüpe ja kolinal tundsin ennastki ühes alajaotuses ära.

Flashpacking - defineeritud lihtsustatult kui backpacking lihtsalt suurema eelarve ja paremate vahenditega kui traditsiooniline (kõiges) võimalikult odavalt läbi ajada püüdev seljakotirändamine. Ega see mingi ideaalne termin iseenesest ei ole, sest tal on potentsiaali hakata tekitama vabameelsete rändurite vahele "klassivahesid" aga mis seal ikka, aitab siiski reisivormi olemust veidi defineerida.

Mis siis eraldab backpackerit flashpackerist:

Flashpacker on harilikult vanem (üldjuhul üle 25a);
Tal on rohkem raha, kuna harilikult on ta selle ise aastate jooksul teeninud ning teinud teadlikult otsuse võtta paus tööalases karjääris (võrdluseks - harilik backpacker ei ole kunagi karjääris kuigi kaugele jõudnud, ta oli enne reisile minekut kas üliõpilane või verinoor lihttööline);
Tal on üsna kallis ja korralik varustus. Flashpackerid kasutavad palju elektroonikat, neil on tavaliselt kaasas digifotokas, iPod, mobiiltelefon, sülearvuti jms träna;
Tavalised hostelid sobivad majutuseks, kuid eelistatakse veidi paremaid tube (konditsioneeriga, privaatsed ja oma vannitoaga toad);
Nad püüavad transpordi ja majutuse pealt maksimaalselt kokku hoida, kuid atraktsioonidele ja ekstreemsematele hobidele kulutavad muretult. Kui tekib tahtmine süüa väga head sööki, siis võib astuda sisse kenasse restorani kuigi suurem osa toidukordadest möödub ikkagi odavates kohalikes urgastes.

Loomulikult ei saa otseselt mingit piiri nende kahe tüübi vahele tõmmata, sest kõigil ränduritel on omad sissetulekuallikad, mugavusvajadused ja stiil. Samas on tore teada, et selline reisivorm on levinud ning levib aina rohkem.

Tundsime isegi ennast oma pikal tripil olles vahel veidi imelikult, kui mõnikord jutu sees tuli välja, et me ei ööbigi dormides ning ei tegele ainult imeodavate või tasuta meelelahutustega ja selle peale silmi pööritati. Mis seal ikka, meie reis ja vahendid. Miks peakski oma võimalusi ja vajadusi alla suruma ja peitma. Reisida on lahe ja eriti lahedaks teeb selle võimalus muretu olla.

Mõned lingid ka: wikipedia - backpacking, The Flashpacker (Breaking Travel News), USA Today artikkel

Pühajärve Triatlon 2009

2009-08-17T05:26:00.010+10:00

Tänaseks päevaks on ka juba Pühajärve Triatloni kõige raskemalt üle elanud võistlejad taastunud ning mina mitu korda hoogu võtnud, et selle suve üks äge sündmus üles tähendada. Ehk siis 8ndal augustil 2009 toimus Pühajärve Triatlon võistlusdistantsidega ujumine 1,9km, ratas 90km ja jooks 21km. Üksi kogu selle võistluse läbiteinute kohta ei oska muud öelda, kui RESPECT ja teha ühe suure kummarduse. Sellisest asjast mina aga esialgu isegi ei unista. Aga mine sa muidugi tea, äkki kunagi tuleb kunagi tulevikus mingi hoog peale, ma otseselt ei välista seda, aga tõenäosus on siiski üsna väike.

Õnneks on minusuguste jaoks, kes kõike ei taha korraga ette võtta, olemas võimalus osaleda meeskondlikus arvestuses, kus kolme peale koormuse ära jagada saab. See on ka vist ainus võimalus lihtsurelikel startida koos tõeliste staaridega nagu Jaan Kirsipuu, Pavel Loskutov või Andrus Veerpalu. Meie tiimi pani Risto kokku juba kevadel. Nendest kolmest alast (arvestades distantse) istub mulle ujumine kaugelt kõige paremini ja tundus, et selle abil meie tiim segavõistkonnaks registreerida, sobis ka poistele. Sergei sai ülesandeks poolmaraton läbi teha ja Risto loomulikult näitas taset rattas.

Käisin vahepeal ujumise vormi ka testimas ja mõned korrad peale seda ka trenni tegemas aga ilmselgelt ei olnud minu ettevalmistused pingutuselt võrreldavad Sergei ja Risto omaga. Tundsin ennast selles mõttes natuke kehvasti, kuigi oma eesmärgi ja teistele väljakäidud võimaliku aja ujusin ilusti välja. Lihtsalt sellisel võistlusel olin oma 40 minutiga 1,9 km kohta ikka üsna tagumises otsas. Kui järgmisel aastal peaks sama võistluse plaani võtma, siis luban poistele vähemalt 5-7 minutit parema aja välja ujuda. Lisaks kavatsen organiseerida ujumiskalipso, ilma milleta olin konkurentide seas ilmselges vähemuses ja veidi ebasoodsamas olukorras.

Esimesel ringil alustasin vaikselt, üritades mitte massile "alla" jääda. See mul ka täiesti õnnestus, kuna erilisi ambitsioone esiritta trügida ei olnud algusest peale. Kuigi vesi oli eesti mõistes üsna soe (ca 22C), mõtlesin ka selle peale, et vees tuleb olla ikkagi üsna pikka aega ja loodetavasti ei teki krampe, mis mulle vahest jahedas vees ikka probleemiks on olnud. Lappasin rahulikult krooli ja kuigi suurem osa grupist oli üsna pea lainetesse kadunud, sahmis ka minu lähiümbruses nii mõnigi ujuja. Teise ringi lõpupoole ujus minust üle individuaalvõistluse esigrupp, kelle start oli meist 10 minutit varem ja kes juba ujumist lõpetamas olid. Alguses ei saanud aru, kust selline torpeedode kamp mulle kõrvale on tulnud aga nende rohelisi ujumismütse nähes sain pildi kokku.

Teise ringi keskel hakkas keha ilmutama kergeid väsimuse märke ja ma tundsin, kuidas pinnal libisemise asemel keha vildakaks hakkab vajuma. Üks põhiline asi ujumistehnika juures ongi see, et keha tuleb hoida pinnaga paralleelselt vee peal ning tänu sellele võita minimaalsest veetakistusest mis vähegi annab. Väsimuse tekkides või vale tehnikaga ujudes vajuvad jalad rindkerest allapoole vee alla ja nii on enda edasiviimiseks kuluv energia ka hoopis suurem, sest veetakistus muutub palju tugevamaks. Pidin endale pidevalt meelde tuletama, et jalgu on vaja liigutada ja seda ikka kõvasti. Korralikku üle-kolme-tõmbe hingamist ei suutnud saavutada kuni lõpuni, kuigi mitu korda proovisin. Hingasin kogu aeg ainult vasakult, igasugune muu rütm ajas kohe kõik segamini. See on nüüd küll puhtalt harjutamise asi ja täiesti lihtsalt külgetreenitav. Basseinis pole probleemi olnud, peab ka avaveekogudes rohkem harjutama.

Kergelt hakkasid ca 500m enne lõppu tekkima ka krambikesed sääremarjadesse aga õnneks midagi hullemat välja ei arenenud. Naljakas oli hoopis see, et ühel hetkel ei suutnud ma enam sõrmi koos hoida. Sõrmed olid lihtsalt nii väsinud, et tahtsid hirmsasti harali minna. Pärast tagantjärgi valutasid just sõrmed kõige rohkem. Midagi täiesti uut, mida ei osanud ette näha ega karta. Siiski võtsin veel jõu kokku ja tempo nii üles kui veel jaksasin ning pidasin lõpuni vastu. Rohkem oleks suutnud tõesti vaid varem rohkem treenides.

Aga kuigi ma just otseselt oma tulemusega ei hiilanud, läks meie tiimil võistluse edenedes aina paremini. Risto kimas rattaga nagu püssikuul ja sõitis välja imetlusväärseid ringiaegu. Täitsa uhke tunne oli sellisesse võistkonda kuuluda. Keskmine kiirus üle 35km/h Otepää mägistel teedel on minu jaoks ulmevaldkonda kuuluv saavutus aga temal möödus nii 90 kilomeetrit ajaga 2:35. Võimas. Sellega parandasime oma positsiooni tunduvalt, kuigi protokollist täpselt võidetud kohti välja lugeda ei anna.

Viimasena lippas rajale Sergei, kes oma poolmaratoni ajaks oli meie tiimichatis kevadel prognoosinud umbes 1:40. Tegelikkus oli aga veel 2 minutit parem ja nii me suutsime täita ka suhteliselt raskestisaavutatavana tunduva ideaal-eesmärgi - läbida Pühajärve Triatlon kolme peale ajaga alla 5 tunni.

Lõpuprotokollis olime võistkondadest ajaga 4:56 kohal number 24 (kokku 50 lõpetajat) ja üldarvestuses 40 (kokku 178 lõpetajat). Segavõistkondadest saavutasime 4nda koha, kaotusega teisele kohale 7 ja kolmadale kõigest 4 minutit. Ise olin sellisest tulemusest üsna üllatunud aga mu tiimikaaslased olid tõesti nii kõvad, et tegelikult ei tohiks siin väga suurt üllatust olla. Lihtsalt sellistel võistlustel ei tea kunagi täpselt ette üldist taset. Sergei küll enne Pühajärvele sõitmist mainis, et segavõistkondadest on kindel ainult võitja, teistega annab isegi võistelda aga mina muidugi ei julgenud teda sel hetkel uskuda.

Igatahes oli üks ideaalsete tingimustega ja ideaalilähedaselt korraldatud võistlus. Vägev värk ja mina olen ülimalt rahul. Suur (bow) ka mõlemale tiimikaaslasele. Te olite mõlemad super!

*Ülemisel pildil tiim SKYPE koosseisus Sergei Anikin, Risto Reinpõld ja mina õnnelikult finishis peale 5 tundi rabamist.

Tüdrukutega - viimased vallalisehetked

2009-08-04T17:53:00.007+10:00

Nimi lendas ära

2009-08-03T04:37:00.001+10:00

Raha soovite? Ei, aitäh!

2009-07-20T18:28:00.003+10:00

Viimasel ajal on mul tekkinud tunne, et paljudel eesti ärimeestel pole seda va ärivaistu ikka tuhkagi antud. Oma teooriates ollakse lihtsalt nii puiselt-debiilselt kinni, et lausa süllekukkunud hea pakkumine lihtsalt kõrvale lükatakse. Ju siis pole asi üldse hull ja kõigil veel võimalik kliente näo ja mugavuse järgi laialt valida. Siin kolm reaalset situatsiooni möödunud paaril nädalal minu elust.

1. Soovisin lasta teha veidi custom-made asja, milleks firmal vahendid ja võimalused kindlasti olemas. No a la soovin osta liivavormitootjalt lillekujulist liivavormi aga nemad teevad by default ainult südame-, kassi- ja päikesekujulisi. Seadmed vajaks ehk minimaalset ümberseadistamist ja kuna tegemist niśi- ja tellimustootega, siis ei teki sellest kindlasti mingit tohutut tootmisseisakut. Pigem lihtsalt asi viitsimises. Ei oldud nõus, sest "nemad sellist kuju lihtsalt ei tee." Mis sellest, et tahtsin hästi maksta ja olin paindlik ning viisakas. Ei, ei ole ette nähtud.

2. Kuigi igas teises poes ümberringi valitsesid 50-70%lised allahindlused, leidsin sobiva riideeseme sooduskampaaniat hetkel mittekorraldavast poest. Kuigi poe kodulehel internetis seisis võimalus saada kaup -10% hinnaga. Viitasingi sellele kodulehe pakkumisele ning esitasin konkreetse soovi asi kohe ära osta, kui 10% hinnast alla lastakse. Sain vastuseks solvunud näo ja pika tigeda selgituse, kuidas asi on niigi hea hinnaga ja kodulehel vananenud info. Pole vist vaja mainida, et läksin sealt poest tagurpidi (koos oma rahaga) välja;

3. Leidsin juhuslikult toreda asja, mida soovisin päevaks rentida. Sain ka omanikul kohapeal sabast kinni ja avaldasin talle oma soovi. Ta arvas, et pole sellele mõelnud ja üldse ajas pakkumine juhtme natuke umbusklikult kokku. Jäime siiski peale pikemat selgitust sõpradeks ja ta lubas kaaluda. Eks siis näis kas võetakse ühendust.

Teine partii tegelasi on need, kes elavad ikka veel unistustes ja majanduskasvus. Kus sa siis saad lasta hinda 50% alla, kui 2007ndal aastal oli soovijaid küllaga. Tasuks ehk silmad lahti teha ja objektiivselt oma toode-teenus üle vaadata ning sealjuures hind sobivaks korrigeerida.

Unelmates elavad peaasjalikult just niśitoodete pakkujad, suurema käibega tegelased on ammu kas surnud või adapteerunud. Teie "ainult-kolm-tegijat-on-turul-nagunii-peab-lõpuks-meie-käest-ostma" maffialik suhtumine ei vea kah lõpuks enam välja. Luksusasjadest saab loobuda või neid asendada. Ega ikka ei pea küll ostma, kui hind on naeruväärne.

29

2009-07-17T18:33:00.003+10:00

Aeg lendab :D
Vähemalt kaks on veel ees mõnda aega.

Skype Triatlon 2009 Valgehobusemäel

2009-07-13T23:04:00.011+10:00

Jälle üks üliäge suvepäev sisustatud ja triatlon igast otsast korda läinud. Kuigi natuke peksasaanud tunne on ja suurest pingutusest tahtis eile rajal pea plahvatada, siis olen õnnelikum kui kunagi varem - kõik läks täpselt nii nagu lootsin. Kõigepealt muidugi tänud ilmataadile, kes mu ettevõtmist täiega soosis ja kahe 15-kraadise vihmailma vahele selle ühe päikeselise ja ilusa tekitas. Isegi vesi oli Vagehobusemäe keskuse juures asuvas järves mõnuga ujutav - 21 kraadi.

Planeerisin endale seekord varajase alguse, et kõik õigel ajal tehtud jõuaks. Oli selgelt meeles kuidas eelmine kord veel juba võistlejate kohalolles suure kimaga jooksurada märgistades ringi rabelesin. Kuigi alguses tundus, et aega on liigagi palju, tuli hiljem välja, et täpselt parasjagu - kõik sai õigel ajal valmis aga aega üle ka ei jäänud.

Õnneks on kogemus juba piisav, et kõik nüansid tuttavad ning midagi olulist ei tule ootamatult. Samamoodi on paljud abilised juba mitmendat aastat oma ülesannetega tegevad ning neidki ei tule väga pikalt instrueerida. Eriti rahul olen ma meie ajavõtuprofiga, kes kunagi ammu arvas, et võiks ajavõtul kasutada orienteerumisest tuttavaid SI-jaamu ja -pulki. See süsteem teeb ajavõtmise väga lihtsaks ning tema poolt kirjutatud (või mugandatud, täpselt ei tea) programmijupike võimaldab etappide- ja üldarvestuse ajad juba mõne minuti jooksul peale viimase finiśeerija saabumist kätte saada. Igatahes väga mõnus variant sellisel väiksel võistlusel, kus SI-jaamade juures üldjuhul mingit suuremat rüselemist toimuda ei saa.

Ujumine oli seekord päris põnev, sest väikses järves tuli ujuda kaks ringi ning sealjuures vahepeal veest välja joosta ning teises kohas uuesti vette sumatada. Võistlust juhtis algusest peale Rainer, kes lõpuks ka kõigile pika puuga ära tegi. Esikolmik oli üldse väga tugev ja omavahel kes-keda piilumine käis juba paar päeva varem toimunud suvepäevadel, kus "tavainimesed" rahulikult õlle libistasid aga sportlased enda kaasavõetud süsivesikuid ja spordigeele manustasid. No okei, see viimane on veidi liialdatud väide aga ega ma väga palju ei liialda ka ;)

Ujumise lõpetasin üldarvestuses kolmandana aga sealtmaalt mu hea positsioon ka lõppes. Rattas sain paari-kolme kilomeetri pärast aru, et midagi on väga valesti. Kui alguses oli raske väntamise kandnud suure väsimuse arvele, siis ühel hetkel hakkas tunduma, et mismõttes ma ei suuda isegi väikestest küngastest korraliku hooga üles sõita. Pingutasin silmad punnis peas aga järjest möödus minust teisi võistlejaid. Sain aru, et piduritega vist toimub midagi aga kahtlustasin esipidureid ja need tundusid korralikult töötavat. Kuni ühest suurest mäest ülessõites pidin rattalt maha tulema ja ratast käekõrval lükates nägin, et tagumine ratas ei käi üldse ringi, vaid lohiseb niisama mööda maad. Olin juba pikalt kinnikiilunud tagapiduriga sõitnud.

Minu kirumist ja turtsumist märkas üks kaassõitja, kes lahkelt pakkus ennast mu ratast parandama. Loobusin abist ja ajasin teda ikka kiiremini edasi sõitma, kuid tema lause: "Tee pidur lahti", jäi meelde. Kui veel mõnisada meetrit olin edasi pusserdanud, siis mõtlesin, et proovin siis vaadata, kuidas see pidur lahti käib. Üllatudes nägin, et midagi keerulist seal pole ja süsteem on sama, mis esipiduril. Seda olin ma ratast autosse toppides kümneid kordi kinni-lahti haakinud. Tegingi tagapiduri lahti ja rattal oli kohe hoopis teine minek. Hakkas väike lootuski tekkima, et eks õnnestub eest ära vändanud Teele kinni püüda, kes naistest sel hetkel esimesel kohal oli.

Teisel rattaringil hakkas Teele selg juba pikematel sirgetel paistma ja tasapisi lähenesin sellele. Kuid rattaga teda ikkagi kätte ei saanud ning vahetusalasse jõudis ta veel paarkümmend sekundit enne mind. Lahe oli see, et kui rattaga stardi-finishialasse sisenesin lippas seal juba tervet võistlust lõpetav liider Rainer. Tema ja teise koha omaniku Risto rallimine ratastel oli täiesti imetlusväärne. Nad olid tõesti peajagu teistest üle.

Jooksus õnnestus Teele selga näha juba üsna kiiresti. Rattalt jooksule ülemineku moment on triatlonis teatavasti üks kõige raskemaid koos ujumisest väljatulekuga ning otsustasin kõik oma jõu kokku võtta ja proovida ta kinni püüda. Õnneks kasvatasin peale möödaminemist Teelest vahet päris kiirest ning jooksurajal tulid tasapisi selg ees vastu veel kolm kustunud meest. Nii parandasingi oma rattas kaotatud positsiooni nelja koha võrra.

Pärast võistlust järve sumatada ning hiljem koos teistega grilli ja sauna kõrvale muljeid vahetada oli lihtsalt super mõnus. Tore oli ka see, et Kristjan käis mul seekord kaasa elamas ja aitamas ning pärast märkamatult peale võistlust peaaegu terve raja ise ära korjas, mis on kogu selle asja juures kõige tüütum ja raskem töö.

Oh, ma olen nii rahul ja õnnelik, see oli tõesti tore võistlus. Ainus asi, mida veel paremaks tahaks saada, on võistlejate arv. Raske on saada kohale seda mõnusat massi, kes tuleks lihtsalt ennast proovile panema ja mõnusat päeva veetma. Esiotsa mehed tulevad nagunii aga teistele peaks vist kõvemat promo tegema, et see tõepoolest pole nii raske kui välja paistab vaid täpselt nii raske kui sa ise selle enda jaoks teed.

*Uimase peaga unustasin viidata - pildid by Anneli ja Mart

Minu esimene ragbivõistlus Luxembourgis

2009-07-04T23:45:00.002+10:00

Minu seniseid eelarvamusi ragbist kirjeldab kõnekalt lisatud pilt. Ühesõnaga ma arvasin, et mängu jooksul toimub peaasjalikult mingi tohutu retsimine ja üksteise surnuksjooksmine. Põhimõtteliselt võiks sama hästi mitukümmend korda hoo üles võtta ja vastu puuriita joosta (sein oleks liiga sile) ning paralleelselt lasta ennast jalgadega selga taguda.

Kui minu ragbi-kogemustega veel sügavuti minna, siis on mul siiani selgelt meeles, kuidas Austraalias ja Uus-Meremaal tuli telekast ragbit söögi alla ja peale ning mulle jäi sellest kõigest mulje nagu tegemist oleks maailma kõige geima spordialaga peale kreeka-rooma maadlust. Sest isegi maadlustrikoo püksiosa sääred on pikemad kui ragbimängijate shortsid. Need on lihtsalt nii lühikesed, et mitte ükski endast lugupidav mees ei tõmbaks neid ka surma ähvardusel jalga. Veel enam siis jookseks nendes püksikutes mõne teise mehe pikali ja hakkaks tal seljas meelalt vänderdama. Ükskord proovisin seda teooriat ka ühele austraalia kutile tutvustada, kuid lõpetasin kirjeldamise hetkel, kui aru sain, et kui ma poleks blond naisterahvas, oleks mul hambad juba ammu kurku löödud.

Niisugused eelarvamused lahutasid siis mind ja ragbit. Seega olin täiesti śokeeritud, kui mu ülemus teatas meilitsi, et kuna ma kolmapäeval viibin Luxis ja neil on esimene ragbivõistlus ning võistlejaid puudu, siis ei arvestata mingeid vabandusi minu mitteosavõtmise suhtes. Püüdsin küll rääkida, et mul ei ole piisavalt lühikesi pükse kaasas aga seda ei võtnud keegi kuulda.

Teel võistluspaika tehti mulle selgeks, et tegelikult pole asi üldse nii hull. Et ka pikemate pükstega lastakse väljakule ning kõik ragbi-liigid ei tähenda maksimaalset vägivallarakendamist teiste peal. Meie pidime mängima hakkama mingit soft-versiooni, mille puhul piisas vastasvõistleja rajalt maha võtmiseks ainult tema kahe käega puudutamisest. Olin selleks hetkeks juba uudisest natuke pettunudki, kuna kontoris võtsin enese kurjaksajamiseks sisse kaks double-espressot ja kindluse mõttes ühe Red Bulli.

Loomulikult me ei jõudnud õigeks ajaks kohale ning mäng oli juba suure hooga käimas, kui väljaku ääres istet võtsime ja huviga ringi hakkasime vaatama. Tirisin ühte pooltuttavat varrukast ja palusin tal natuke reegleid selgitada, sest selge oli, et mängimaminek on siiski vaid minutite küsimus. Ta siis rääkis, et kuidas ja kuhu joosta ning mida põhimõtteliselt tegema peaks. Kusjuures reeglid olid pealtnäha täiesti lihtsad ja loogilised. Muidugi ei olnud need enam nii lihtsad kui ise mängu pidin minema.

Õnneks keegi mulle eriti palli ei andnud ja nii üritasin keskenduda kaitsele. Ühe korra sain ka palli, kuid lõpetasin rünnaku kohe ebaõnnestunud sööduga, millele järgnes pallikaotus ja oligi mu võimalus läinud. Rabistasime siis edasi-tagasi ning järsku oligi mäng läbi. Üllatunult küsisin, et kui kaua see mäng siis üldse kestab ja tuli välja, et kõigest 2x7 minutit. Ilmselgelt jäi sellest mulle väheks. Kui spordiriided kord juba seljas, võiks neid sihipäraselt kasutada ikka kauem kui nende selgapanemiseks aega läks.

Õnneks haaras mu ülemus initsiatiivi ja kellegi võõra inimese palli ning kamandas meid tühjale kõrvalväljakule harjutama. 3+3 võiskondades mängides sai juba oluliselt rohkem palli katsuda ja ausalt öeldes hakkas mulle ragbi isegi meeldima. Ma küll absoluutselt ei oska seda mängu aga tundub nagu tahaks veel proovida. Võib-olla järgmisel nädalal isegi saab. Kes oleks osanud sellist reaktsiooni oodata, ah?

Rajavaatlus Valgehobusemäel

2009-06-23T05:07:00.004+10:00

Kuna järgmisel nädalal sõidan jälle kümneks päevaks Luxembourgi ning jõuan tagasi täpselt enne suvepäevi, mis (minu jaoks) sujuvalt muunduvad triatloniks, siis ei ole mul enam kaua organiseerimisaega jäänud. Hea, et tänase ilusa ja pika päeva ära sai kasutada ning Valgehobusemäel rajad paika panna.

Kauplesin endale kaasa Renati, kes eelmisel aastal minu asemel triatloni korraldas ja kes sellest siiamaani natuke väsinud on :) Sellegipoolest oli ta hea meelega nõus mulle appi radu otsima tulema, sest võistluseni on veel aega ja energiavarud jõuavad taastuda. Nüüd ma jälle tavapäraselt narrin teda, aga Renati perfektsionism on mul alati pea natuke plahvatama pannud. Samas on nii head ja huumorimeelset kaaslast mulle täpselt sinna metsa vaja oligi.

Hea, et kaasas oli Mägede küla orienteerumiskaart, mis raja tegemist oluliselt lihtsustas. Mõni aeg tagasi olin käinud juba Valgehobusemäe suusaradu läbi sõitmas ning kripeldama jäi mure, kas ümbruskonnas ikka ka muid tavakontoriinimesele läbitavaid radu leidub, kuna need kümned super-killer-tõusud oleksid mulle kui rajameistrile võistlejate poolt raudselt atentaadikatseid kaasa toonud.

Rattaraja saime hämmastavalt kiiresti paika. Vaatasin kaardilt enam-vähem marsruudi välja ja seda läbisõites sai selgeks, et tegelikult rohkem otsida polegi vaja - see sobis lihtsalt ideaalselt. Oli kiireid kruusalõike, raskemat metsarada, mõned tõusud ja laskumised - täpselt paras kombinatsioon. Ringi pikkus tuli ka sobiv - natuke alla 8km. Kuna olin planeerinud kaks ringi vahepealse efektse ümberpööramise-kimamisega läbi stardi-finishiala, siis ei osanud muud tahtagi. Tegime kindluse mõttes teise tiiru veel ja märkisime orienteerumiskaardile jooksvalt vajaliku rajamärgistuse asukohad.

Jooksurajaga läks natuke raskemini, kuid peale pikemat tiirutamist saime võimalikest variantidest pildi ette ja valisime ühe neist välja. Jooksurajaga kavatsen samuti nii pealtvaatajaid kui võistlejaid natuke üllatada ning asja vaatemängulisemaks teha. Üldse on plaan seekord ka pealtvaatajatele asi võimalikult põnevaks teha ja võistlejad mitu korda nende eest läbi juhtida.

Kolm tundi metsas ja peaaegu 30 kilomeetrit rattasõitu ning omadega rahul olles loksusime Tallinna poole tagasi. Nüüd tuleb veel ainult rajatähised, ajavõtusüsteem ja auhinnad valmis orgunnida, osalejatele ja abistajatele chat teha ning viimane registreeri-kohe-(muidu-on-hilja) email saata. No ja siis muidugi loota, et ilm tuleks ilus ning et kõik võistlejad reedel toimuvatest suvepäevadest pühapäevaks taastunud on ning ikka kohale tulevad ;)

A muidu - head jaani ja kui hulgute homme Nõva või Pärnu kandis, siis võib-olla näeme!

Jooks ümber Harku järve

2009-06-15T04:15:00.003+10:00

Dublinist jõudsin tõrgeteta tagasi neljapäeva hilisõhtuks ning kuigi kahest päevast jäi seal ilmselgelt väheks, oli seegi väga tore linnatripp. Põhjust jällegi kunagi tagasi minna. Kui ma nüüd ütlen, et Dublin meenutas Austraalia linnu nagu Melbourne või Brisbane, siis on mul enda isiklikust seisukohast muidugi õigus aga ajalooliselt on Austraalia linnad ikka iiri ja briti linnade moodi, mitte vastupidi. Kojujõudmine möödus tõrgeteta ja reedel nautisin oma lühipuhkuse viimast päeva maal vanaema juures hekki lõigates.

Laupäevaks oli ka Kristjan koju jõudnud ning läksime järvejooksude sarja kõige lühemat etappi jooksma. Tiir ümber Harku järve on 6,4km ja jääb täpselt sinna kategooriasse kus distants pole veel pikk aga mitte enam ka lühike. Järgmine järvejooks ümber Pühajärve jääb minu poolt vist sel aastal läbimata, sest 11ndal juulil võistlus ette võtta pole kõige targem tegu. Järgmisel päeval toimuv Skype Triatlon on minu jaoks liiga oluline. Kuigi otseselt ei välista võimalust, et siiski mõlemad järjest püüan läbi teha. Eks paistab kuidas tunne on.

Viimasel ajal olen jooksutreeningutega natuke viilima kippunud, sest Luxis ja Dublinis ei leidnud eriti võimalusi tossud jalga tõmmata ja tiirule minna. Üleüldiselt polnud enesetunne kah mingi eriti fantastiline, kuid sellele vaatamata otsustasin oma strateegiale truuks jääda. Oma veidi rumalale ja tõenäoliselt läbikukkuvale strateegiale, kui nüüd aus olla. Aga ma tahtsin proovida, ennast testida. Idee oli niisiis alguses kohe täie hooga minema panna ja üritada tempot hoida nii kaua kui jaksan. Loodetavasti lõpuni. Kuus kilomeetrit üsna kiiresti läbi kimada ei tundunudki nii võimatu ülesanne.

Algus läkski hästi. Jooksin tempoga 13-14km/h ja olin omadega rahul. Peale kolmandat-neljandat kilomeetrit läks aga raskeks. Pulss tagus 190 lähedal ja selge oli, et enam niisugust tempot hoida ei jaksa. Selgus ka lihtne tõsiasi - olin ennast rihmaks tõmmanud :) Eks lõpuni suutsin ikka joosta aga tempo vajus kõvasti madalamaks. Seda ka ei suutnud teha, et vahepeal kiirus täiesti maha lasta, pulss korda saada ja siis uuesti korralikult jooksma hakata. Järelejäänud distants tundus selliseks liigutuseks liiga lühike. Otsustasin rihmana edasi pingutada ja see paar kilomeetrit veel kuidagimoodi vastu pidada. Ega mõnus ei olnud ja ega mingit head aega ma välja joosta ei suutnud aga noh... eks vähemalt sain oma praeguse vormi kohta nii mõndagi teada.

Mõtlesin, et kui sarnaseid poolpikki distantse tahta korralikult joosta, peaks vahepeal ka lühemaid ja kiiremaid trenne tegema. Jalad ei taha pikemaid samme kuidagi võtta ja süda ei saa ka aru mis pull on, kui kiirus suuremaks läheb. Igatahes lõpptulemus 6,4km kohta 31 minutit (ideaalis oleks lootnud ca 28,5-29 minutit). Sellised lood siis. Arenguruumi on piisavalt :)

Route planning fail

2009-06-10T18:37:00.004+10:00

Kui oma ühe britist töökaaslase peal katsetasin, mis emotsioone kutsuvad esile sõnapaarid "Heathrow lennujaam", "Stanstedi lennujaam" ja "neli tundi" ühes kontekstis, siis sain vastuseks: "Thats what I call seriously bad planning." Teine britt arvas: "You will most definitely miss your flight, you'd better book a hotel for the night."

Tõestasin vastupidist igatahes, siin Dublinis ma olen ja kuskilt maha ei jäänud. Esimest korda lendasin Euroopa siselendu odavlennufirmaga. Naljakas, et see mis Aasias oli nii iseenesestmõistetav, ei ole siinkandis kunagi isegi kaalumise alla tulnud. Kombineerituna kümnepäevase komandeeringuga Luxembourgis oli see suhteliselt keeruline ülesanne. Lisaks meeltesegaduses (ja odava hinna tuhinas) olin endale ainult käsipagasi deklareerinud. Seega pidid 6 tööpäeva kontoririided, jooksuasjad ja mõned chillimisriided nädalavahetuseks kõik ühte väiksesse kohvrisse ära mahtuma. Lisaks pidi olema võimalik sinna suruda läpakas koos kõigi lisadega ja käekott oma sisuga, sest odavlennufirmad lubavad ainult ühte käsipagasi tükki. Muuhulgas ei tohtinud see värk kokku üle 10kg kaaluda. Selle viimase nõude vastu küll ilmselgelt patustasin aga õnneks pääsesin koti kaaluleasetamisest, mis oleks toonud automaatse suure lisatasu. Ju ma nägin lihtsalt nii usaldusväärne välja või oli kaalujatel hetkel muud tegemist. Rajalt maha võeti nii enne kui peale mind päris mitu inimest, kellel kott raamidesse ei mahtunud või online-check-in tegemata. Päris karm see odavlennuvärk.

For the record - Heathrowst Stanstedi saab täiesti edukalt otse bussiga. Ei pea kolm korda ümberistudes rongiga minema. Eriti kui bussisõit ei satu tööpäeva tipptunnile, on see täiesti usaldusväärne variant. Kestis täpselt kolm tundi. Sellest umbes kaks magasin hambad laiali. Kohalejõudes tuli ainult väriseda kohvrikaalumise ees, kuid nagu mainitud, sellest ma puhta õnne najal pääsesin. Tagasitulles topin raskemad asjad Kristjanile kotti.

Mis ma siin üldse teen muidu? Mõni kuu tagasi sain teada, et Kristjan tuleb siia üht klienti auditeerima ja kuna ajastus langes kokku minu oletatava Luxist koju tagasisõiduga, leiutasin loomulikult plaani, kuidas hoopis temaga koos Dublinisse tulla. Mis polnud just lennuplaneerimise tippsaavutus aga no mis seal ikka. Tagasisõit on hoopis mõistlikum DUB->LGW->TLL. Kuigi selleks pidin kõvasti variante otsima ja DUB->STN asemele DUB->LGW ostma. Uue lennupileti hind oli sama nagu kolmetunnise bussisõidu oma. Nii et kaotada polnud midagi, ainult võita. Great successide hulka läheb muidugi see, et tervet edasi-tagasi piletit uut ei ostnud, vaid ainult ühe otsa. Aga oma lollus, siis järelikult suffer! ja teinekord olen targem.

Kohale jõudes tundus nagu hotell oleks juba kiviviske kaugusel ja mis seal enam pingutada. Rabasin elegantselt ühe Mango-Tango smoothie ning istusin taksosse. Hotelli nime ma loomulikult ei mäletanud aga selleks oli ju mul olemas hotelli voucher, mida just hetk tagasi uurinud olin. Aga mida ma enam ei leidnud, oli see voucher. Taksojuht muutus juba närviliseks ja tahtis teada, kuhu me sõidame. Eks ma saan aru temast ka muidugi. Mina tuhlasin oma kotti ja taskuid aga lootus aina vähenes. Lõpuks palusin tal otsa ringi keerata ja lennujaama tagasi sõita. Selleks hetkeks oli ta nii vihane, et minuga enam sõnakestki ei rääkinud. Sain täitsa aru, miks. taksoderivi oli pikk-pikk ja tema pidi uuesti sinna rivi lõppu suunduma.

Leidsin oma voucheri lennujaamast oma eelmist trajektoori taastades üsna kiiresti üles. Õnneks sain teise takso, mille juht mu blondiinsusest midagi ei teadnud ja ma ei hakanud rääkima ka. Rääkisime hoopis majanduslangusest (loomulikult), kohalikest töötuks jäänute soodustustest (inimesed ei viitsi enam üldse tööle tagasi minna, sest töötuna saavad nad tihtipeale rohkem raha), Guinessi tehasest (mis enam pole üldse nii äge kui varem, sest õlut juua ei saa ja tehasesse sisse ei saa, 15euri eest näidatakse ainult videot), sellest kuidas iirlasest taksojuht elab pool aastat siin ja pool Lõuna-Aafrikas, kus teeb turistidele ekskursioone (jõudsin ainult ohkida, kui mõnus on selline elukorraldus), immigrantidest (ma ei hakanud eestlastest kalkunikatkujaid mainima) ja sellest, et Eestis on ilusad naised (see oli ainus fakt Eesti kohta, mida taksojuht teadis).

Nüüd ajasin mõned internetti vajavad asjad ära ja kiman ruttu linnapeale. Pole siin aega raisata. Kristjan läks tööle, minul on Dublin vaja üle vaadata.

Bollywoodi pidu Brüsselis

2009-06-09T04:59:00.004+10:00

Kui Pillele reedel tagasihoidliku kirja saatsin, et äkki oleks mõnel õhtul tore kokku saada, ei osanud ma oodatagi, et välja areneb sündmusteahel mis mind nädalavahetuseks Bollywoodi viib. Umbes tunnike otsustamiseks, et kas sõidan tema ja Reinuga koos järgmisel hommikul Brüsselisse nende sõbra Kristina juurde soolaleiva- ja muidupeole. Eriti raske polnud vastust välja mõelda, sest nädalavahetuse plaanid puudusid ja ma ei näinud mingit põhjust miks eelistada üksi Luxis ringilonkimist korralikule üritusele ja toredate inimeste seltskonnale.

Rongijaamas kohtudes polnud Pille ja Rein just eriti vaimustatud nägudega, kuna nad olid teada saanud raudteeremondist, mis lubas meile vahepealset ümberistumist ja tiirutamist bussiga kuskil Belgia külakestes. Mis seal ikka, piletid olid ostetud ja asusime vaatamata rongi mõõdukale hilinemisele Brüsseli poole teele.

Kuigi olen Brüsselis elu jooksul omajagu aega veetnud ja erinevates kohtades käinud, ei ole kunagi sattunud linnaosadesse, kus elavad valdavalt immigrandid. Tee äärde jäävad poed ja poekesed meenutasid pigem Aasiat, tänavad oma räpasuselt Londoni vms suurlinna aguleid ning kohatud elanikest viskas mõne valgenahalise sisse üsna harva. Igal viiendal auto oli küljeakna asemele kleebitud kile ning avatud ustest voogas aeg-ajalt tänavale araabiamaist muusikat.

Leidsime Kristina maja üles ilma eksimiseta ning kuigi ümbruskond selleks palju lootust ei andnud, oli tema korter tõeliselt lahe. Olime esimesed (ja viimased, ehk ainsad kes ööbima jäid) külalised ning saime veel teist kordagi esimesed olla, kui vahepeal söömas käinutena tagasi jõudsime. Vaatamata Kristina kaootilistele juhistele: "Minge üles ja siis vasakule kuni tuleb selline rägastik ja siis jälle üles ja peale keeramist paremale ja siis on nurga peal üks ujula ja sealt vasakule ja otse ja siis tuleb kirik..." leidsime potentsiaalsete söögikohtade piirkonna eksimatult üles. Järelikult olid need selgitused täiesti jälgitavad :) India-teemalise õhtu terviseks võtsime kausitäie cous-cous'i kõikvõimalike lihadega ja mugisesime mõnust. Jällegi välimuselt mitte kuigi palju tõotanud koht pakkus täiesti oivalist ja sööki.

Kristina juurde tagasi jõudes oli ta endale juba internetist leitud õpetuse põhjal ruudulise sari selga kruvinud ja nägi välja täpselt nagu päris. Minu nädalajase tööreisi-kohvris loomulikult miskit teemapeo jaoks sobilikku ei leidunud, kuid sain perenaiselt laenuks ühe aasiapärase pluusi. Hea meelega oleks selle endale jätnud, mulle hakaks see nii meeldima. No igatahes... nagu õhtu arenedes selgus, oli rahvas suures osas teemat päris tõsiselt võtnud ja endale korralikud kostüümid organiseerinud.

Isegi üks päris indialane oli kohale tulnud ja hämmastavalt suutis ta täiesti pädevalt eestlasliku julmhuumoriga kaasa minna. Rääkis kuidas Kristina oli ta spetsiaalselt peo jaoks kohale tellinud, kuid kahjuks võttis ainult kõige odavama paketi ja ühtegi kaamelit ei olnud hinna sees. Suurem osa külalistest olid küll eestlased ja mõnega (nagu alati) leidus ühiseid tuttavaid, kuid üldiselt oli seltskond üsna rahvusvaheline. Ühe tüdrukuga jäime pikemalt vestlema reisimisest ja ta rääkis mulle oma unistusest samuti pikemaks ajaks reisile minna. Oh, kui pöördesse ma alati sellistest plaanidest lähen. Tahaks nagu teha ja öelda kõik, et see inimene päris kindlasti oma mõtte teoks teeks. Ma tean ju omast käest kui tähtis on see tunne, et keegi elab kaasa, mitte ei plaksuta kõhklevalt silmi. Olgugi ta täiesti lambi võõras kuskilt Bollywoodi-peolt.

Igatahes väga tore õhtu oli aga uni saabus peale kiiret ühist koristamist väga ruttu. Tõmbasin ennast kerasse, vaatasin läbi hiiglaslike akende korraks kuud ning kustunud ma olingi.

Hommikul tegin silmad lahti umbes tund enne teisi. Arvasin, et kui kell on juba kümme läbi, siis ega pikka magamist nagunii enam toimuda ei saa. Võtsin riiulilt Kristina hiigelsuure maadeatlase, külitasin uuesti madratsile ja hakkasin unistama. Sellist atlast tahaks nii väga endale ka. Või on see pigem ohtlik - ei lase rahus elada :)

Hommik ja hommikusöök (tegelikult küll juba pärastlõuna) olid mõnusad uimased ja kuigi ükski kena ja modernne koht meid endasse ära ei mahutanud, oli ka üks väike pussakas ning üsna räpane pubi täiesti tore. Selline hea laisk hommik, kui miski ei häiri. Elav muusika, õues vahvlilõhn, logisevad lauad ja nende ümber sujuv vestlus.

Meie meeldivaks üllatuseks oli raudtee vahepeal ära parandatud ja saime tagasi sõita ilma vahepealse bussiekskursioonita. Perrooni peal rongi oodates sõime veel Brüsseli juurde vaieldamatult kuuluvaid vahvleid ning peale kolme tundi vaheldumisi tukkumist maailma teemadel arutlemist jõudsimegi tagasi.

Väga lahe. Kõige toredamad asjad juhtuvadki ootamatult.

Mida siin Luxembourgis üldse teha?

2009-06-06T04:06:00.004+10:00

Ma arvan ,et kui mul tööalaselt siia tihtipeale asja ei oleks, siis poleks ma siiamaani Luxembourgis käinud. See pole ju eriti tavaline, et inimene võtab kätte ja sõidab siia lihtsalt seda tillukest 82x57km suurust riiki avastama. Seda enam, et kuidagi odavalt ja mugavalt siia Eestist tulla ei õnnestu ning ainus kõige loogilisem variant käiks kategooriasse: "No lähme põikame läbi, kui me siinkandis juba oleme." mõnel euro-autotripil.

Üks mu töökaaslane, kellel siia tavaliselt asja ei ole, viibis sel nädalal paar päeva koos nelja eestlasest projektipartneriga Luxis koosolekuid ja brainstormingut pidamas. Sattusin minagi ühel õhtul nende meeldivate inimestega koos aega veetma ja avastasin ennast mingil hetkel teejuhina ja linnast rääkijana. Kuigi tegelikult võiks paarkümmend korda siinkäinuna oluliselt rohkem teada, olin ma esimest korda olukorras, kus mina tundsin tänavaid ja kohti palju paremini kui ülejäänud seltskond.

Minult küsiti, et mis on siinsed vaatamisväärsused ja mõnes mõttes jäin natuke jänni. Sest siin polegi midagi väga eriskummalist vaadata. Pärast juurdlesin omaette, et mis see siis oleks, mida Luxis peab üks korralik turist ära nägema. Lappasin isegi Tripadvisori lahti, et ennast õigel teel hoida. Natuke läks see minu teooriast küll mööda, aga mõned asjad ikkagi kattusid.

Kõigepealt loomulikult Grund. Luxembourgi kesklinna jagab kaheks osaks tohutu vonklev.... kuidas seda nimetadagi... sügavik? Ehk põhimõtteliselt on vist iidsetel aegadel tegemist olnud jõeoruga (ma võin selles osas ka eksida), kuid praegu on suures osas sellest jõest jäänud alles pisike kraav. Tegelikult on tal üks suurem sõber ka, mis paar meetrit lai ja samuti läbi Grundi voolab. Aga natuke kaugemal. Seal, kus restoranid on :) Põhiliselt lahutab Grundi ja ülejäänud linna kõrge kaljusein. Mingi väike paralleel tekib ka Tallinna Toompea ja all-linnaga.

No igatahes on linnal selletõttu kaks korrust ja üles-alla saab ronida ainult selleks ettenähtud kohtadest. Valida saab treppide, jalgradade või autoteede vahel. Lahe on see, et üles-alla saab sõita ka avaliku ja tasuta liftiga. See vaimustas mind isiklikult esimesel korral väga. Nendesse kaljuseintesse on uuristatud ka tohutul hulgal tunneleid, mida sõja ajal linnakaitsel kasutati. Kahjuks pole veel jõudnud vaatama minna, turiste lastakse sinna ainult suvel ja väidetavalt pole need ägedamad koopad veel hetkel avatud (vähemalt eelmise nädala lõpu seisuga ei olnud).

Linna keskväljak on üllatavalt väike ja hubane ning soojemal perioodil peaaegu servast servani restoranide välilaudu täis. Seal einestada on loomulikult üsna kallis, kuid mõnikord võib see olla ainus võimalus, kuna Luxis armastatakse kõik kohad väga varakult kinni panna. Teine variant, et söögikoht on küll lahti aga köök on kinni. Oma õlle või kohvi saad kätte aga süüa mitte. Keskväljaku kohta ma ei tahtnud esimest korda siia sattudes väga uskudagi, et see nüüd ongi see ja kuskil midagi suuremat ja uhkemat ei ole. Nüüd tundub ta aga täitsa mõnus. Ahjah, shoppamisest ka - seda on võimalik teha: a) siis kui sa tööl üldse ei käi b) lõunapausi ajal c) laupäeva hommikupoolikul. Kõik endast lugupidavad poed on argipäeviti lahti kella kuueni ja laupäeviti kolmeni.

Luxembourg on üleüldiselt väga madal linn. Kesklinna piirkonnas on meie kontor oma seitsme korrusega üks kõrgemaid, vanalinna osas enamasti üle viiekorruselisi maju ei ole. Kõrghooned ja tohutud läikivate klaasseintega kolakad asuvad veidi eemal - eurokvartalis. Ma olen alati arvanud, et Luxembourg on kõige korralikum linn, mida tean. Prahti, jama, kola praktiliselt ei kohta, kõik on äärmiselt läbimõeldud ja puhas. Inimesed on ilusad ja viisakad. Natuke snoobid ka. Aga see on ainult positiivne.

Kuigi ma kunagi kohalikku valitsemissüsteemi ei ole süvenenud, tean minagi, et Luxembourgil on hertsog. See on lihtsalt midagi nii ainulaadset, et jääb kohe meelde. Olin pikka aega mõtisklenud ja plaaninud välja uurida, kus see hertsog siis täpsemalt elab ning mõnel vabal päeval tema lossi vaatama minna. Ma eeldasin, et kindlasti peab see kuskil linnast väljas olema, sest linn on seitse korda risti-põiki läbi kammitud ja ühtegi väga uhket lossi pole silma hakanud. Kuni üle-eelmise pühapäevani elasingi selles teadmises. Kui sel päeval koos kolme klassiõega ülimõnusat kohvi-ja veinipärastlõunat pidasin, jäime ühes tänavakohvikus nurru lüües vahtima edasi-tagasi marssivat sõdurit, kes muudkui jalaga vastu maad lõi ja uuele tiirule läks. Noh ja siis viipas Luxis elav klassiõde käega üle tänava ja teatas, et nonäete - see ongi hertsogi loss. Jõllitasin suu ammuli seda maja, millest korduvalt ja korduvalt olin mööda sammunud ning teda hertsogi majapidamine olemises kahtlustadagi ei osanud. Oli küll ilus maja, aga peaaegu sama ilusad olid kõik teised hooned sellel tänaval.

Tänu prantsuse ja saksa mõjudele on siin väga hea toidud. Ka eestlase jaoks tundub Luxi rahvusköök väga tuttavlikuna, sest samasugust kardulast, sealiha- või veisesteiki, mingit kaalikagemüüset ja hapukapast peetakse ka siin Selleks Õigeks ja originaalseks. Teisest otsast saab siin ideaalset prantsuse köögi mõjutustega süüa, kui rahakott veidike paksem on. N-ö tänavatoit on siin alati haruldaselt värske ja kuigi kasutatakse palju saiu, croissante ja pastat, ei tundu see kõik üldse raskepärane. Salatid on suurepärased ja mõnusalt rikkalikud, kõikvõimalikud kondiitritooted vahivad sind vaateakendelt nii ahvatlevalt, et raske on edasi minna. Noh ja siis muidugi veinid. Tundub, et siin tunnevad inimesed sünnist saati kõiki veine ja oskavad veinikaardilt toidu kõrvale alati midagi fantastilist välja vaadata.

Kes veel ei tea, siis Luxembourgil on ka oma keel - luksemburgi keel. Seda ei räägita just väga palju ja originaal-luksemburglasi jääb aina vähemaks. Seevastu kohalikes koolides on see siiski üks neljast kohustuslikust keelest, mida lastele õpetatakse. Üldiselt räägitakse kõige rohkem ikkagi prantsuse keelt, tavaliselt saab hakkama ka inglise keelega. Imestama paneb see, et restoranides üldjuhul ingliskeelset menüüd ei ole (isegi hotellide restoranides). Nii olengi olude sunnil omandanud minimaalse prantsusekeelse toidualase sõnavara. Muidu võib nälga jääda või kogemata toorest maksa tellida.

Elamine on siin üsna kallis ning väga paljud inimesed käivad iga päev mõnest teisest riigist tööl. Umbes neljasajale tuhandele kohalikule voolab hommikul juurde teine samapalju. Maksud on siin soodsad, kuid elamine kallis. Nii ongi kompromiss hommikul Belgiast, Prantsusmaalt või Saksamaalt rongile istuda ja siia kontorisse sõita. Tipptundidel on liiklus täielik õudusunenägu aga igal teisel ajal on tänavad mõnusalt lahedalt tühjapoolsed.

Mõnusaks teeb siin Euroopa südames elamise veel see, et soovi korral saab rongi, lennukisse või autosse istuda ja mõne tunniga oled vabalt valitud kohas - Belgia rannikul, Prantsuse kuurortlinnas, Saksamaa ööklubis või Śveitsi mägedes suusatamas. Ma täitsa saan aru, miks inimestele siin meeldib. Miks ei peakski üks turvaline, hubane, mugav ja ilusate traditsioonidega riik meeldima.

Ujumise test

2009-05-28T20:39:00.003+10:00

Pilt on küll veidi eksitav aga põhimõtteliselt mina ja vesi olid kohal ka Arcticu basseinis, kus oma ujumistesti läbi viisin. Mõte oli välja selgitada võimekus pärast paariaastast vahet korralikus trennilaadses ujumistegevuses. Eks ma oma reisi ajal mulistasin kõikvõimalikes kohtades aga sihipäraselt ujunud pole küll juba aastaid. Kui välja arvata mõned lühikesed triatlonid aga need ei lähe päris arvesse. Kuna olen kirjas augustis toimuva Otepää pool-ironman triatloni tiimis ja minu kanda on seal ujumise osa, siis tuli testida, kas ma üleüldse olen võimeline selle 1,9-kilomeetrise vahemaa tänase päeva seisuga läbi ujuma.

Kuumenesin esialgu viis minutit saunas, et enne vettehüppamist oleks nahavahe ikka soe. Basseini jõudes hindasin olukorra rahuldavaks, sest kuigi enamus veest oli hüplevaid vesiaeroobikat sooritavaid tädikesi täis, jäi mulle üks rada vabaks. Ega rohkem ju vaja polegi. Aeg-ajalt sattus minuga samale rajale veel inimesi, kuid keegi neist ei viitsinud üle 4-5 otsa ujuda ja nii sain rahulikult oma meetreid mõõta.

Vaatasin kella ja hakkasin äärmiselt tasakesi peale. Sundisin ennast keskenduma ainult tehnikale ja veetunnetusele ning tegema kõiki liigutusi peaaegu aegluubis. Esialgseks plaaniks panin 1500m, mille otsustasin üritada korraga ilma puhkamata läbi ujuda. Naljakas oli läbi ujumisprillide kõrvalrajal väderdavaid trikoodes mammasid vaadata ja nii ma tasakesi edasi-tagasi sõelusingi. Oodatud väsimust või ebamugavust aga ei tekkinud ega tekkinudki.

60 otsa ja 1500 meetrit hiljem tõstsin pea vee peale ja vaatasin uuesti kella - kulunud oli 32 minutit. Otsustasin, et trenniks ikka natuke lühike aeg ja kuna jõudu oli ülearugi, võtsin nõuks veel 500m teha ja seekord juba veidi tempokamalt. Selle distantsiga ja natuke suurema kiirusega läks aega 9 minutit. Rohkem küll ei viitsinud, kuigi oleks jõudnud, sest eesmärk oli täidetud ja ületatudki. Nüüd tuleb ainult veel see iganädalaseks harjumuseks võtta.

Olin tulemustest väga positiivselt üllatunud ja hakkasin lõpupoole juba kahtlemagi, et äkki oli bassein ainult 20 meetrit pikk, mitte 25. Aga kohapealne treener kinnitas, et 25 ja hiljem kodus vaatasin veel klubi kodulehelt ka järgi. Nii et siis lõppkokkuvõtteks tegin 2 kilomeetrit ajaga 41 minutit ning seda väga rahulikult tõmmates. Ju siis on tehnika ikka üpris õige ja üldine vastupidavus kah hea. Igatahes ma ei muretse enam augustikuise võistluse üle, sest kuigi järves ujumine on hoopis raskem kui basseinis, on mul teoreetiliselt jõuvarud selleks täiesti olemas. Aga jah - nüüd tuleb seda taset veel parandama hakata ja rohkem vette saada kui viimasel ajal olen sattunud.

ING Maraton Luxembourgis

2009-05-25T18:51:00.006+10:00

Olgu kohe alguses mainitud, et maratonidistants minu poolt isiklikult jäi küll vallutamata ja tõenäoliselt ei juhtu seda veel pikka aega kui üldse kunagi. Aga enneolematult lahedast spordiüritusest ja fiilingust sain siiski osa ning täiesti ametlikult lipata austusväärsete maratonijooksjatega samal rajal Luxembourgi kesklinnas. Minu panus piirdus tagasihoidliku 14.1 kilomeetriga, mille läbisin ligikaudse ajaga 1:14. See oli täpselt see osa, mis mulle tiimi(teate)jooksus usaldatud oli.

Juba mitu kuud tagasi nõutati minult välja lubadus, et osalen koos seitsme töökaaslasega Luxembourgi maratoni tiimijooksul. Neli inimest per tiim ja 42 kilomeetrit nelja peale. Polnud üldse paha idee ja loomulikult olin nõus. Distantsid igale jooksjale veidi erinevad - 11,2+8,7+14,1+8,2, minul õnnestus skoorida kõige pikem osa. Teinekord tasub vähem kekata sellega, et olen viimasel ajal natuke ikka trenni ka teinud. Sellest tehti kohe järeldus, et kuna ülejäänud praktiliselt treeninud ei ole, olen automaatselt paremas olukorras ning pean võtma kaasneva vastutuse. Tegelikult ei olnud mul selle vastu midagi, tahtsingi veidi vormi testida ning 14 kilomeetrit pole ju teabmis tappev distants. Eriti kui selle aasta kindlate eesmärkide hulka kuulub poolmaratoni läbimine.

Huvitav oli kogu asja juures see, et tiimijooks toimus teatevõistlusena ehk kolmes vahetuspunktis rajal pidi eelmine jooksja tiimikaaslase massi seast üles leidma ning talle ajavõtukiibi edasi andma. See võimaldas ka punktist punkti liikudes oma kaasjooksjatele raja peal kaasa elada ning üleüldse tegi asjast eriti mõnusa tiimiürituse.

Luxembourgi maraton on ainus "ööjooks" Euroopa täispikkade maratonide seas, mis tähendab seda, et enamus jooksjaid lõpetab ööpimeduses. Minul õnnestus samuti oma osa alustada täies valges ning lõpetada juba pimedas. See maraton on luksemburglaste jaoks täielik rahvapidu, mis tähendab tervet päeva pidustusi, rajaäärseid piknikke, igal tänavanurgal ergutuseks mängivaid bände ning terve linna liikluseks sulgemist.

Kuna start anti alles õhtul kell 18.00, siis alustasin oma päeva rahuliku śopingutuuriga mööda linna. Pärast neljatunnist kõndimist hotelli tagasi jõudes olin nii unine, et jäin hetkega magama. Hea, et ikka äratuse viitsisin panna. Kella poole viie paiku alustasin seiklemist stardipaiga poole, kus kõigi teistega kokku pidime saama. Loomulikult bussid enam ei sõitnud ning pidin paar kilomeetrit veel jala viskama. Kokku päevane kilometraaź hakkas tõenäoliselt juba ületama minu saabuvat jooksudistantsi.

Kuna jooksin alles kolmandat vahetust, siis sain enne starti veel üle kolme tunni püstijalu ning kõndides oma korda oodata. Nii et põhimõtteliselt olid starti jõudes jalad juba täiesti läbi väsinud ning palavast ilmast ning jooksutossudes marineerimisest mõnusaks ümaraks paistetanud. Seitse tundi sel päeval juba jalul oldud, mõni ime siis. Ehk siis võttis vähemalt poolteist kilomeetrit aega enne kui jalad aru said, et nüüd siis hakkasime jooksma ja parem oleks ennast kokku võtta. Pildil jooksen lihtsalt nii kiiresti, et kaamera ei jõudnud fokusseerida, heheh.

Rada oli lihtsalt suurepärane ja vaheldusrikas. Profiililt oli minu lõik väidetavalt kõige lihtsam, kuigi vaikseid pikki tõuse ja langusi ikka jätkus. Meeleolu oli suurepärane, kogu aeg oli mul lai naeratus näol. Inimesi raja ääres kaasa elamas oli sadu ja tuhandeid, bändid ja piknikulauad iga nurga peal. Motivatsiooni lisasid pidevalt selg ees vastu tulevad teised (tiimi)jooksjad.

Jõudsin tempot päris hästi hoida peaaegu terve jooksu ajal; ühe väiksema vea tegin umbes 2 kilomeetrit enne lõppu kui otsustasin hoogu juurde lisada ja sada meetrit hiljem järsult tugevalt pistma hakkas. Ei teagi kuidas ja miks see jamps tekkis, korraks pidin isegi seisma jääma, et hingamine uuesti paika saada. Hiljemalt minuti-kahe pärast olin tasapisi tempot tõstes uuesti kiiruse üles saanud aga spurtimise isu kadus kuni viimase paarisaja meetrini üsna ära.

Igatahes jõudsin oma plaanitud aja sisse, kuigi väga positiivselt ennast ei üllatanud. Tore oli see, et 10nda kilomeetri lõpus näitas kell aega 52 minutit, mis annab lootust sel aastal vähemalt 10 kilomeetri isiklik rekord üle joosta.

Finishis koos tiimikaaslastega päeva läbi arutada oli täiesti fantastiline. Kahjuks ei arvanud jalad hiljem linnapeale baaritama minemisest kuigi hästi ja nii ma otsustasingi hotelli hiiglasliku voodi ja pehme teki kasuks. Jalad valutasid öö läbi küll hullumoodi, ma tõesti ei kujuta ette mida tunnevad terve maratoni läbinud inimesed peale võistlust.

Igatahes sain ma aru, et võistlusel ja võistlusel on ikka suur vahe. Kui vähegi võimalik, siis tahaks tulevikus veel ja veel sellistel suurüritustel osaleda. Kasvõi lühikest distantsi joostes aga olles koos rajal tuhandete inimestega, kellele elavad kaasa veel rohkemad tuhanded. Võimas lihtsalt!

Kas keegi usub veel, et Tomm suudab?

2009-05-20T18:58:00.004+10:00

Olen operatsiooni "Inimene suudab" jälginud selle algusest peale ja pean kohe kinnitama, et olin ettevõtmise suur fänn. Mõte on niisiis võtta üks veidi ülekaaluline ja keskmiselt spordikauge inimene ja treenida ta veidi rohkem kui poole aastaga Otepää Triatloni distantsi (ujumine 1,9km, ratas 90km, jooks 21km) läbimiseks kõlbulikuks. Kuigi ma ei teadnud, millises vormis Toomas Luhats enne seda ettevõtmist oli, elasin hasartlikult kaasa kuna ideaalis loodan ka ise kunagi midagi sellist ära teha (või siis poole lühemat, aga ikkagi). Tahtsin teada, kas see on piisava professionaalse ettevalmistuse (Tommi treenib eesti vaieldamatult parim triatleet Ain-Alar Juhanson) ning kõva tahtejõuga tõesti võimalik. Ma uskusin, et on.

Tänaseks päevaks on Toomasel jäänud treenida natuke rohkem kui kaks kuud ja tema tegemisi jälgides tundub, et mina isiklikult olen hetkel ikkagi oluliselt paremas vormis kui tema. Ja ma pean Otepääd täiesti valgusaastate kaugusel olevaks eesmärgiks. Kuigi plaanin seal samuti rajale astuda, siis ikkagi kavatsen ette võtta tiimivõistluse ehk läbida ainult ühe ala kolmest - nimelt ujumise. Kolme peale koos kahe kolleegiga suudame selle tõenäoliselt täiesti rahuldavalt läbi teha. Aga Tomm ja üksi... ma hakkan selles aina enam kahtlema.

Triatlon ei võrdu ujumine, ratas ja jooks. Triatlon on nende kolme kombinatsioon ja see on alati kõigile esmaüritajatele kõige raskemaks reality-checkiks. Kui sa suudad ujuda 1,9km, ei tähenda see, et suudad ka peale seda 90km ratast uhada ja kõige lõppu veel poolmaratoni lipata. Toomas jookseb (sörgib) hetkel kord nädalas pool tunnikest. Kas kujutlete, et sellise ettevalmistusega saaks poolmaratoni jooksma minna. Lihtsalt ainult poolmaratoni, mitte peale nelja-viie tunnist rabamist ujudes ja rattal. Igatahes peaks Toomas proovima enne mõnda lühema distantsiga triatloni, et üleüldse aru saada, mida selline kombineeritud võistlus tähendab. Või ehk on tema trump see, et ei teagi mida karta? Minesavõtakinni.

Ma nii väga tahaks uskuda, et Tomm tõesti teeb selle ära ja mingi väike protsent minus usub siiamaani, et ta jõuab lõpuni. Aga see protsent jääb iga päevaga aina väiksemaks kui ma jälgin tema treenimisi ja arengut. Tõesti huvitav, mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb. Eks elan ikka kaasa edasi aga Tommi südarit ka rajal ei tahaks näha. Huvitav, kas ta ise ikka usub veel, et inimene suudab...?

Heads up for 4th Skype Triathlon

2009-05-14T17:57:00.004+10:00

Kes palju teeb see palju jõuab ja ei jõua blogisse midagi kirjutada. Kui ainult seda põhitööd ei oleks, siis jõuaks kõik asjad täpselt ära teha... ;)

Aga tegelikult ma tahtsin hoopis kilgata, et juba neljanda Skype Triatloni ettevalmistused on vaikselt edenemas ja peale aastast pausi on mul jälle võimalus olla peakorraldaja. Mäletan kui neli aastat tagasi selle mõtte peale tulin ja ei osanud välja mõelda, kust otsast alustama peaks. Praegu on juba tunne hoopis teine - protsess on selge ainult anna minna ja vali koht välja.

Talvel sain ühe töökaaslase käest vihje, et täitsa tore koht on Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskus ning paar nädalat tagasi kohapeal vaatamas käies tundus see absoluutselt suurepärane. Ujumiseks mõeldud järveke on küll pisut väike, kuid selle-eest saab asja muretult ilma paadist turvamiseta läbi viia. Kui kõige kaugemas punktis järve keskel on kaldani paarkümmend meetrit, siis kakerdav paat seal ainult segaks ujujaid.

Alguses mõtlesin, et oh, väga tore, isegi rajad on täpselt olemas - 3 ja 5-kilomeetrine suusarada tundusid kaardi pealt vaadates täpselt sobivad. Kuid peale 5-kilomeetrise suusaraja läbimist rattaga oli mul hoopis teine tunne. Kolme ringi sellel rajal sõita on küll võimalik, kuid nii ränk, et ega keegi enam mu võistlusele kunagi ei tuleks ja need, kes seekord tulid, ei salli mind elu lõpuni. Nüüd juunis tulekski kaasa võtta orienteerumiskaart ja ametlikult suusarajalt ka natule kaugemale vaadata, et ka mõned pikemad siledamad rajalõigud sisse saaksid.

Eile kuulutasin koha ja aja ka ametlikult siseveebis ning ringmeili teel välja ja täna hommikuks oli juba 12 võistlejat kirjas. Eesmärk on umbes 25, siis on juba nagu päris võistlus. Olen täiesti kindel, et selle eesmärgi saab täidetud ka.

Igatahes - väga äge tunne on - ühel mu selle suve suurel projektil hakkab jumet tekkima.

Wris üllatas positiivselt

2009-05-06T01:02:00.002+10:00

Mõni aeg tagasi vingusin siin, et Wrisi kodulehel on täitsa ilma teatamata-küsimata hakatud eksponeerima minu blogi "Maldiivide" osa. Nagu päris ametlikult reisibüroo kodulehe osana, ilma autorile või tema sõltumatusele firmast viitamata.

Eesti on väike koht ja juba järgmisel päeval võttis minuga ühendust Wrisi ehmunud esindaja, kellega suheldes sai selgeks, et asi on pigem piiride hägususes internetis avaldatud materjalide osas kui pahatahtlikus ärakasutamises. Omavahelises meilivahetuses kinnitasin samuti, et mul ei ole viitamise vastu midagi, kuid sellisel juhul võiks olla ära märgitud autor ning tema tekstide sõltumatus reisibüroost. Ettepanekuga lubati arvestada, kuid ma poleks oodanudki, et parandused tõepoolest nii kiiresti ellu viiakse.

Eile sain Wrisist meili, et minu viide minu blogile asub nüüd siin. Täitsa mõistlik lahendus, peaks minusuguseid õigusttagaajavaid blogijaid rahuldama küll. Hetkel küll mööda Wrisi kodulehe alajaotusi klikkides sinna millegipärast kohale ei saa, aga kui asi tehniliselt tööle saadakse, siis põhimõtteliselt on kõik okei.

Tore, väga meeldiv üllatus minu jaoks. Et tegelikult ka arvestatakse selliste ettepanekutega. Aga eks tasuta reis oleks muidugi veel ülistavama postituse kaasa toonud, hehehe :D

KLMi viimane TLL->AMS lend

2009-05-04T22:53:00.005+10:00

Eile Luxi poole tulles õnnestus mul osa võtta kõige viimasest KLMi lennust Tallinnast Amsterdami. Olen möödunud poole aasta jooksul olnud selle liini väga truu kasutaja ning justkui viimase lennu isiklikuks kinnitamiseks jõudsin oma KLMi kliendikaardiga järgmisele boonus-tasemele.

Lennujaamas ootasin kohe huviga, et kas midagi põnevat ka ette võetakse ja viimastele reisijatele näiteks tasuta lennupileteid kingitakse või śampust pritsitakse. No vähemalt leinalinte oleks lennuki tahavaatepeeglite küljes oodanud. Aga ei tuhkagi. Pardalekutsumise kõnes mainiti küll ära, et viimast korda lendame ja täname teid, armsad inimesed, meie kliendid olemise eest. Stjuuardesse ning piloote tundus olevat kaks korda rohkem, kui harilikult. Osad neist istusid küll oma mundrites-kostüümides tavalistel reisijateistmetel ja närisid solidaarselt muu rahvaga kolmnurkseid võileibu.

Amsterdami kohalejõudes tulid piloodid oma kabiinist välja inimesi tänama ja ütlesin neile möödaminnes: "Kahju, et te selle liini sulgete, ma loodan, et tulevikus see taasavatakse." Piloodid noogutasid kurvalt pead ja arvasid, et neil on ka kahju ja loodavad samuti, et kunagi saab jälle Tallinna lennata.

No otseselt mul _väga_ kahju pole, et KLM oma lennud Tallinna ära lõpetab aga mul on kahju, et võimalusi mõõdukalt valutult Tallinnast Luxi lennata jääb jälle mitu korda vähemaks (või noh... kui valutuks saab nimetada seitsme-kaheksatunnist door-to-door reisimist Euroopa sees). Kolmnurkvõileivad olid muidugi ka julmad, kuid nende juurde sai tahtmise korral alati veini küsida ja see teeb loomulikult iga võileiva oluliselt paremaks.

Mu pagas õnnestus neil korduvalt ära kaotada ja mind ennastki korra lennukist maha jätta. Aga kuidagi ma ei ole selle pärast frustreerunud... ikka juhtub. Eilsest viimasest lennust sain mälestuseks veel sodiksvisatud rattaga kohvri. Nüüd saan jälle uut kohvrit otsima minna, selle eluiga jäi siis paar nädala kanti. Täitsa sobiv lõpp meie künklikule püsisuhtele KLMiga.

Jooks ümber Viljandi järve

2009-05-02T03:52:00.003+10:00

Esimene kevadine proovilepanek jooksus tuli ette võtta täna. Kui alles eelmisel nädalavahetusel vingusin, et XDreamil sai joosta liiga vähe, siis nüüd oli mul võimalus panna nagu torust tuleb. Nii, et lõpuks sinna torusse midagi alles ei jäänud. Seda ma ka ümber Viljandi järve lipates tegin. Aeg polnud küll teab mis fantastiline - 1:06 12 kilomeetri kohta, kuid arvestades raja rasket profiili ning seda, et esimesed 1,5 minutiga liikusin rahvamassi sees kõigest 50 meetrit ja oma rütmi saavutasin alles peale 5-kilomeetrist rüselemist, ei olegi väga hull.

Korraldajad ei olnud 3000-lise osalejatearvuga mõningate asjaolude puhul arvestada osanud ja nii lookles WC-järjekord ka veel 10 minutit enne starti saja meetri pikkuselt. Ootasin seal kuni oli jäänud kõigest 5 minutit stardini, kuid hinnates umbes viiekümnepealist järjekorda minu ees, kimasin alternatiivina hõredatesse järveäärsetesse põõsastesse.

Stardiks taevasse tulistatud raketti sai rahus imetleda, sest startisime täiesti tagantreast, kus kepikõndijatega kohti jagasime. Esimesed kilomeetrid veetsingi üritades siit- ja sealtpoolt aeglasemalt liikuvast massist läbi trügida. Siiberdasin kõvasti edasi-tagasi ja trügisin mööda rajaäärset heinamaad tihedatest gruppidest mööda. Mäletasin paari aasta tagusest Elion maratonist kohe võistluse alguses mõrvarlikku tõusu ja sellest ka seekord ilma ei jäänud. Esimesed kilomeetrid kulgesidki põhiliselt üles-alla ja mõtlesin murelikult järve teisele kaldale, kus eeldasin veel hullemaid mägesid olevat.

Alles peale esimest joogipunkti viiendal kilomeetril harvenes jooksjaterivi natuke hõredamaks ning peale metsast kruusateele jõudmist sain vaikselt ka oma rütmi ette võtta. Õnneks teiselpool järve tõusud hullemaks ei läinud, kuid aeg-ajalt viskas neid rajale sisse ikka. Kuid tolmavad põlluteed pikkade laugete tõusudega panid kõrvetava päikese kuumas lõõsas veidi kahetsema head sooja pikka riietevalikut. T-särk ja lühikesed püksid oleksid selles päevas ideaalne valik olnud. Nokamüts või miski peakate samuti.

Kaheksandal-üheksandal kilomeetril muutus rajaprofiil ühtlasemaks ja jõudu tuli tänu sellele juurde. Kuni viimase kilomeetritähiseni jooksin päris hea tempoga ja möödusin paarikümnest kaaskannatajast, kuid lõpuspurt jäi minu poolt küll olemata. Tundus, et jõuan enda poolt enne võistlust pandud ajapiiri sissegi, kuid minutiga feilisin oma eesmärki siiski.

Ideaalne plaan oleks ette näinud grammike alla tunniajast tulemust, kuid selleks oli rada kindlasti liiga raske. Kogutõus 341m, keskmine pulss ei kannata kirjapanekut :) Trenni tuleb ikka veel teha. Sel aastal tahan kindlasti 10 kilomeetri aja alla 50 minuti saada. Ja kui see eesmärk täidetud, siis ehk poolmaraton ette võtta. Iseendale märkuseks - viimase kolme kuu jooksukilometraaź hetkel 280km.

*Pilt Viljandi järvejooksu kodulehelt

Ardu Xdream - tagasi algusesse

2009-04-27T00:56:00.009+10:00

Kui viis aastat tagasi kahele rattur-töökaaslasele nõusoleku andsin mingil kummalisel võistlusel osaleda, ei osanud ma tõepoolest midagi oodata. Hiljem on see elu esimene Xdream Ardus (kus muuseas läbisin A-raja) jäänud meelde kui kõige raskem asi, mida ma kunagi olen teinud. Eks ta nendes tingimustes ning vormitasemel tõesti oli kõige raskem asi - 8 ja pool tundi rajal, mida meenutan alati, kui miski raske tundub. Sest miski ei saa ju NII raske olla ja kui ma selle üle elasin, siis elan ka kõik muu. Väike taustainfo ka - ma polnud kunagi elus sõitnud rattaga rohkem kui 20 kilomeetrit korraga (maanteel), mul polnud korralikke spordiriideid, ma ei teadnud õieti mida tähendab orienteerumine ning kui palju oleneb sellest rajal (muuhulgas jooksime toona kaardist välja ja tegime üleüldiselt palju vigu), ilm oli väga külm (riietus oli mul täiesti ebasobiv) ja läbilõikav tuul tekitas veehoidla peal karme laineid (lõpetades olin täiesti alajahtunud ja terve tagasitee vappusin külmavärinatest), mitte keegi meist ei osanud kanuud juhtida ning üleüldine tiimi koostöö ei toiminud kuigi khmm... ideaalselt. Aga ju siis ma ikka nii hullu kogemust ei saanud, et uuesti poleks tahtnud proovida.

Seekord oli kuidagi risti vastupidi. Riietus, ilm, vorm, orienteerumine ja kõik detailid olid hästi paigas. Ainult pauguta. Tõesti, see oli ainus kord, mida ma oma Xdreami-ajaloo vältel mäletan, kui energiat jäi hunnikus üle. Tund või paar rohkem rajal olla poleks olnud mingi küsimus. Noh ja muidugi JOOSTA. Seda oleks tahtnud rohkem ja himuga. Aga Xdream on siiski võistkonnasport ja minu ning Telleri põrkamisest ei aidanud, et Martini tempot kiiremaks ajada. Eks muidugi erinevatel mõjuvatel põhjustel aga ikkagi... Jooksu hindeks võikski seekord panna kolm miinus, arenemisruumi tiimina on kõvasti.

Kanuuga alanud võistlus hajutas tiimid kohe korralikult ära, sest valikorienteerumine suurel veehoidlal pakkus palju erinevaid võimalusi. Meie marsruut tundus üsnagi ainulaadne, ühtegi teist tiimi sarnaselt endaga viimast "üle avamere" lõiget ette võtmas ei näinud. Hiljem Google Mapsist Forerunneri salvestust natuke analüüsides tundus ring siiski täiesti loogiline. Kasutasime ära ka Telleri peajaguüleolekut jooksus ning lasime tal kõvasti võsas lipata. Sellevõrra saime Martiniga kanuus oodates rohkem jõudu koguda. Taganttuules surfata oli kohati päris äge. Seal tegime ka oma kiirusrekordid up to 9-10 km/h. Võrdluseks rahulikus tuuleta vees tõusis maksimaalne kiirus täisvõimsusel tõmmates umbes 7,5ni.

Ratas oli meil selline keskpärane nagu alati. Nõrgad me pole, tugevad samuti mitte. Mudateedel ja raiesmikkudel sai samuti veidi müdistada, kuigi suurem osa teest oli üsna kergesti läbitav. Meelde jäi eredamalt Telleri rattavise üle kraavi, mille tulemusena tema ratas lenksu pahupidi pööras ja minu omal kett maha läks. Hiljem hakkasin mõtlema, et väikse ebaõnne abil oleks võinud niisuguse manöövri peale käiguvahetaja pilbasteks pudeneda või muud sarnast juhtuda aga sel hetkel polnud aega mõelda. Seekord läks kaotusteta, ptuiptuiptui.

Orienteerumine oli meil ideaalilähedane, kui välja arvata see, et eraldi jooksus (kus iga võistkonnaliige pidi võtma kaks kindlaksmääratud punkti), eksisin rajalt liiga kaugele ning kaotasin mõned minutid. Aga kuna minu tagasijõudes polnud Martin veel oma tiirult tagasi tulnud, ei tähendanud mu viga võistkondlikult midagi.

Motivatsioon on suviseks ja sügiseseks võistluseks igatahes üleval. Öisest etapist jätkuvalt osa võtta ei plaani. Kui kõik hästi läheb, siis järgmisel nädalal plaanis Viljandi järve jooks. Ahjaa - mu Garmin Forerunner 405 on ikka äge pill küll. Kui ma teda korralikult kasutama ka õpin, siis on veel eriti vinge.

Esialgsete tulemuste põhjal kohapeal oli koht üldarvestuses 51. ja segavõistkondade seas 14. koht. Natuke isegi hämmastav arvestades jooksuetapil feilimist ja keskpärast ratast. Tore, aga järmine kord tahaks lõpuks rohkem väsinud olla.

Võistkonnakaaslane Teller kirjutab.

Update - Mart tegi mõned väga ilusad pildid, vahetasin postituse oma kah ära. Ikka sellise edeva, kus ise esiplaanil, heheh.

Siseturism (eksitav pealkiri)

2009-04-20T17:02:00.005+10:00

Eks ikka aeg-ajalt küsitakse, et millal siis jälle reisile lähete ja kas puhkuseplaane ka suveks on. Hea meelega ju muudkui käikski reisimas, aga vahepeal tõesti on vaja ka tööd teha ja muude asjadega tegeleda. Tõenäoliselt nüüd suve poole hakkabki aina rohkem spordijuttu tulema, kui reisilugusid. Aga seda, et olen nüüd igavesti paikseks jäänud, ei tasu ka kindlasti arvata. Asjad lihtsalt peavad oma rütmis minema, ei saa midagi sundida. Nagunii saan oma lennukikoppa pidevalt komandeeringutes käies täiendada. Viimasest kuust kaks nädalat veetsin Luxis, täna lähen jälle paariks päevaks. Palju tihemini tunnen kodu- kui kodustväljasaamisigatsust.

Puhkuseplaane otseselt ei ole. Teen teemassepuutuvate küsimuste peale tavaliselt nalja, et minu puhkus on nüüd kümme aastat ette ära puhatud. Eks siis paistab, kui mingi tuhin peale tuleb, praegu teen täiesti rahulikult tööd ja olen selle üle rõõmus.

Aga laiemas plaanis leian siiamaani ja aina rohkem, et ainult 4 nädalat puhkust aastas on äärmiselt ebaõiglane korraldus ning ma ei kavatse iialgi sellega leppida. Selleks aga, et endale kunagi tulevikus (jälle)pikka äraolemist lubada, peab vahepeal ressursse turgutama ja ega sotsiaalne pool muidugi vähemtähtis ei ole. Tore on vahepeal tunda ennast vajaliku, asjaliku ja nõutuna. Seljakotirändur ei tunne tavaliselt, et tema olemasolust midagi sõltuks peale iseenese heaolu. Muidugi võib teha miskit head - aidata tänavalapsi, õpetada kuskil noori või teha mingit lihtsat põllutööd. Aga siis oledki ju põllutööline, vabatahtlik sotsiaaltöötaja, kelle sotsiaalne staatus on üsna nullilähedane. Kedagi ei koti, kas oled varem olnud doktorikraadiga professor, firmajuht või selveris müüja. Sel eluetapil oled lihtsalt lihttööline, ükskõik mitme kõrghariduse või kuningliku suguvõsaga sa ka "tegelikult" poleks.

Kohtasin oma reisil mitmeid inimesi, kes olidki kaotanud kõik oma pidepunktid elus ja otse välja öeldes - olid elupõlised hulkurid. Neil polnud enam kodu, püsivaid sõpru, raha ega perekonda. Nad reisisid minimaalse eelarvega, kulusid juhutöödega kattes ning liikusid pidevalt edasi. Eks see mingis osas on kindlasti kadestamisväärt elustiil - maailm on väike, kohtud sadade erinevate tüüpidega, koged rohkem kui kümned inimesed oma elu jooksul kokku. Aga kui ühel hetkel peaks see kõik ära väsitama, tüütavaks muutuma, siis pole mitte midagi, kuhu tagasi minna. Vaevalt üheksastviieni töö sellist inimest suudaks kauaks paeludagi. Ilma hariduse ja töökogemuseta (ja mis kõige tähtsam - püsivuseta) ei olegi võimalik elu soovi korral üles ehitada.

Minu eesmärk on elada nii, et mul oleks vabadus valida. Ma tahan omada head karjääri, mõnusat kodu ja vabadust iga kell kott pakkida, lennuki peale astuda ja suvalises suunas minema sõita. Samas tahan ka võimalust ükskõik millises maailma nurgas lennukisse astuda ja tagasi koju tulla, kus mind ootab stabiilsus, sõbrad ja asjalik eriala. Palju tahetud, ma tean. Aga ma olen kindel, et see on võimalik.

No näed siis... hakkasin hoopis sellest kirjutama, kuidas nädalavahetusel Saaremaal spaas logelemas käisin ja tuli hoopis heietus reisimise kohast minu elus. Ju siis pidi nii minema. Spaas oli mõnus, eriti meeldis massaaź kuumade kividega. Hommikumantel ja hommikusöök tekitasid pigem pettumuse. Ilm oli külm, päike paistis, tuul puhus.

*pilt GO Spa kodulehelt

Väike kõrvalbisness enese teadmata

2009-04-14T23:16:00.005+10:00

Avastasin täna, et oma põhitöö kõrvalt olen asunud inimestele ka maailma tutvustama. Mitte niisama oma lõbuks siin kodulehel, nagu seni arvasin, vaid päris ametliku suure reisibüroo blogijana. Nimelt Wris on võtnud heaks oma kodulehele Maldiive tutvustavasse sektsiooni "blog'i" alla minu jutud lingata. Mitte, et ma kade oleks aga noh... kui ma (koos paljude teiste blogiomanikega) olen arvatud kommertskanalisse ametlikult sisse, siis võiks keegi mind vähemalt teavitada? Või ei ole see oluline?

Tuletab meelde ühte paari aasta tagust seika, kus miski "konsultatsioonibüroo" minu kunagised Äripäevale kirjutatud artiklid oma kodulehele üles kopeeris. Sealhulgas igale külastajale jäi selge mulje nagu ma kõige oma nahaga töötaksin selles firmas ja pakuks seal suurepäraseid konsultatsioone. Ei hoolinud oma nime ja selle pisibüroo seostest ning palusin artiklid maha võtta. Varsti võeti ka, vaikides, ilma teavitamata-vabandamata.

Kallis Wris: ole lahke ja viita minu blogile palju soovid, aga ma hea meelega käiks vastutasuks kuskil toredal reisil siis teie kulul? Ma võin sellest blogida ka, kohe mõnuga. Aitäh juba ette!

Tahan õue

2009-04-05T19:39:00.001+10:00

Pole ammu midagi spordist kirjutanud, kui välja arvata spordilaadsed tegevused väljaspool Eestit. Sukeldumine ja lumelaudamine on toredad asjad aga tegelikult olen natuke ikka üritanud omale Xdreami saabuvat hooaega ka kuidagi kergemaks teha, kui ta sügisel oli. Nüüd ongi ainult olematu 3 nädalat esimese etapini ja mõtlen murelikult oma jalgratta peale, mis viimati sai õue eelmise hooaja viimasel Xdreamil ja enne seda veel aasta varem üle-eelmise Xdreami viimasel etapil. Ehk siis põhimõtteliselt poolteist aastat pole ma mingit rattatrenni teinud ja see fakt just ei vaimusta mind väga sügavalt. Nüüd kavatsengi kohe Eestisse tagasijõudes ta kenasti hooldusesse viia ja lasta igatpidi läikima lüüa, et vähemalt mõne tiiru jõuaks enne võistlust ära teha.

Selle-eest jooksmisega on veidi parem lugu ja kuigi jõule-ümbritsev-periood sai täiesti süüdimatult ainult verivorsti ja piparkooke vitsutatud, panin end jaanuari keskpaigas taas spordiklubisse kirja ja praeguseks olen sinna juba päris mitu korda sattunud. Ja kuigi veebruaris oli pikalt haiguse tõttu rivist väljas, siis kuu lõpus andsin endale lubaduse joosta märtsis kokku 100 kilomeetrit. See teeb siis umbes 25 kilomeetrit nädalas – kui 100 kuus ei tundu ettekujutletav suurus - pluss mõned varupäevad otsa. Nüüd teisipäeval viskasin viimase viis ja saavutatud see eesmärk oligi. Jooksin ühe lisakilomeetri veel lisaks otsa ja olin endaga jubedalt rahul. See viimane kilomeeter tundus nagu võiduring. Nüüd tuleb ainult sama soojaga edasi panna, mitte saavutatut käest ära lasta.

Luxembourgi ilm on hetkel väljas jooksmiseks täiesti ideaalne ja nii ma paar päeva tagasi esimest korda sel aastal lindi pealt parki kolisingi. Ma tean küll, et pole halba ilma, vaid on ebasobiv riietus ja kõik see lugu, mida mu talvläbi õues jää peal jooksmas käivad sõbrad korrutavad, aga mulle ei meeldi ja kõik. Mulle ei meeldi, et mu kurk tõmbub külmast sissehingatavast õhust krampi, et koguaeg on pime ja libe, et mu närupoolsed põlved alati valutama hakkavad. Mulle ju ei pea see meeldima. Respekt kõigile, kes seda teevad aga mina veedan oma kilomeetreid parem soojas toas telekast filmi vaadates ja kuigi puudub värske õhk (ja vist olid veel mingid argumendid), ei kaalu see minu jaoks kõike ebameeldivat üles. Aga loomulikult kohe kui ilm lubab – asfalt on kuiv, vihma ei saja ja temperatuur viskab juba kümne piiresse, siis ei pea mind enam miski toas kinni.

Neljapäeval esimest korda sörkides parki sisenedes valdas mind lausa ebanormaalselt suur õnnetunne – kevad on käes ja ta LÕHNAB nagu lill. Nautisin iga sammu nartsissimere vahel ja sain aru, et olen tõesti tugevamaks saanud. Tempo hoidmine ei olnud mingi probleem ja pulsi ülesajamiseks pidin ikka kõvasti kiirust lisama. Naljakas oli see, et ükshaaval hakkasid ennast taastutvustama õuesjooksmise no mitte just otseselt ebameeldivad, aga lindijooksust erinevad omadused. Vaja oli välja mõelda rada, mida mööda ma jooksen, enam ei piisanud kahest ruutmeetrist pinnast. Raja peal oli vaja tähele panna autosid, teisi inimesi, jalgrattureid ja koeri. Joogipudel ei istunud enam käeulatuses oma hoidjas. Vahepeal sattusid mu teele trepid, tõusud-langused ja lombid. Silma ja suhu hakkasid lendama väiksed putukad, kellest paari ma välja köhida ei suutnudki. Kuna unustasin maha oma uues pulsikella, ei olnud võimalik pidevalt jälgida läbitud maad, aega või tempot. Päris palju erinevusi :)

Igatahes ma loodan väga-väga, et ka Eestis on järgmise nädala lõpus mu tagasijõudes võimalik otse õue sörkima minna, sest ma tõesti ei taha enam lindi peale. See lõhn ajas mu lihtsalt mõnust segaseks ja mühinal tulid peale mälestused kõigist metsaskäikudest, võistlustest ja matkamistest. Talv oli tore, aga nüüd ma tahan õue.

Meenutus Nemost

2009-03-29T00:18:00.005+11:00

Paar pilti kolme nädala tagusest sukeldumisüritusest Brüsseli lähedal Nemo33's. Pildid sain sõbraliku sukeldumisklubi DTY kodulehelt. Alumisel grupipildil mina all vasakul nurgas. No eriline Sherlock ei pea olema, blond pea reedab mu. Kahju, et terve grupp korraga pildile ei mahtunud, oleks veel lõbusam pundar olnud. Üleval koos buddy Richardiga.

Hetkel kodus neljaks päevaks. Viimasest sellenädalasest Luxis-käigust pole midagi põnevat kirjutada. Heietasin küll ideed teha postitus eestlastest lennujaamas ja kuidas nad peaaegu alati välismaalaste seast ära tunneb aga noh... las ta jääb. Üks tunnus on küll raudpolt - kui hommikul kell kuus või seitse lennujaamas keegi laseb endale baaris topelt Jägermeistri valada või põuest konjakipudeli välja kougib ja seltskonna seas ringi laseb käima, siis võib reisijate rahvuses üsna kindel olla.

Kolmapäevast jälle kümneks päevaks Eestist eemal. Olekski vaja järgmiseks nädalavahetuseks midagi põnevat välja mõelda.

Nädalavahetus Oslos

2009-03-19T21:38:00.012+11:00

Kõik sai alguse ühest kihlveost, mille kaotasin ja ühe nädalavahetuse märtsikuu jooksul sisustama pidin. Lappasin siis mõned päevad turismibüroode sooduspakkumisi, kuid tasapisi jätsin kodumaised spaad sinnapaika ning keskendusin rohkem lennupiletitele. Oi, oleks ainult aega, kus kõik praegu saaks odavalt ära käia. Igatahes, Oslo jäi silma kui a) odavate (otse)lennupiletitega b) mitte kunagi varem külastatud ja c) huvitav sihtpunkt. Mõeldud-tehtud. Ostsin piletid ära ja siis... märkasin, et olin reede õhtuste piletite asemel hommikused ostnud. Murekorts otsaees küsisin Kristjanilt tasakesi, et ega ta äkki seda reedet vabaks ei saa võtta. Enda pärast ma ei pabistanud, aga temal metsik auditihooaeg käimas ja hea kui öösiti koju magama lastakse. Läks imekombel õnneks ja 13. reede hommikul startisime lennujaama.

Ma ei olnud küll otseselt ära unustanud, aga nüüd tuli veel selgemalt meelde, kui mõnus on ikkagi kahekesi reisida. Kahekesi lennujaamas passida ja eelseisvat plaani arutada, lennukis kõrvuti istuda ja pead teineteise süles magada, koos hotelli otsida ja kaarti uurida, Burger Kingi peale pöördesse minna ja whopperit õgida, hotellitoas teki all kaissu pugeda. Ehh... just praegu kahte järgmist Luxembourgi-komandeeringut planeerides tundub see kõik eriti mõnus. Tahaks mõelda, et kaugemal tulevikus on rohkem puhkuse- ja avastusreise, kui töölähetusi. Lähitulevik seda küll ilmselt ei võimalda.

Juba esimestel minutitel peale maandumist sai selgeks, et Norra on ikkagi põhjamaa. No daa, muidugi! Rongiaknast kesklinna poole sõites sahises akna tagant mööda kilomeetrite kaupa valget paksu lund. Vaatasin murelikult oma õhukesi vettläbilaskvaid jalanõusid ja kevadmantlit, millega polnud just täpselt naelapea pihta tabanud. Vähemalt oli kohvris mitu kampsunit, mida üksteise otsa tirides sai mööndustega sooja komplekti kokku panna. Hea oli see, et kuigi kogu see löga linnas hoolega sulas ja ilm oli pives, siis vähemalt vihma ei sadanud nädalavahetuse jooksul piiskagi. See võimaldas meil oma masterplaani edukalt täita ja kõndida kümnete kilomeetrite viisi mööda Oslo tänavaid ühe vaatamisväärsuse juurest teiseni.

Oma pikkade päevade jooksul vaatasime ära kõik põhilised talvised vaatamisväärsused, mis sellel ilusal rahulikul linnal pakkuda olid. Mõned lõbustused nagu näiteks fjordide vahel purjetamine või lõbustuspark suure lume ja külmaga ei toimi. Kiikasime raekotta, käisime parlamendis ekskursioonil, kõndisime lõputute alastiskulptuuride vahel Vigeland pargis ja viimasel päeval võtsime ette hard-core muuseumituuri.

Nagu näha, ei elanud vanad norralased oluliselt luksuslikumalt kui meie eesti talupojad. Vabaõhumuuseumis presenteeritud majakestel olid imetillukesed toad pisikeste suitsuste akendega. Mitu muuseumi olid otseselt merega seotud, mis kinnitas norralaste kui kõvade meremeeste mainet. Kõigepealt vaatasime imetlusega kahte peaaegu täiuslikult säilinud viikingilaeva, mis umbes aastatel 800-1000 Läänemereäärseid ning paljusid teisi Euroopa rannaasulaid hirmu all hoidsid. Siin tuli tänada iidseid matmiskombeid, mis ülirikkaid laevaomanikke peale surma koos laevadega maa alla kaevama sundisid. Needki laevad olid vaid mõnikümmend aastat tagasi Oslo lähedusest küngaste seest avastatud ning ilma sellise konserveerimiseta poleks neid täna võimalik kuidagi näha.

Järgmine muuseum jättis mulle sügava mulje just selletõttu, et vanaisa mulle lapsena Kon-Tiki ekspeditsioonidest oli rääkinud ja mulle tundus see tollal nii tohutult põnev. Nüüd läksid kokku tegelikkus ja vanaisa jutukillud ning mul oli hetkeks nii sügavalt kahju, et talle sellest käigust enam rääkida ei saa. Vaatasin suveniiripoes väikseid õlgedest Kon-Tiki mudeleid ja mõtlesin, kuidas ma talle kindlasti ühe kaasa oleks ostnud. Ohjah... aga eks alati on põnev millestki veel rohkem teada saada ja väikestviisi infopuslet täiendada.

Sama tunne oli mul ka siis, kui järgmisesse muuseumisse sisenesime, mis presenteeris maailma kõige tugevamat puust laeva Fram'i, mis ehitati Arktika ja Antarktika avastamiseks 19. sajandi lõpus. Frami pardalt läks kelkudega teele ka Amundsen, kes oli esimene inimene Lõunapoolusel. Olin umbes aasta tagasi lugenud raamatut kirjanikust, kes ennast Antarktika uurimisjaamadesse elama pressis ja seal mitmeid kuid veetis. Samas raamatus kirjeldab ta ka maadeavastamisrallit, mis kulmineerus kõige raskesti ligipääsetavates paikates nagu Antarktika. Huvitav oli jälle pilti raamatust loetu ja päris reaalse varustuse abil kokku panna ning nende rauast meeste elu puust laevas ette kujutada.

Oslo oli üks ilus koht ja lisaks ülipikkadele vahemaadele, mida oma märgade külmetavate jalgadega läbisin jäi mälestus pikkadest-pikkadest magatud öödest. Igatahes saime Kristjaniga mõlemad ikka täiesti korralikult välja magada. Miski ei seganud meie 12-14-tunniseid unesid.

Noh ja loomulikult veel üks asi, mis kindlasti mällu sööbis - Norra on SIGAkallis riik :) Vaieldamatult kõige kallim koht, kuhu sattunud olen. Isegi võrdluses Tokyo, Sydney või Śveitsiga paneb pika puuga ära. Võrreldav runner-up on ehk ainult Kopenhaagen. Eniveis, ühe nädalavahetuse elas üle, nüüd on Oslo tehtud.

Reisijutud Tartus

2009-03-18T01:29:00.002+11:00

Neljapäeval käisin Tartus. Päeval tööl lappasin ja kopeerisin mõned pildid mälupulgale, et vaesed kohaletulnud inimesed ainult koguaeg ainult mind ei peaks vaatama ja juurdlesin selle üle mida ma üleüldse selle ettenähtud kahe tunni jooksul rääkida võiksin. Ei suutnud midagi asjalikku välja mõelda ja otsustasingi, et vaatan kuidas kujuneb. Räägin natuke enne reisi tunnetest, ettevalmistustest ja marsruudist ning pärast sellest, mis tunne oli "tavaliseks" inimeseks tagasi hakata. Lootsin, et ehk ikka küsitakse ka midagi ja no üldse... et kuidagi ikka saab. Otsustasin publiku oma sõpradeks mõelda ja täitsa töötas :)

Aga enne veel kui kohale jõudsin, juhtus ühte koma teist. Tallinnast plaanisin startida 2,5h enne esinemise algust, et ilusti kümme-viisteist minutit varem tervitada ja asju lahti pakkida jõuaks. Kutsusin ka Kristi kaasa, et ta oleks mul autos vestluskaaslaseks, muidu kah natuke toeks ja sõbralikuks kritiseerijaks. Plaanitud varuaeg kuivas aga kuidagi väga märkamatult kokku. Väike ummik, tankimine, pisike kohvipeatus ja ühel hetkel märkasin, et kui nüüd hästi läheb ja otsekohe õige maja üles leian, siis jõuan kohale täpselt minutipealt. Ja siis ma tegin vea - vajutasin gaasi juurde.

Kümme aastat olen olnud igati eeskujulik liikleja ja punaste vilkurite peale võpatama pole pidanud. Sest kõik on korras olnud. Seekord tahavaatepeeglis vastusõitnud politseiauto kannapööret märgates ja samal ajal kiirpilku spidomeetrile visates oli selge, et nüüd on see käes. Minu esimene trahv. Sest +30 km/h on juba kõvasti üle selle piiri, mis lubaks ainult hoiatust loota.

Politseinikud olid toredad, ma tahaks tõesti kiita. Sest kuigi nad tegid mulle trahvi, olin ma selle ka igati välja teeninud. Igatahes käituti minuga väga viisakalt ja korrektselt ning kuskilt otsast ei tundunud tõsi olevat kuulujutud "täie rauaga trahvimisest" või "võimu näitamisest". Kahju oli ainult oma "puhta lehe" staatuse kaotamisest ja sellest, et lõppkokkuvõttes jäin siiski üritusele hiljaks. Kõik kiirust ületades võidetud minutid sain topelt tagasi politseiautos istudes. Kõlab nagu kõva moraaliga lugu.

Enne õigesse majja jõudmist üritasin tungida veel teise, mis asus samamoodi Ülikooli tänava ja Raekoja platsi nurga peal. Mis seal ikka, visati välja ja juhatati õigesse. Polnud just väga palju aega põdeda, kui kolmkümmend inimest mind juba kümme minutit oodanud olid. Ainult joosta õiges suunas.

Eks jutuotsa lahtisaamine oli eelnevate ärevakstegevate sündmuste tõttu alguses raskendatud, kuid sõbralikke nägusid nähes läks ka olemine kergemaks ja jutt ladusamaks. Tore oli see, et palju küsiti küsimusi ja sain just nendest teemadest rääkida, mis inimesi huvitasid. Kristi ütles pärast, et kuulajatel olid head näod peas ja seda oli väga tore kuulda. Kuigi ma neile kaks tundi kordamööda otsa vaatasin, ei jäänud kuigipalju meelde see, mida ma ise rääkisin ega see milliste ilmetega mind vaadati. Mõned naerupahvakad ikka toimusid ka, see oli samuti tore. Järelikult ma midagi naemaajavat ikka suutsin öelda. Või siis lihtsalt naermaajavalt tobe välja näha :)

Tagasisõit oli väga raske, sest peale väsitavat päeva veel kaks tundi rääkides püsti seista ja siis pingelanguses uuesti rooli istuda - tuleb suurepärane uni. Rõõmustasin vist terve tee, et Kristi minuga ikka kaasa oli tulnud. Kuigi ma suuremat enam ise lobiseda ei jaksanud, oli vähemalt huvitav teda kuulata.

Ma ei tea, kas siis kui teist korda samasugusele reisijutuõhtule rääkima läheksin, oskaks asju paremini konstrueerida ja sujuvamalt ette kanda. Küllap vist. Eks saan varsti jälle proovida, üks tuttav õpetaja kutsus mind oma klassile reisist rääkima. Aga jah... ma muidu ei läheks, kui ei oleks lootust mõnda kuulajat samamoodi oma unistusi teoks tegema. Tahaks nii väga jätta kõlama mõtte, et kõik on kättevõtmise asi.

Nemo33 - sukeldumine maailma sügavaimas sukeldumisbasseinis ja miks ma Prantsusmaal ärkasin

2009-03-11T23:50:00.008+11:00

Pühapäeval Nelli juures ärgates tegime veidi uurimustööd mu sellepäevase marsruudi asjus ning peale hommikuputru tomatimoosiga (nämm) asusin teele maailma sügavaima sukeldumisbasseini poole. Mitte ükski minu Luxembourgi kolleegidest ega ka paar kohalikku belglast polnud kuulnud, et just Brüsseli äärelinnas niisugune põnev koht asub. Minagi sain vihje hoopis sukeldumisfännist eesti kolleegilt, kes seal kunagi käinud oli. Igatahes oli minus juurdunud kinnisidee seal lähemas tulevikus kindlasti sukeldumas käia ja nüüd oligi see päev kätte jõudnud.

Ma polnud kunagi varem sisetingimustes sukeldunud ja kuigi ohtrat mereelu ning muid põnevaid asju ei tõotanud see endaga kaasa tuua, oli ikkagi tegemist millegi uue ja huvitavaga. Nelli juurest pidi sinna seiklema kahe metroo ja ühe trammiga ning juba tunni pärast märkasin trammiaknast mittemidagiütlevat betoonist kastmaja, mille tegi eriliseks katuseserval ilutsev silt "Nemo 33".

Jõudsin informatsioonilaua juures vaevalt mainida, et sooviks sukelduda, kui neiu silmi suureks ajades küsis: "Aga kus teie buddy on?" Kes ei tea, siis buddy on kaassukelduja, sest sukelduda ei tohi kunagi üksinda. Buddyd siis peavad üksteist valvama, aitama ja kontrollima, kui miskit valesti on. Tavaliselt on troopilistes piirkondades sukeldujad tihtipeale üksi ning sukeldumistrippidel lihtsalt võetakse endale keegi buddy'ks. Kui on paaritu arv sukeldujaid, minnakse kolmekesi. Ma pole kunagi varem mingit probleemi kohanud. Aga seekord nii lihtsalt ei läinud. Sain teada, et mul peab olema isiklik kaaslane ja kui mul ei ole, siis pole see kellegi probleem peale minu. Proovigu ma küsida mõnede sukeldujate käest, kes varsti kogunema hakkavad, et kas nad on nõus mind kampa võtma.

Uhh... piidlesin siis silmanurgast inimesi, kes nägid välja nagu sukeldujad ning kõõlusid täistundi ja oma korda oodates vastuvõtulaua ümbruses. Mingisse paarikesse ennast kolmandaks pakkuda oleks nagu veidi... imelik. Järjest enam hakkas tunduma, et väiksemaid seltskondi eriti ei ole ega tule, kuid tasapisi tilkus mingisse suuremasse kampa üksikult ja kaksikult mehi juurde. Lõpuks võtsingi julguse kokku ja küsisin ühelt neist: "Tere, mul ei ole oma buddyt ja ma ei teadnud, et see on siin kohustuslik... kas te olete kõik ühest seltskonnast? Äkki te oleksite nõus mind kampa võtma?"

Kohe tekkis pingeline arutelu tüüpide vahel ja sain pikapeale aru, et tegemist on 15-liikmelise grupiga, kes kuuluvad professionaalsesse Hollandi sukeldumisklubisse DTY ja on parasjagu mööda erinevaid Euroopa jäiseid meresid sukeldumisnädalavahetust veetmas. Minu, kui blondi ida-euroopa tibi, kvalifitseerumisse suhtusid nad alguses skeptiliselt. Uurisid kambakesi mu logiraamatut ja sertifikaate ning pikapeale hakkasid leebuma. Tundus, et kõlbasin oma Rescue Diveri tasemega küll, sest veerandtunnise testi järel otsustatigi mind asjalikult sobivaks tunnistada. Mulle määrati buddyks Richard, kes oli kolmetärnilise instruktorikutsega ja kelle suurimaks ebameeldivuseks sukeldumise juures tundus olevat see, kui teda mingi närvilise algajaga ühte paari tahetakse panna. Omamehelikult seletas ta mulle, kuidas see ikka on ilge jama, kui tema tahab rahulikult puhkusel olles kuskile sukelduma minna ja alati topitakse talle mingeid OWDsid (kõige esimene litsents) külge. Huhhjahh... kordasin mõttes täpselt üle, kuidas varustus kokku käib, et millegagi puusse ei paneks ja meenutasin vana tuntud fakti, et algajad ja närvilised sukeldujad sahmivad vee all kätega. Seda ei tohi kindlasti endale lubada.

Vette saades ahmisin korraks õhku - vesi oli nii soe! Ma pole kunagi varem ja ei tahaks ka enam hiljem sukeduda vannivees. See pole enam isegi väga mõnus, kui ka kolmekümne kolme meetri sügavusel vee all kraadiklaas sama numbrit näitab. Bassein ise ei ole, nagu pildiltki näha, tavaline kuubik, vaid omab mõnevõrra rohkem dimensioone. Umbes kümne meetri sügavusel on kõige põnevam ringi ujuda, sest sinna on ehitatud paar koobast, mis võimaldavad vee all pea veest välja pista. Põhimõtteliselt kujutlege vett täis ämbrisse tagurpidi pistetud purki. Õhk surutakse küll kokku, aga ta jääb ikkagi purgi põhja alles. Sellistes koobastes sai rahulikult põhjas püsti tõusta, pea veest välja pista ja kaassukeldujatega natuke muljeid vahetada ning plaane teha. Samuti olid samal levelil basseinis aknad keskuse baari ja restorani, mille ääres vahtis pidevalt inimesi, kes innukalt sukeldujatele vastu lehvitasid ja nägusid tegid, kui neist mööda ujuda.

Kõige erilisemaks kogemuseks oli ikkagi basseini sügavaimasse osasse laskumine, mis umbes 12 meetri pealt 33 meetri sügavusse viis. Iseenesest pole selles ju midagi väga erilist, kuid kui sellesse umbes kümnemeetrise diameetriga torusse on varem laskunud juba kakskümmend sukeldujat, siis pinnale tõusvate mullide hulk on täiesti hull. Tunne on nagu sukelduda mullivannis või keeva veega potis. Nähtavus on äärmisel juhul kümme sentimeetrit ja vee konsistents ohtrate õhumullide tõttu hoopis teistsugune kui tavaliselt.

Käisin põhjas ära ning kuigi mu regulaator pea alaspidi asendis veidi lekkida üritas, ei häirinud see mind sugugi. Põhjas oli pime ning väga palju sukeldujaid ühe kuupmeetri kohta. Selline tunne, et keegi iga nurga alt lestaga pähe või ballooniga kõhtu trügib, oli minu jaoks samuti esmakordne. Teine naljakas kogemus oli see, et igast küljest piiras minu liikumist sein. Võrreldav mingil määral vrakis sukeldumisega, kuid siiski midagi piisavalt teistsugust.

Minu hollandlastest sukeldumisklubimehed tegid kogu üritusest ka ohtralt filmi ja fotosid ning tirisid ka mind pidevalt kaadrisse. Ehk siis kunagi saan võib-olla nende kodulehelt neid näha. Kui mu hollandi keel piisavalt heaks muutub, et oskan sealt kodulehelt need üles leida. Peale neljakümmet minutit basseinis hakkasid sukeldujad tasapisi pinnale mulksatama. Ka mina ning buddy Richard avastasime oma õhuvarud punases olevat ja ronisime sellest ülisoojast veest välja. Tõesti palav oli. Samuti üks tunne, mida sukeldumisega varem seostanud ei olnud. Tavaliselt kuulub sukeldumise juurde ikka korralik lõdisemine või vähemalt mõned külmavärinad.

Lahkudes lehvitasid hollandi mehed mulle kambakesi mürisevate bassihäältega: "Bye Triin!!" ja soovisid head reisi tagasi Luxi. Sellega küll päris nii lihtsalt ei läinud, kui alguses olin plaaninud...

Trammiga leidsin tee kergesti Brussels Midi'sse ja sealt polnud ka suurem vaev leida rahvusvaheline Luxi poole sõitev rong. Mugavalt ennast pehmesse istmesse vajutanud, tekkis tänu muuseumiöö ja sukeldumise kombole otsekohe täiesti vastupandamatu uni. Mõtlesin, et rong sõidab ju kolm tundi ning Lux on lõpp-peatus ja mis peakski mind häirima sinnamaani õndsalt magamast. Ei seganudki.

Kui mingi rändom aeg hiljem suuremast nõksatusest silmad aegamisi lahti vedasin tundus kõik kuidagi valesti. Olin varem näoga sõidusuunas istunud, kuid nüüd sõitsin millegipärast selg ees. Juhe jooksis paariks sekundiks ikka täitsa kokku - rongid ju nii ei tee?! Akna taga paistis ainult möödavihisev kottpimedus, kella järgi otsustades olin umbes kolm tundi maganud.

Küsisin ühelt kaasreisijalt, et kuhu see rong sõidab ja tema vastas mulle mingi täiesti tundmatu kohanimega. "Aa... aga Luxembourg?!" kogelesin vastu. "No see rong sõidabki Luxembourgist sinna." Uni oli hetkega kui pühitud - ma olin lõpp-peatuse maha maganud ja rong sõitis juba järgmise sihtkoha poole. Mina kergelt ehmatanud jänesena pardal.

Mis seal ikka, läksin järgmises peatuses maha, kuhu oli selginemishetkest veel umbes pool tundi sõitu ja avastasin ennast mingist väiksest linnakesest, kus erilist liikumist ei toimunud. Viie minuti pärast jõudis kohale, et olen kuskil Prantsusmaal :)

Sealt tagasi Luxi jõudmine võttis umbes tunnikese-poolteist, kuid lõpuks hotelli jõudes tundsin kuidas mind on üha raskem endast välja viia. Ka kogu see seiklus ajas naerma juba enne õnnelikku lõppu. Varem vist kekkasin, et lennukitega läks seekord kõik hästi aga ega loodus tühja kohta ei armasta, väike seiklus pidi selle asemel kuskil mujal juhtuma.

Saame homme Tartus kokku!

2009-03-11T19:49:00.003+11:00

Ootamatult ja lühikese mõtlemisajaga kutsuti mind selleks neljapäevaks Tartusse oma reisist rääkima. Kuna õhtu oli vaba ja Tartu on tore, siis olingi nõus. Kutsujaks oli Domus Dorpatensis, kus aeg-ajalt reisiteemalised kohtumisõhtud ja üldse paljud põnevad üritused toimuvad.

Üritus on tasuta, algab kell 19:00, kestab umbes kaks tundi ja väga tore oleks ju Tartus näha. Tule ka! Ametlik kuulutus siin. Räägin reisist ja sellele eelnenud ja järgnenud emotsioonidest ning hakkamasaamisest oma unistuste ja tegelikkusega.

Anneleen, Nelli ja Museum Night Fever Brüsselis

2009-03-10T22:09:00.011+11:00

Nädalavahetus koos vanade heade sõpradega Brüsselis oli juba ammu plaanis, kuid Luxist laupäeva hommikul rongi istudes ei osanud oodata, et see nii meeleolukaks ja põnevaks kujuneb. Nelli, mu esimene päris pinginaaber (enne teda oli veel ajutiselt paar rändom tüüpi, kellega lihtsalt pandi kokku istuma) kolis oktoobris Belgiasse ja asus seal euroametnikuna tööle. Nüüd käib ta tihti ja pikalt Küprosel asjatamas umbes nagu mina Luxis. Aga noh... Küpros ja Luxembourg... tundub, et tal on oma põhilise komandeeringukohaga natuke rohkem vedanud ;)

Kõigepealt kohtusime Anneleeniga, sõime Grand Platz'i lähedal pastat ning meenutasime möödunud paari kuud, mis oli möödunud meie viimasest kohtumisest. Elu läheb ikka imelikke teid pidi ja mõlemal oli elus päris palju muudatusi toimunud. Loodan, et järgmine kord kui näeme, on tal mulle ainult häid uudiseid rääkida. Tänane seis pole kahjuks just väga super. Aga kohtuda on meil alati ainult puhas rõõm ning hea meelega oleks samal õhtul ka nende korvpallivõistlust vaatama läinud, kui teised plaanid olid juba tehtud. Tegelikult täiesti uskumatu, et kui mina kümme aastat tagasi nendega koos ühes tiimis mängisin, siis sellest võistkonna koosseisust on tänaseni peaaegu pool säilinud.

Paari tunni pärast kohtusin Nelliga, kes oma kollases mantlis päikesena särades juba kaugelt silma paistis. Oh, kui tore oli näha. Viimati kohtusime enne minu reisi vähemalt poolteist aastat tagasi. Nellil oli plaan õhtuks juba valmis ja see sobis mulle ideaalselt. Just sellel laupäeval toimus Brüsseli muuseumite iga-aastane Museum Night Fever. Kümne-eurose pileti eest sai lunastada käepaela, mis terve õhtu ja varase öö jooksul võimaldas külastada neljateist erinevat muuseumi ja näitust, vaadata erinevaid performance'id ja filme, kasutada muuseumite vaheliseks transpordiks sõitma pandud eribussi ning mis tagas sissepääsu hilisemale afterpartyle suurimas kontserdi- ja näitustehoones. Kõlas täpselt nagu fantastiline õhtu Brüsselis kõlada võiks.

Enne minekut kokkas Nelli oma armsas korteris mulle ja meiega liitunud Florianile head kanasööki ning rohelise tee kreemi. Täiuslik sissejuhatus koos veiniga enne pimedasse Brüsselisse sukeldumist.

Algusest peale oli selge, et igale poole me nagunii ei jõua ja nii nautisin rahulikult Nelli ja Floriani arutelu headest valikutest veel paremate tegemisel. Mul oli juba niigi küllalt mõnus ja olin täiesti nõus ükskõik kuhu minema.

Nii me siis kõndisime ja kõndisime ja sõitsime vahepeal bussiga ja nägime tohutus koguses huvitavaid asju. Imestama pani veidi vaid see, et ingliskeelseid silte ning selgitusi oli kõikjal väga mõõdukalt või üldse mitte ja mu flaami ning prantsuse keel pole veel sel tasemel, et erinevaid ajaloolisi tekste lugeda suudaksin. Muidugi pole nad tegelikult üldse mingil tasemel aga noh...

Vana linnavärava torn oli koht, kus sai tutvuda keskaegsete gildide sümboolikaga ning relvakollektsiooniga. Kõige selle keskel toimus elektrooniliste plinkivate tulnuk-robotite performance ja veel natuke teises ruumis sai kogu saadud infot veiniklaasi kõrvale seedida.

Ajaloomuuseumis oli suletud kõige põnevam koht, mille pärast me tegelikult sinna tulnud olime - maa-alused tunnelid ja nii pidime veidi pettununa rahvavoolus sujuvalt teistele korrustele liikuma. Üks põnevamatest väljapanekutest oli võrdõiguslikkuse ajaloost, mis presenteeris naiste alaväärtustamist ja allasurumist erinevates ühiskondades aastasadade vältel. Kahjuks jällegi oli enamus väljapanekust vaid flaami- ja prantsusekeelne ning kindlasti läks tänu sellele palju põnevat kaduma, kuid paljud koomiksid ja pildid olid ka täiesti enesestmõistetavad.

Oma ringkäigu lõpetasime Kunstimuuseumis (Museum of Fine Arts), kus kõrvulukustava klubimuusika ja erinevate performancite taustal sai nautida madalmaade kunstnike ideaalseid maale. See oli ka koht, kuhu kõik muuseumiööl osalejad peale oma ringkäike kokku kogunesid ja peale ergutavaid redbulle tihedalt teineteise vastas tantsima hakkasid. Üritus oli ülipopulaarne ja välja müüdud ning ukse taga oli lahkujate käepaelade nurujaid päris palju. Meie väga kauaks ei jäänud ja metroos Nelli kodu poole sõites tundusid jalatallad alt täiesti ümmargused. Kuus tundi ringitrampimist ja hommikune varane rongireis hakkasid tunda andma. Magama jäin silmapilkselt. Järgmine päev tuli veel põnevam.

Kevad

2009-03-04T04:26:00.003+11:00

Eile ja täna oli Luxembourgis lihtsalt täiuslik kevadilm. Päike paistis, linnud siutsusid ja kahekümneminutine jalutuskäik kontorisse oli puhas rõõm. Kinnastega hakkas palav, rääkimata sallist.

Mulle tõesti meeldis mõnus lumine talv Eestis ja isegi sügisest on ainult positiivsed mälestused, kui reisilt tagasisaabudes Kadrioru kollastes lehtedes päikese käes jooksmas käisin. Aga tõeliselt erutav on tunda ka kuidas saabub kevad. Aastaaegade vaheldumine on midagi, mille tähtsusest enda jaoks varem nii väga arugi ei saanud.

Nädalavahetusel oli esimest korda tunne, et tahaks jälle reisile. Täpselt viis kuud pärast kojujõudmist saabus see tunne kohale. Samamoodi tekkis esimest korda koduigatsus, kui viis kuud olime teel olnud. Kordan oma väljaöeldud mõtet - palun andke märku, kui teate tööandjat, kes on nõus mind iga viie kuu tagant viieks kuuks tööle võtma :)

Lennureis läks seekord suuremate tõrgeteta, kui välja arvata, et minuga samale toolile lennukis oli teiselegi inimesele pilet väljastatud. Õnneks ei olnud lennuk välja müüdud ja saime vastavalt ümber paigutuda. Hotell on seekord mu lemmik. Vist kõige lemmikum ever. Võiks öelda, et kui internet oleks tasuta ja vannitoas põrandaküte, siis oleks see liiga täiuslik.

Sellel ja järgmisel nädalavahetusel on põnevad ja rutiinilõhkuvad plaanid. Can't wait!

Naisteklubi pildistamispidu

2009-02-20T20:11:00.006+11:00

Eile õhtuks oli mind kutsutud väga põnevale üritusele ja kuigi põnevaid üritusi on viimasel ajal toimunud karjakaupa, siis see oli midagi üsna erilist. Nimelt korraldas meie audiitorbüroo PWC naisteklubi õhtu, mida kutsuti ka "pildistamispeoks". Juba personaalne kutse ise oma paabulinnu sabasule ning kuldse helgiga oli niivõrd uudishimuäratav, et kindlasti tahtsin vaatama minna, et mis seal siis õieti toimub.

Ühes kesklinna rääbakmajas seitsmendal korrusel asus fotostuudio, mille ukseni juhatasid mööda nõukaaegset koridoridelabürinti punased sildid. Kuid kohalejõudes avanes hoopis mõnusam pilt ja hubases stuudios mahedas valguses hakkas täitsa hea.

Iga siseneja sai randmele kuldse numbri, mille alusel kutsuti veiniklaasi tagant jutuhoost järjest ära kõrvale. Tuba sai tasapisi paksult naisi täis, kellest mitmed omavahel vähem või rohkem tuttavad tundusid olevat. Eesti on küll väike ja "kuskil olen teda näinud" inimesi leidus päris mitu, kuid konkreetselt vestelnud olin varem küll ainult mõningate audiitorite või endiste audiitoritega. Täpselt ma aru ei saanudki, et milliste kriteeriumite järgi list oli koostatud, kuid mingi ühine nimetus tundus neil olevat - kõik olid oma elus päris kõrgetele kohtadele jõudnud naised. Lisaks loogiliselt võttes ka muidugi PWC kliendid.

Olin päev otsa hommikusest täiesti totrast töötervishoiu arsti juurde hilinemisest niivõrd löödud, et otsustasin korralikult õigel ajal kohale jõuda ning nii saingi ümber käe juba numbri 6 ning ei pidanud oma järjekorda kaua ootama. Sain vaevalt paarile tuttavale tere öelda ning natuke ringi vaadata, kui juba lükati meigitooli ja profid jumestajad asusid mu kallal toimetama. Peeglisse vaadates üllatusin päris tugevalt. Kui olen harjunud ennast mingit kindlat moodi meikima, siis kellegi objektiivse ja professionaalse kätte sattumine annab ikka hoopis teise tulemuse. Ma arvan, et see oli näiteks esimene kord, kui mu põsed põsepunaga kohtusid ja laugudele selline võimas lainerijoon joonistati. Väga kena, muidugi, lihtsalt teistmoodi.

Järgmiseks võtsid mu ette stilistid, kellel terve suur laud erinevaid peakatteid, kindaid ehteid ja üleüldse kõikvõimalikku kraami täis oli laotud. Prooviti mulle erinevaid kübaraid ja pärleid külge riputada kuid stilisti mornist asjalikust näost sain ikka ja jälle aru, et see ei lähe ikka kohe mitte. Lõpuks saadi mingi vanaaegne komplekt kokku ja lükati mind edasi fotograafi juurde. Kusjuures kogu see sahmimine oli nii põnev, et ma unustasin enne ja pärast pildistamist peeglisse vaadata ning mul pole aimugi, millised need pildid võivad välja kukkuda. Aga eks seda huvitavam on ju pärast vaadata,

Modell olemine on tõesti jubedalt raske töö ja kuigi fotograaf oli tore, siis ennast päris vabaks lasta ja meela tigeda tihase nägu teha, nagu ta vahepeal soovis, oli ikkagi ennastületav. Seda enam, et mõned pildistamisjärjekorras ootavad naised protsessi huviga jälgisid. Eriti raske tundus mulle see nägu, mis igas ajakirjas ja reklaamis vastu vaatab - suu ainult imenatuke lahti ja huuled lõdvestunud. Modelli-mokk-töllakil-nägu, nagu fotograaf seda kirjeldas. No kui keegi ütleb, et hoia nüüd huuled töllakil, siis ehh... ajab naerma juuuu...

Ei teagi, kas sellest klubistõhtust tõesti kasvab mingi reaalne klubiline tegevus välja või jääb see idee ühekordseks elamuseks aga igatahes oli väga huvitav ja kuigi laua ümber tekkis aeg-ajalt ka kandvaid pause, mil esimest õhtut tuttavad inimesed püüdsid mõtlikult uut jututeemat leida, oli kõik tegelikult super. Hea söök, hea idee, ilus mälestus profifotode näol ja võimalus tutvuda mõjuvõimsate Eesti naistega - mida veel ühest neljapäevaõhtust soovida.

Naine jääb lennukist maha :)

2009-02-16T22:33:00.001+11:00

Lätis laudamas

2009-02-09T19:32:00.006+11:00

Kuigi seoses minu seiklustega reedel-laupäeval mööda Euroopat pidime oma nädalavahetuseplaanid ümber tegema, ei kavatsenud me neid päris ära jätta. Ideest reedel peale minu südaöist saabumist kohe Pärnusse magama kimada ja laupäeval otse Cesise poole põrutada, sai plaan B - laupäeval kodus natuke magada ja seejärel hoopis pühapäevaks Lätti jõuda. Mõeldud-mõeldud ja lõpuks ka tehtud.

Laupäeval koju saabudes kiskusin kohe reisiriided seljast ja ronisin kolmeks tunniks teki alla magama. Seejärel uus kott kokku, lumelaud laenlasse ja Pärnu poole minema. Pärnus suutsime kuidagi kaks korda korgid välja lasta, sest vannitoa põrandaküte oli peale kolmeaastast metsikut ekspluateerimist (5-6x aastas paariks päevaks sisselülitamist) nähtavasti saba andnud ja elektrikilbis osade lülitite alt tuli tugevat kärsahaisu. Rääkimata sellest, et tualetis pidi käima pimedas. See oli ka esimene kord, kui mul oli kergelt hea meel "poppide" jääklaasist akendega uste üle meie korteris. Vähemalt ei pidanud käsikaudu poti asukohta välja raalima, kerged kontuurid hakkasid paistma kohe, kui silmad pimedusega ära harjusid. Suitsuandurisse panime igaks juhuks uued patareid sisse.

Tundub, et Steffani pizzaplace Pärnus on endiselt kõige popim söögikoht ja vaba lauda pidime mõned minutid ootama. Sellepärast polnud ma seal ka viimased paar aastat käinud. Sain kinnitust oma teooriale - pizzad on küll head aga järjekorras laua saamiseks ei viitsi ka kohe mitte seista. Huvitav, kuidas need omanikud seal pole aastate jooksul aru saanud kui kaval oleks teha oma restoranile väike laiendus. Potentsiaalseid kliente põrkab kümnete kaupa ukse pealt tagasi.

Hommikul magasime ennast välja ja võtsime suuna Lätti. Schengen, my ass - kuigi piiripunkt ise on nukralt mahajäetud, siis 200m eemal võtab Politseis sind ikka kinni ja palub passe ning autodokumente. Vahe on ainult selles, et piirivalvurid ei istu enam soojas putkas, vaid külmetavad autos.

Esimesi kilomeetreid Läti pinda läbides tundus asi kuidagi kahtlane - paljad kõrrepõllud mõlemal pool teed ja 5 kraadi sooja ei andnud just kõige julgustavamaid signaale oivaliseks lumelauatripiks. Aga väike kõne töökaaslastele, kes suusakeskuses juba teist päeva veetsid ja saime kohe julgust juurde - mäed (või siis auk) pidid päris heas konditsioonis olema. Laugemad nõlvad küll veidi jäised aga järsemad täitsa ok.

Kohale jõudsime ilma probleemideta - teekirjeldus järgmine: Riia poole järjest minna anda kuni pöörab tee vasakule Limbaźi peale, sinnajõudes tuleb järjest Cesise poole sõita ja Cesises enne Elvi poodi paremale. Nii oli. Suusakeskuse enda nimi Źagarkalns ja veebsait siin.

Kogu värk oli küll veidi vesine aga hakkasime aga kohe müttama ja tegelikult olid rajad arvestades asjaolusid tõesti päris heas olukorras. Hinnad võrreldes Kuutsemäega ka ikka oluliselt meeldivamad, vähemalt 2x meeldivamad.

Kõige toredama mälestuse jätsid aga hoopis suusaliftiabistajadpoisid, kes paar korda mind lausa mitukümmend meetrit liftini lohistasid ja igatpidi toredad ja abivalmid olid. Pole nii rõõmsameelseid ja viisakaid abilisi kuskil varem kohanud. Liftid ise olid jälle sellevõrra kehvakesemad ja päris algajale laudurile ilmselt üsna keerulised kasutada, kuid meil probleeme polnud. Rõõmus emotsioon liftipoistest kestis kuni ülejõudmiseni.

Rajad ise on kogenumale suusatajale küll pehmelt öeldes igavad, sest ka kõige järsem nõlv oli siiski üsna lauge. Lumelauaga trikitajatele jätkub aga igasuguseid atraktsioone ja selles osas ei saa asja Kuutsemäega üldse võrreldagi. Ma täitsa mõistan inimesi, kes oma laua igal vabal nädalavahetusel Lätti sõitma viivad.

Minul üle kahe tunni niisama mäest alla lastes väga lõbus ei olnud ja hakkasin vaikselt mõtlema kuidas saaks väikseid hüppeid proovima hakata. Ideaalne oleks muidugi see, kui keegi mulle mõned põhitõed maandumisest ja kehahoiust enne selgeks teeks, kui seda asja tõsisemalt võtma hakkan. Seekord sain mõned korrad küll laua juba maast lahti ja entusiastlikult ründasin juba üht veiti suuremat hüpekat, kuid seal kadus maa ikka juba nii jalge alt ära, et pidasin targemaks ikkagi enne veidi teooriaga tutvust teha, kui sinna tagasi lähen. Aga ei kukkunud kordagi! Järelikult tegin midagi ikka õigesti.

Tagasisõit ja väike pelmeenipann Pärnus Postipoisis olid täiesti okeid. Koju vanni jõudes oleks küll peaaegu ära uppunud, sest uni tuli sooja vee mõjul niiiii magus ja järsk. Suure vaevaga suutsin enda voodisse lohistada ning kell 10 magasin juba hambad laiali. Nüüd üks öö veel kodus ning põnev kahepäevane komandeering Tartus juba ootab järjekorras.

*Pildil pole mina ega Läti